Jõhvi kunstikooli õpetajaist kunstnike, abielupaar Inna Baleva-Stüfi ja Anatoli Stüfi näitus "Enkaustika" ning "Kaldad" jääb praegu eriolukorra tõttu kooli galeriisse üles teadmata ajaks. Näitusega, mille kaks osa on tehnikalt ja koloriidilt kui öö ja päev, ent mõlemad köitvad ning avastamis- ja äratundmisrõõmu pakkuvad, saab seni tutvuda veebis.

Kui Irina Baleva-Stüfi eelmine näitus oli kaks aastat tagasi Tallinnas Kiek in de Kökis, siis praegu Jõhvi kunstikooli galeriis välja pandud ekspositsioonil "Enkaustika" näeb samuti paljudel töödel Tallinna vanalinna elemente − eriti iidseid, vahest isegi salapäraseina tunduvaid uksi ja portaale.

Brüsseli grifoon kui osa näitusest

Kui Tallinna näitusel olid väljas tema segatehnikas tööd − batika ja graafika −, siis praeguse ekspositsiooni sisuks on enkaustikas valminud taiesed. Kunstnik ütleb, et avastas selle tehnika endale aasta tagasi.

"Mulle meeldib vahaga töötada, mulle meeldivad erisugused faktuurid ja tekstuurid. Kuna Eestis pole veel vajalikke instrumente, tehnoloogiat, informatsiooni ega õpetajaid, asusin enkaustikat iseseisvalt tundma õppima. Internetis nägin, kuidas saab erisuguseid efekte huvitavalt välja mängida. Treenisin enkaustikat muu seas mullu ühes oma õpilase Evelina Seimariga tema diplomitööd juhendades.

Muidugi sain juba siis aru, et ei jäta teemat unarusse, vaid süvenen sellesse tehnikasse veel rohkem. Kuna avanes võimalus ekspositsiooniks kooli galeriis ja kultuurkapital toetas, kasutasin loomulikult võimalust − see andiski tõuke luua kiirendatud korras näitusel eksponeeritud erinäolised tööd," ütleb Baleva-Stüf.

Samal ajal kui kunstnik räägib, lakub tema süles olev Brüsseli grifoon − täpsemalt väike Brabandi grifoon − ajakirjaniku diktofoni hoidvat kätt. Väike armas musta värvi elukas nimega Grifel on jäädvustatud ühe figuurina näitusel eksponeeritud kahekümne kahest tööst kahel. Baleva-Stüf märgib, et kuna Grifeli tõug on rohkem kui 500 aastat vana, sobitub ta orgaaniliselt teiste keskaegsete elementidega. Samuti tunneb mitmel tööl ära autori enda portree, kuid seegi esineb vaid ühe osana mitmekihilisest kollaažist.

Iidne maalitehnika 

Mida enkaustika endast ikkagi kujutab? Kunstnik ütleb, et sel tehnikal on vanust suisa kaks ja pool tuhat aastat ning see pärineb Vana-Egiptusest. "Üks filosoof on öelnud, et "enkaustika on maaližanri painav tehnika" − see tähendab, et väga keeruline. Kasutasin sulatatud vaha. Segasin parafiini õlivärvide ja vahakriitidega − pidevalt peab temperatuur olema kõrge. Ja alles pärast seda võis kihte alusele kandma hakata. Protsess on selle tõttu tänuväärne, et tekivad üksteisest läbi kiirgavaid kihid − faktuuri saab lõputult parendada: midagi kriipida, süvendada, taas uusi kihte peale kanda, detaile juurde kleepida," räägib kunstnik.

Irina Baleva-Süfi enkaustikatehnikas valminud maalid.

FOTO: MATI RAUTSO

Mitmel tööl on näiteks näha ka neile kleebitud metallist detaile. "Mitmesugused väiksemad esemed kinnituvad vahatatud võrgule ilma igasuguse Super Attakita, liimideta − need sulanduvad kõik pinnale. Saab kasutada erisuguseid detaile, mis taiest elavdavad," näitab Baleva-Stüf töödel "Aeg peatus" ja "Seif" olevaid hammasrattaid, kellamehhanismi osi, võtmekesi ja okastraadifragmenti.

Erisugused iidsed portaalid ja uksed − lisaks kelladetailidele − sümboliseerivad töödel kunstniku sõnul seda, et aeg ei peatu ja temasse tuleb säästlikult suhtuda. "Iga ukse ja akna taga oli elu, omaette lugu ning on õnn, et on veel olemas iidseid portaale, millest möödudes adud mineviku hingust. Ka nüüdisaegsed uksed on põnevad − alati vaatan huviga majade fassaade, kiirgavaid aknaid ning pööran tähelepanu sellele, kuidas inimesed oma eluasemesse suhtuvad. See on oluline: kui suhtud hoolega oma elupaika, suhtud nõnda ka maailma ja kultuuri."

Näituse avamisel kõlas töödel kujutatud ajastutele sobivalt XVII sajandi helilooja Henry Purcelli muusika.

Kummardus Bradburyle 

Astudes Baleva-Stüfi taieste poolt okupeeritud saalist teise, kus on eksponeeritud tema abikaasa Anatoli fotokollaažid, satub näitusekülastaja hoopis teist laadi energiaga täidetud ruumi. Anatoli Stüf ei varja, et tema näitus ongi mõeldud mängulisena − sellele viitab ka tööde ruuduformaat, mis autori sõnul ongi tuletatud Instagrami omast. "Ma ei taha maailma üllatada ja talle midagi uut kuulutada − see on pelgalt üleannetus," tutvustab autor.

Tõsisem on Stüfi sõnul vaid see näituse osa, mis on pühendatud Ray Bradburyle. Huvitaval kombel satuvad seal kokku vaid kümnega jaguvad arvud. Kui Jõhvi kunstikool 50 aastat tagasi avati, asus 10aastane Anatoli sinna õppima, 70 aastat tagasi kirjutas Bradbury oma geniaalse novellidest koosneva romaani "Marsi kroonikad" ja tänavu 22. augustil möödub 100 aastat tema sünnist.

"Kohe kooli lõpetamise järel lugesin "Marsi kroonikaid", mis jättis mulle oma ilus hämmastava mulje. Tänasel päeval kõneldakse nõnda palju Marsist, me teame temast juba nii palju. Kui Bradbury 70 aastat tagasi oma teose kirjutas, arvasid paljud, et seal võib olla elu. Bradbury raamatust selgub, et sinna võis lennata, kui elust Maal sai villand. Nüüd teame, et Marsil elada pole võimalik, ja mind painab küsimus, mis peaks meid sinna põrgusse tõmbama − samas kui elu Maal on tõeline paradiis. Mida me seal peale hakkame? Püstitame sinna samad objektid, mis on Maal?" muigab Stüf.

"Kaks kainet" Marsil 

Ja näitab üheksast fotokollaažist koosnevat seeriat, kus NASA jäädvustatud Marsi maastikuile on keevitatud sellised inimkätega loodud objektid nagu Kohtla-Järve kultuurikeskus, sama linna kaevurilampi markeeriv veetorn, "Kahe kaine" kaevuriskulptuur ja Sinivoore mägi, Jõhvis asuv vene õigeusu kirik, samuti kindral Tõnissoni ja president Pätsi monumendid, omaaegne Jõhvi täitevkomitee hoone ning Ahtme kultuurimaja.

Anatoli Stüf on istutanud kauge Marsi maastikele peaaegu kõikidele idavirulastele tuttavad kohalikud vaatamisväärsused.

FOTO: MATI RAUTSO

Samuti on Bradburyle pühendatud ekspositsioonis visuaalselt väga efektselt viiele vertikaalsele graafilisele lehele kolmes veerus imepisikese šriftiga kantud kogu "Marsi kroonikate" tekst − taustaks Marsi kõrbemaastik.

Ülejäänud näituseruumi täidavad rõõmsavärvilised kollaažid valdavalt Konju rannas üles võetud fotodest, mida autor nimetab oma lemmikpaigaks maa peal. Silma jääb ka omalaadne kummardus Belgia sürrealistile Renè Magritte`ile.

"Tegin selle näituse, et õpilastel oleks äge vaadata, et neis tekiks huvi. Uus põlvkond ainult tarbib sisu − neil kõigil on nutitelefonid ja nad vahivad neid. Isegi arvuti ei huvita enam kedagi, sest selle taga on vaja istuda ja sellega midagi ette võtta. Ja Photoshop − "Oi ei! Sellega peab ju midagi tegema!" Sestap korjasin kokku kõik oma teadmised Photoshopist ja otsustasin spetsiaalselt selle abil midagi luua. Et õpilastele näidata, et sisu pole pelgalt tarbimiseks, vaid seda võib ka ise luua," ütleb Stüf.

Näitusega saab eriolukorra ajal tutvuda aga virtuaalselt siin: https://photos.google.com/share/AF1QipN9VcnrHcsiBfR_PBOfZDiWStkuzIakBHO9KoqRmpJgAo4Gkqnl__LWzveyNgndSA?key=WElXVFByN3FZdlpHMFVGREtSWENKX2ZsN0h1ZEdR