Tegid ära: Rain Seepõld ja Olle Rõuk tõusid 125 korda jutti Kiviõli mäe otsa

Rain Seepõld ja Olle Rõuk laupäeva ennelõunal vahetult enne starti. Nende selja taga olevast 71 meetri kõrguest mäenõlvast tõsusid nad järjepanu üles 125 korda.

FOTO: Erik Gamzejev / Põhjarannik

Ekstreemspordiharrastajad Olle Rõuk ja Rain Seepõld tõusid sel nädalavahetusel 125 korda järjest Kiviõli mäe otsa, et koguda sama palju tõusumeetreid, kui kulub merepinnalt maailma kõrgeima mäe Everesti tippu jõudmiseks. 

Mehed alustasid retke laupäeval veidi peale kella 11. Rain Seepõld jõudis eemärgini pühapäeva hommikul kel 6.26 kulutades 71 meetri kõrgusest nõlvast üles kõndimiseks ja sealt allajooksmiseks üle 19 tunni. 

Pühapäeval kell 12.20 jõudis sihile ka Olle Rõuk, kel kulus aega veidi üle 25 tunni.

Vertikaal-maniakaalne perfoomans 

Maailmas on selline 8848 tõusumeetri kogumine ühtejutti madalamaid nõlvu läbides saanud tuntuks mõistega "everesting". "Everestingu edukaks sooritamiseks tuleb leida kuskilt mägi ja siis tuimlolli järjekindlusega liikuda üles-alla, niikaua kui saab täis Mount Everesti jagu tõusumeetreid ehk siis 8848 meetrit," märgivad Rõuk ja Seepõld selle ettevõtmise puhul loodud sotsiaalmeediakontol, millele on nad andnud nime "Vertikaal-maniakaalne perfoomans". 

Tõsi, Everestiga võrreldes on Kiviõlis mäkkeronimise tingimused võrreldamatult soodsamad: nõlv on laugem, õhk hapnikurikkam ja ilmastikuolud sõbralikud. 

Kiviõli seikluskeskuses asuva endise poolkoksimäe tipp on jalamist 71 meetrit kõrgemal. Everesti kõrguse saavutamiseks tuli Kiviõli mäele tõusta 125 korda. Arvestades ka allatulekuid, läbisid mehed nädalavahetusel kokku 90 kilomeetrit.

Rain Seepõld arvas laupäeval kell 11 vahetult enne retkele asumist, et temal kulub eesmärgi saavutamiseks  kindlasti vähemalt  18 tundi. "Kuipalju täpselt aega läheb, ei tea - kui mägi annab, siis tahaks hiljemalt homme [pühapäeva] hommikuks hakkama saada," ütles ta. 

Olle Rõuk lisas, et tema liigub mõnevõrra aeglasemas tempos ja tema eesmärk on hiljemalt pühapäeva õhtuks  plaanitud tõusud ära teha. Mõlemad said seatud eesmärkidega varuga hakkama.

Maailmas on selline 8848 tõusumeetri kogumine ühtejutti madalamaid nõlvu läbides saanud tuntuks mõistega "Everesting". "Eduka Everestingu sooritamiseks tuleb leida kuskilt mägi ja siis tuimlolli järjekindlusega liikuda üles-alla, niikaua kui saab täis Mount Everesti jagu tõusumeetreid ehk siis 8848 meetrit," märgivad Rõuk ja Seepõld selle ettevõtmise puhul loodud sotsiaalmeediakontol, millele on nad andnud nime "Vertikaal-maniakaalne perfoomans".

Samalt lehelt saab ka detailsemalt lugeda, kuida meeste edenemine oma eesmärgi poole kulges.

Olle Rõuk ütles, et tal on huvitav teha asju, mida keegi teine Eestis seni veel teinud pole. Kui jalgrattaga võttis Alo Alunurm 2018. aastal Munamäel üles-alla tiirutades kokku üle 10 kilomeetri tõusu, siis omil jalul pole sellist asja veel keegi sooritanud. "Joosta pole sellisel tõusul mõtet − sellega keha toime ei tuleks. Kiiremini kõndides jõuab kokkuvõttes kiiremini üles," sõnas ta. 

Võrreldes Everestiga on Kiviõlis mäkkeronimise tingimused võrreldamatult soodsamad. Nõlv on laugem, õhk hapnikurikkam ja ilmaolud sõbralikud. Lauipäeval kell 11, kui Rõuk ja Seepõld teekonda alustasid, oli küll tugev tuul, kuid see puhus mäkke tõusmise ajal toetavalt selja tagant.

Esimese tõusuvõtmise ajal vaidlesid mehed selle üle, kumma mõte see ettevõtmine oli, kuid ei jõudnudki selgusele. Kui kolm esimest tõusu võtsid nad koos, siis neljandal oli Seepõld juba ette läinud, vahe tekkis mäest alla joostes. 

Meeste põhiline harjutuspaik on Tallinnas Mustamäe suusahüppemäe maandumispõlv, kus Rõuk on kaks aastat järjest korraldanud ka Eesti kõige rängema profiiliga täispikka maratoni Extravaganza, mille võitis sel aastal Seepõld. 

"Jalad juba üsna väsinud, aga üle saja korra veel minna"

"Tuhamäe kõrval olevas hostelis on käimas kellegi sünnipäevapidu ja meieni kostab vaheldumisi Patuse Poole ja Nancy aegumatuid šedöövreid. Kahel vertikaalmaniakil on nõlval hoopis teistsugune disko käimas. Aeglase tuikuva sammuga üles ja siis mõnevõrra kiirema, juba kangeks muutunud jalgade dikteeritud tantsusammuga alla. Üles. Alla," kirjeldab Olle Rõuk oma blogis värvikalt 25 tunni jooksul 125 tõusu Kiviõli mäele.

On 2020 varakevad. Teeme Rainiga Kiviõli tuhamäel tuules, vihmas ja rahes mäetrenni. Millalgi ütleb Rain muu jutu sees, et siin võiks everestingut teha. See hetk rohkem me sellest ei räägigi ja sinnapaika ta jääb. Mõned päevad hiljem kodus tuleb mulle see meelde, avan arvuti ja peale mõningast guugeldamist olen rikkam teadmise poolest, mis loom see selline üldse on ja − mis veel tähtsam − jalgsi on see Eestis veel tegemata. 

*** 

Kuna juunis jooksin Soomes Nuuksio Backyard Ultral, siis enamiku kevadest tegelesin valmistumisega selleks. Pärast Soomest naasmist oli everestinguni aega natuke üle kuu ja see kulus suuresti ainult taastumiseks ja kokkuvõttes sel kevadel ja suve alguses jõudsin everestinguks vajalikku mäetrenni teha ainult üksikud korrad. Lootsin rohkem lihasmälule ja kannatamiskogemusele. 

*** 

Kuna mingit ajasurvet ei olnud ja ainuke eesmärk oli lõpetamine, siis sai nii üles kui alla liigutud säästva ja rahuliku sammuga. Päike paistis, aga õnneks puhus jahe tuul, mis ei lasknud üle kuumeneda. Paar esimest tõusu tegime koos, aga siis läks Rain oma teed.

*** 

Esimesed kümmekond tõusu läksid lihtsalt, aga umbes viieteistkümnenda paiku hakkasid tekkima esimesed väsimusilmingud ja siis hakkas kohale jõudma selle ettevõtmise suurus ja mastaap, alles natuke üle 10 protsendi tehtud ja juba jalad üsna väsinud! Ja üle saja korra veel minna...

*** 

Üldiselt möödus laupäevane päev üsna ladusalt, oli mitmeid tuttavaid, kes käisid kohal natuke kaasa elamas, ja osa ka ronis mõne korra kaasa. Oli isegi paar täiesti võõrast inimest, kes tulid ja meiega mõned tõusud kaasa tegid.

***

Vahepeal hakkas muret tegema vasaku jala väike varvas, mis muutus üsna valulikuks. Üritasin tossupaelu rohkem pingule tõmmata, et varvas laskumisel tossuninasse ei rammiks, aga abi ei olnud sellest suurt midagi. Vahetasin siis lõpuks sokid ära ja õnneks sellega ka probleem kadus.

*** 

Õhtupoolikul hakkas pead tõstma uus mure, nimelt oli tunda, et kandade alla hakkavad tekkima villid. Selle põhjuseks oli liigne kannalemaandumine alla joostes. Vältida oli seda seal väga keeruline, kuna eriti nõlva ülemine pool oli sellise ebamugava kaldega, et kannalemaandumise vältimiseks pidi varvast üsna palju allapoole painutama, aga pikemat aega liikudes ja väsimuse kasvades kippus tehnika lagunema. Üritasin siis rohkem sellele keskenduda. 

***

Lisaks olid mu kasutatavad Altra Lone Peaki tossud juba väga päevinäinud ja äravajunud taldadega. Olin planeerinud joosta Hoka Challenger ATRi tossudega, aga nende pealised otsustasid taldadest lahkumineku protsessile nädal enne everestingut kiirendatud käigu anda ja katki minna. Minu laiale jalale selliseks ürituseks sobivaid asendustosse Eestist nii kiiresti leida ei olnud võimalik. 

*** 

Stardist on möödunud 12 tunni ringis. Jooksen vaikselt juba-ma-ei-tea-mitmes kord mäest alla. Vastu tuleb aeglaselt kepid käes üles rühkiv Rain, kes palub edaspidi ignoreerida kõiki ideid, mis tal pähe tulla võivad. Luban seda teha.

*** 

Saabub öö ja läheb pimedaks. Tuhamäe kõrval olevas hostelis on käimas kellegi sünnipäevapidu ja meieni kostab vaheldumisi Patuse Poole ja Nancy aegumatuid šedöövreid. Kahel vertikaalmaniakil on nõlval hoopis teistsugune disko käimas. Aeglase tuikuva sammuga üles ja siis mõnevõrra kiirema, juba kangeks muutunud jalgade dikteeritud tantsusammuga alla. Üles. Alla.

*** 

Südaöö paiku on mul tehtud natuke üle seitsmekümne tõusu. Rainil tunduvalt rohkem. Vaatan kella pealt, kui palju mul üheks korraks aega kulub, siis üritan hapnikuvõlas ajuga midagi matemaatikataolist korda saata ja saan tulemuseks, et lõpuni on veel umbes 13 tundi. See muudab meeleolu üsna mõruks, jaksu on jalgades järel vähe ja allajooks muutub järjest valulikumaks. Õnneks on meie palvel sisse lülitatud nõlva valgustus ja see muudab asja natukenegi rõõmsamaks. Allajooksmisega tekitasime nõlvale täiesti uue jalgraja. 

***  

Mida hommikupoole, seda rohkem hakkab üles kõndides uni peale tulema. Tundub, et ka Rainil, sest vahel on tema kõvahäälsed haigutamised kaugele kosta. Õnneks alla joostes hakkab veri kiiremini ringlema ja uni kaob. Kuni järgmise tõusuni.

*** 

Suvel pimedat aega kaua ei ole ja koos saabuva valgusega läheb meeleolu jälle heaks ja liikumine tunduvalt särtsakamaks. Rainil on lõpp juba lähedal ja hommikul 6.26 saabki 125 tõusu tehtud. Aeg 19 tundi kopikatega.

Minul täitub samal ajal 100 korda. Järele on küll jäänud ainult 25 kordust, aga arvestades, et ühele kordusele läheb vastavalt väsimusastmele 10-15 minutit, siis niipea veel pääsu siit ei ole.

*** 

Õnnitlen Raini, endal hapu nägu ees, ja jätkan teekonda tipu poole. Varsti tuleb päike välja ja koos sellega hakkab palavaks minema. Tuul küll mõnevõrra jahutab, aga erinevalt laupäevast puhub ta teisest suunast ja kasutatav mäekülg jääb suuresti tuulevarju. Aga vähemalt kaob koos valgusega uni ja selle võrra on olemine lihtsam.

***

Varsti loobun üldse kordade lugemisest ja lõpuni jääva aja arvutamisest ning liigun üles-alla nagu robot. Rain on ju lõpetanud ja lõpuks ometi olen mäega kahekesi. Jooki kulub suurtes kogustes ja palun endale iga paari-kolme ringi tagant jahutuseks vett pähe valada. Üsna ootamatult jõuab kohale saja kahekümnes kord ja lõpp on juba päris käegakatsutavas kauguses.

***

Viimasel tõusul otsustan stiilsemaks lõpetamiseks lõpu joostes teha, aga et spurt ikka veenev näiks ja tipuni väljapeetud oleks, lükkan jooksu algust edasi, kuni kuskil viimase veerandiku alguses tunnen ennast piisavalt enesekindlalt, et julgen lõpu joostes ära teha. Aeg 25 tundi ja 9 minutit. 10 764 tõusumeetri kättesaamiseks pidi läbima 95 km.

*** 

Kiviõli seikluskeskuse ja eriti Tõnu Valdmaa poolt sai meile osaks suur ja mitmekülgne abi ja toetus. Kõik meie soovid täideti ilusasti ja sellega muudeti kogu üritus tunduvalt meeldivamaks. Aitäh!

Tagasi üles