Mida tähendab teile emakeelepäev? Lisaks sellele, et olite riigikogu koosseisu liige, kes kinnitas 1999. aasta veebruaris emakeelepäeva riiklikuks tähtpäevaks.

Vanemast peast hakkab meenuma vahepeal ununenud seiku lapsepõlvest. Näiteks kuidas mu ema suhtus naistepäevasse. Nimelt nii, et kui sust muidu lugu ei peeta, siis mis see üks päevgi aitab, aga kui peetakse, siis milleks seda päeva veel vaja.

Eks see omast kohast ole kõikvõimalike teemapäevade, -nädalate, -kuude, -aastatega nii. Aga muidugi saan aru, et ühiskondlikus praktikas päris ilma kampaaniateta läbi ei saa ka kõige fundamentaalsemate ja enesestmõistetavamate asjade puhul, nagu lugupidamine naistest või arusaamine keelest kui rahvuse nurgakivist. Muidu äkki unustatakse need igapäevasaginas hoopis ära. Meenub veel, et püüdsin tookord riigikogus läbi viia Ain Kaalepi ettepanekut nimetada see päev Kristjan Jaagu päevaks, mis  ei õnnestunud.

See-eest läks 2007. aastal korda täiendada põhiseaduse preambulit, tuues sinna lisaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise eesmärgile ka eesti keele säilimine läbi aegade. Mulle endale küll see säilimise-sõna ei istu, eelistaksin "kestmist" või "püsimist". Säilimine meenutab pigem konserve või sügavkülmutust, mitte elavat ja pidevalt arenevat väärtust. Aga noh, ega kõike ühekorraga ei saa.

Kahtlemata on keel teie peamine töövahend. Praegu tõlgite James Joyce'i peateost − tellisepaksust romaani "Ulysses", mida peetakse maailmakirjanduse 100 olulisema teose hulka kuuluvaks. Kuidas kirjeldate tõlkeprotsessi ja kuidas tõlkimine teie emakeelt on arendanud?

Tassin seda igal pool kaasas ja püüan rööpas püsida nii rahulikumatel kui rahutumatel puhkudel. XX sajandi läänemaailma mentaalsuse tabamise, fikseerimise ja edasiandmise poolest on "Ulysses" kindlasti üks õnnestunumaid eksempleid, meile, eestlastele, võiks see huvi pakkuda ka rahvusliku enesetunnetuse, eneseiroonia ja võitlusvaimu vahel kõikumise kujutamisega, milles meil ju iirlastega mõndagi lähedast.

Keelest rääkides − pole paremat oma keele ja tunnetusaparaadi elushoidmise taktikat kui parimate tekstide tõlkimine aastatuhandete jooksul kogunenud maailmakirjandusest. Joyce pealegi mängib kümnete stiilitasanditega, millest mõnda eesti pruugis pole olemaski olnud − need tuleb siis tõlkijal tagantjärele leiutada.

Saan aru, et sisemise sunni ajel sattusite poliitikasse ajal, mil teisiti ei saanud. Kas teie niigi soliidsem loomepagas oleks veel rikkam, kui te poleks olnud pikalt näiteks riigikogu mitme koosseisu liige ja kaks korda isegi minister? Kuidas poliitikaga tegelemine teie arengut on mõjutanud?

Ei oska öelda. Kas see oli Švejk, kes ütles, et kunagi pole olnud nii, et kuidagi pole olnud, sest alati on kuidagi olnud? Kui mitmest võimalusest on realiseerunud üks − nagu see üldjuhul käib −, siis ei saa kunagi teada, mis oleks saanud mõne teise realiseerumise korral. Ja mis tahes tegevus, mis tahes kogemus mõjutab sind sel moel, et saad nagu teadlikumaks iseendast ja maailma toimimise viisidest.

Luule ja poliitika arvatavasti mõjutavad maailma erineval moel?

Küllap vist. Jooksvate poliitiliste otsuste mõju on enamasti kiire, konkreetne ja puudutab tõepoolest suurt hulka inimesi: kogu rahvast ja selle seoseid teiste rahvastega. Kusjuures on neil sageli ka pikaajalised ja hargnevad kõrval- ja järelmõjud, mis täies ilus ilmnevad hiljem. Kuidas jaguneb meeskondlik vastutus ja mis jääb kellegi hinge peale personaalselt, on vahel päris valuline küsimus.

Luule, kunstikultuur üldse, imbub teadvusse ja meelsusse aegamööda ja tema sügavam mõju on pigem individuaalne, isikuti erinev. Kas aga luuletaja, näitleja, muusiku, kunstniku arvamustel ja seisukohavõttudel väljaspool oma kutseala on kuidagi suurem kaal ja väärtus kui teiste kodanike omadel − see võib mõnikord nõnda olla, aga ei tarvitse.

Hiljuti ilmunud väljaandes "Eesti Kongress 30" olid teie intervjueerijad kaks Kohtla-Järve gümnaasiumi õpilast. Kuidas hindate omaaegse rahvastikuministrina, kelle pilgu all olid ka lõimumisasjad, sündmusi Ida-Virumaa haridusmaastikul?

Algusest peale oli juba puhtvaistlikult selge, et väga erineva taustaga inimhulkade üheks ühiskonnaks kokkuklapitamine ei saa käia kiiresti ja sujuvalt. Mingist õmblusteta ühiskonnast rääkida on narrus: kõik ühiskonnad on mitmest tükist kokku õmmeldud ja see võtab põlvkondi. Pealegi pole meil tegemist ainult eri keeltega, vaid ka sügavalt juurdunud erineva mentaliteediga, mille inerts kestab kaua. Pluss veel sihilik vastupanu ja kohalikud mängud, mille kõiki detaile eemalt vaadates ei tea.

Riigi asi on siin olla järjekindel, hoida kindlat liini, mitte "vene hääli" himustades edasi-tagasi kõikuda, nagu veel Kohtla-Järve riigigümnaasiumi asutamiselgi näha oli. Tegelikult kui vaadata ja kuulata, kuidas igasse sektorisse järjest lisandub eesti keelt rahuldavalt või hästi rääkivaid vene nimedega noori, on edasiminek ilmne.

Põlvkonnad on põlvkonnad. Mida hindate uute põlvede juures, mida teie põlvkonna nooruses märgata polnud? Ja mille poolest uus põlv võiks teie oma kadestada?  

Meenub, mida Uku Masing kirjutas kord − sügaval vene ajal ja tugevalt tõrjutuna − ühele oma verinoorele austajale. Nimelt et ta loodab, et tollane noor põlvkond saab elada ja end teostada, ilma et peaks kogema sõda. See oli öeldud kõigi tollaste piirangute ja sundtotruste kiuste. Usun ja loodan küll, et praegused uued inimesed, vabaduses sündinud ja kasvanud, tahavad ja oskavad ära tunda, mida nad enda ja kõigi heaks päriselt tahavad, ja siis selle järgi ka elada. Kui neil minuvanuseid milleski kadestada on, siis ehk paradoksaalselt selles, et just tollane võimaluste piiratus stimuleeris üles leidma oma sisemist vabadust, mitte lonti vajuma ja aega tühjalt surnuks lööma. Heaolu on kahe otsaga asi. 

Mina valisin Facebookis emakeelepäeva äramärkimiseks välja Juhan Viidingu pealkirjata luuletuse "Mida Sa praegu teed?" tema 1980. aastal ilmnud kogust "Elulootus". Mis oleks teie valik tänavuseks emakeelepäevaks?

Luuletusi on hästi palju, ühte välja valida väga raske. Veidi liialdades võiks öelda, et eestlaste emakeelepäeva sobib näitlikustama iga eestikeelne luuletus, mille autori emakeel on eesti keel.

Lasin siis otsustada juhusel. Kuna käeulatuses oli parajasti 1959. aastal Rootsis Eesti kirjanike kooperatiivi välja antud ja Arvo Mägi koostatud antoloogia "Eesti lüürika" II köide, avasin selle juhuslikust kohast ja panin sõrme pimesi ühele tekstile. Selleks sattus III osa August Sanga neljaosalisest luuletusest "Ootel". See ilmus esimest korda tema teises luulekogus "Müürid" 1939. aastal ja mäletan seda oma tudengipõlvest peale.

"Ma maha vaon, näen rasket und: / Miljon aastat linnuna lendas. / Ja surnud on lõdisev inimpõlv, / kes kahtles Sinus − ja endas. // Kõik vana maailma puuslikud / on vajunud elutult norgu. / Mäelt tulevad rõõmsad hiiglased / ja astuvad alla orgu. // Nad läbi kõrbede rebivad jõed / ja avavad kustund vulkaane. / Nad leiavad merrevajunud maa / ja rohtunud Eedenilaane."

Tänapäevase pilguga vaadates on huvitav tähele panna, et mahakäinud, endas ja Jumalas kahtlev inimpõlv lootis kadunud elujõudu ja Paradiisi taasleida looduse ümberkujundamise kaudu. Nüüd see kujutlus enam suurt peale ei lähe, pigem vastupidi. Näide maailma tsüklilisusest ja mõttelaadide heitlikkusest. Ja keele püsimisest, tänu millele saame muutlikke mõtteid kinnistada ja jälgida.

Meil jäi ajalehes emakeelepäev n-ö õigel päeval kajastamata. Ja üritused jäid maakonnas koroonaviirusest tuleneva eriolukorra tõttu ära. Kuidas teie seda kriisi näete? Mida see meile õpetab?

Vaat siin nüüd see kuulsuse värk on: kui oled mingis asjas staariks või autoriteediks sattunud, siis oodatakse sult seisukohti ka kõiksugu muudes asjades. Kohtun minagi esimest korda sedalaadi kriisiga, mille põhjustaja omadusi vilunud spetsidki alles käigult tundma õpivad. Igal juhul kutsun üles seaduskuulekusele, kehtestatavate regulatsioonide järgimisele ja igaühe vastutustundlikule käitumisele. Kui siin kirjandusele toetuda, siis nii mõnigi on juba meenutanud Albert Camus' "Katku".

Oma elu kaotavate või raskesti kannatavate ligimeste pärast on kurb. Samas isolatsiooniga tekkiv sundvõimalus aeg maha võtta ja põhilistele asjadele häälestuda on, arvan, pigem igale hingele kasuks. Iseasi, kas argilogistika kiire  ümberkorraldamise vajadus selleks palju rohkem aega annabki kui senine sisseharjunud rutiin.

Nii või teisiti, kui ja kuni sideliinid funktsioneerivad ega puhke lisaks bioloogilisele ka arvutiviiruste epideemiat, seni ei kao ka suhtlus ja seltsielu, mis on ju niigi suuresti virtualiseerunud. Tujuhoidmiseks lahedaid lugusid levitada saame praegu võrratult suurema seltskonna hulgas kui need seitse piigat ja kolm kutti, kes "Dekameronis" Firenze katkuepideemia eest maamõisa põgenesid ja endaga vaid õnnekombel nakkust kaasa ei võtnud.

Ilmselt on poliitikategemine Eestis sellest ajast muutunud, kui te viimati kõige aktiivsemalt seal osalesite. Kuidas praegust seisu ses vallas hindate?

Kindlasti on muutunud, võrreldes iseseisvuse taastamise aja ja uue elu käimalükkamisega. Üks asi on vabadus kätte saada, teine osata vabana elada. Alates, ütleme, aastatuhande algusest aga toimib juba üsna sisseharjunud demokraatlik protsess, mille juurde teadagi aeg-ajalt käib ka tühiseid, aga tülikaid tõmblusi.

Praegu on silmapilk, mis paneb toimetuleku- ja kohandumisvõime proovile, nii poliitilise ja haldusliku masinavärgi kui kodanikuühiskonna oma. Saame näha. Tosina aasta taguse majanduskriisiga sai Eesti hästi hakkama, aga praegune puudutab ka tsivilisatsiooni bioloogilisi kihte.