Peaminister Jüri Ratas kuulutas neljapäeva õhtul, et valitsus ulatab Ida-Virumaal põlevkivisektoris töötavatele inimestele abikäe, pidades silmas abimeetmete paketti väärtusega 14 miljonit eurot.
JUHTKIRI Pigem ratsionaalne otsus kui abikäsi
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
8. mai 2020, 23:57
Siinkohal on oluline rääkida lahti, et tegu pole riigi poolt põlevkiviettevõtetele makstavate toetustega, vaid maksukoormuse vähendamisega. See puudutab spetsiifilisi makse, mille põhjendatuse üle on põlevkiviettevõtted ja valitsusasutused juba aastaid vaielnud. Näiteks tohib edaspidi kaevandusmasinates nagu põllutöömasinateski kasutada erimärgistusega diislikütust, mis on tänu madalamale aktsiisile ka tunduvalt odavam.
Viru Keemia Grupi juhi Ahti Asmanni hinnangul on praegusel juhul tegu eelkõige vigade parandusega, mis kõrvaldab aastaid kehtinud ebaõigluse.
Lisaks tuleb aga arvestada, et selle abipaketi tegelik väärtus oleneb ikkagi sellest, kui palju põlevkiviettevõtetel on võimalik tööd teha. Kui väheneb põlevkivi kaevandmine, siis kulub ka vähem kütust, kui elektri tootmine on kõvasti kukkunud, siis ladestatakse ka tuhka tunduvalt vähem kui eelnevatel aastatel, mille põhjal on ilmselt tasude vähenemise eeldatav summa tuletatud. Lisaks on nendest meetmetest suurim kasusaaja riigile endale kuuluv Eesti Energia.
Tegu ongi mitte niivõrd abikäe, kuivõrd ratsionaalse otsusega. Riigil on mõistlik vähendada põlevkiviettevõtete maksukoormust, et nad ei seiskuks, Kui nad töötavad, siis toovad nad riigi- ja kohalikesse eelarvetesse maksudena umbes kümme korda rohkem raha, kui maksuleevendustest tulemata jääb. Riigi turjale ei tule tohutute sotsiaalprobleemide lahendamisega seotud kulutused, mis kaasneksid nende ettevõtete seiskumisega.
Iseküsimus, kas nendest maksuleevendustest piisab. Ilmselt tuleb neid veel teha, sest puhver kasu ja kahju vahel on veel lai.