AJALUGU August von Kotzebue − kas kõigi aegade kuulsaim Jõhvi kihelkonnas elanud inimene?

August von Kotzebue. FOTO: Vikipeedia

August von Kotzebue oli omas ajas tõeline superstaar, keda teadsid Euroopas kõik, paljud armastasid, kuid paljud ka vihkasid. Kuuludes 19. sajandi alguse loetumate saksakeelsete kirjanike hulka, oli ta tihedalt seotud ka Ida-Virumaaga, kust pärinesid tema abikaasad, Jõhvi kihelkonnas kuulus talle  mõis ja seal valmisid paljud tema teosed.

1781. aastal õnnestus vaid 20aastasel noorel literaadil August von Kotzebuel oma isa sõbra, Preisimaa saadiku krahv Görzi vahendusel saada tööle Peterburi kindralkuberneri F. W. von Baueri erasekretärina, kes oli ühtlasi sealse saksa teatri direktor. Teekonnal Peterburi läbis postitõllas reisinud Kotzebue samal aastal esimest korda Jõhvi, kus parajasti oli alustatud uue postijaama ehitamist.

Pärast von Baueri ootamatut surma siirdus Kotzebue 1783. aastal Tallinna (loomulikult jällegi läbi Jõhvi), kus sai tänu headele soovitustele tööle vastrajatud ülemapellatsioonikohtu (tsiviilkohtupalati) assessorina. 

Kõik kolm abikaasat Ida-Virumaalt

Kohe võeti Kotzebue vastu asehaldurkonna juhtimisega seotud suhtlusringkonda, mille moodustas kohaliku baltisaksa aadelkonna eliit. Tallinnas leitud sõpradest tuleb eelkõige nimetada parun Friedrich Gustav Rosenit (Kiikla mõisa omanik), kes tegutses valitsusnõunikuna Tallinna asehaldusvalitsuse juures (üks kahest kuberneri lähemast nõuandjast).

Hiljemalt 1784. aastal leiame Kotzebue juba suvitamas Jõhvi kihelkonnas Kiikla mõisas, mille Fr. G. Rosen oli kuus aastat varem isalt pärinud. Kiikla saigi mitme aasta vältel Kotzebue "teiseks koduks". Kõige lähemad isiklikud suhted kujunesidki tal seetõttu Ida-Virumaaga seotud aadelkonna esindajatega, kelle hulgast pärinesid ka kõik tema kolm tulevast naist.

Samal 1784. aastal asutas Kotzebue koos Kiikla mõisahärraga ning jurist Heinrich Arveliusega (viimase noorem vend oli Kiiklas koduõpetaja) Tallinnas asjaarmastajate teatri, mida loetakse teatritegevuse alguseks Eestis. Kotzebue patrooni Fr. G. Roseni abikaasaks oli 1782. aastal surnud Jõhvi mõisniku Karl Friedrich von Schwebsi tütar Elisabeth, mis tähendab seda, et perekondlikult käidi tihedalt läbi Jõhvi mõisaomaniku perega, millega kaasnesid külaskäigud Jõhvi mõisa.

Veebruaris toimus von Kotzebue näidendi "Kuningas Stefan" esmaettekanne Eestis

11. ja 12. veebruaril kandsid lavakooli  XXX lennu üliõpilased koos ERSO, filharmoonia kammerkoori ja dirigent Olari Eltsiga Estonia kontserdisaalis esimest korda Eestis ette August von Kotzebue näidendi "Kuningas Stefan", millele on muusika kirjutanud Ludwig van Beethoven.

Lisaks "Kuningas Stefanile" tuli Estonias esitamisele veel Beethoveni loodud muusika Kotzebue näidendile "Ateena varemed", sealhulgas tuntuim number sellest näidendist, kuulus "Türgi marss". Beethoveni meloodiad kõlasid omaaegse suurkuju Ferenc Liszti seades. 

Nimetatud kaks muusikalist näitemängu tellis August Kotzebuelt Austria keiser Franz I, kes ungarlaste lojaalsuse tugevdamiseks otsustas ehitada Budapesti maailma suurima (enam kui 3000 istekohaga) teatrimaja. Hoone avamine kavandati erakordselt pidulikuna ning selleks telliti Kotzebuelt kaks heroilist muusikalist näitemängu ("Kuningas Stefan" ja "Ateena varemed"), mille muusika loojaks valiti Beethoven. "Sellist muusikat Beethoven muidu ei kirjutanud ja ta sai siin olla vabam ja lasta ideedel kõrgemalt lennata kui sümfooniate puhul," tõdes etendust ajakirjanikule kommenteerides dirigent Olari Elts. 

Näidendis "Kuningas Stefan" on kesksel kohal Ungari esimese kuninga lugu, kes krooniti 1000. aastal ning kuulutati juba samal sajandil pühakuks. 

Jõhvi mõisa endine peremees oli olnud tihedalt seotud von Essenite suguvõsaga, kelle hulka kuulus Kotzebue tulevane esimene naine. 1783. aastal lõppenud pärandijaotusprotsessi kohaselt sai leskperenaine Katharina (Roseni naise ema) Jõhvi, Ohakvere, Kurtna ja Illuka mõisa omandiõiguse.

Neist Ohakvere oli 1766. aastani kuulunud Karl Adolf Krusenstiernile, kelle tütrest sai Kotzebue teine naine. Viimase vanem õde oligi sündinud Ohakveres. Need näited iseloomustavad, kui tihedalt läbi põimunud suhetevõrgustikku Kotzebue Jõhvi kihelkonnas sattus. Loomulikult kuulus Kiiklas viibimise ajal tema kohustuste hulka igapühapäevane sõit jumalateenistustele Jõhvi kirikusse. Tõenäoliselt tehti neilgi kordadel vahel kõrvalepõige Jõhvi mõisahoonesse. Viimane asus tol ajal kohas, kus paikneb praegu kontserdimaja parkla.

Kotzebuele oli see loominguliselt viljakas periood, mil valmisid näidendid, mis panid aluse tema üleeuroopalisele kuulsusele näitekirjanikuna. Need esietendusid enamasti Tallinna asjaarmastajate teatris, mille trupp koosnes peamiselt uue asehaldurkonna asutuste ametnikest. Friedrich von Roseni kui selle teatri patrooni lähimasse tutvuskonda kuulusid mitmed literaadid, kes huvitusid eesti keelest ja kultuurist ning kohalike talupoegade sotsiaalsest ja õiguslikust seisundist − neid hakati hiljem nimetama estofiilideks.

Viimaste hulka arvatakse sageli ka Kotzebue, keda Saksa kirjanduslugu peab konservatiiviks või koguni reaktsionääriks. Siin peab märkima, et Kotzebue kirjutas ka kaks kakskeelset (eesti ja saksa) laulumängu "Isalik ootus" ning "Talgud", millega algab eestikeelne näitekirjandus. 

Kiikla mõis kui "lõbu ja muusika kodupaik"

Kodumõisas Kiiklas oli Rosen juba enne Kotzebue sinna sattumist asutanud väikese koduteatri, kus lisaks lastetükkidele kanti ette ka suuremaid lavateoseid, sealhulgas Kotzebue näidendeid, vahel lausa esietendustena. Näiteks on teada, et Kiiklas esietendus Kotzebue näidend "Eremiit". See oli aeg, mil aadlinoorte koduhariduse osaks muutus laulmise, pillimängu ning tantsuõpetus. Rohket vaba aega hakati täitma musitseerimise, näitemängu ja tantsuga. Kalina ja Mäetaguse mõisa omaniku Eugène Octave von Roseni mälestuste kohaselt oli Kiikla sel ajal "lõbu ja muusika kodupaik, kus toimusid draamaetendused, kontserdid ja tantsuõhtud". 

Kotzebue taasavastamine käib täie hooga nii Eestis kui Saksamaal 

August von Kotzebue taasavastamine käib maailmas täie hooga juba mõnda aega, eriti Eestis ja Saksamaal. Kotzebue Tallinnaga seotud eluperioodi on hakatud nimetama koguni Kotzebue ajastuks kohalikus kultuuriloos. Saksakeelses kultuuriruumis aga on tema näol tekkinud tõsiseltvõetav alternatiiv varem nii kaljukindlaks peetud Goethe ajastule.

Eluajal jõudis trükist ilmuda 28 köidet Kotzebue näidenditega, millest paljud olid kirjutatud Eestis. Paarkümmend aastat pärast surma nägi trükivalgust tema näidendite kogutud väljaanne, mis koosnes koguni 44 köitest. Tosin aastat hiljem järgnes 40köiteline kordustrükk. Juba 1790. aastatel toimus läbimurre ingliskeelsesse kirjandusmaailma (kusjuures läbimurdenäidend "Inimvaen ja kahetsus" esietendus 1789. aastal Tallinnas), seda nii Inglismaal kui Ameerikas. Arvukad tõlked ilmusid kiiresti ka prantsuse ja hispaania keeles.

Selle kõrval jõudis Kotzebue isiklikult juhtida Austria keisri õukonnateatrit ning keiserlikku saksa teatrit Peterburis, samuti mitmeid teatreid Saksamaal. Lisaks asutas ta esimese teatri Eestis, esialgu küll asjaarmastajate teatrina. Hiljem muutus see kutseliseks teatriks ning sai endale esimese spetsiaalse teatrihoone Eestis (praegune nukuteater). Ka selle teatri direktoriks jõudis Kotzebue olla.

21. veebruaril 1785 abiellus Kotzebue Kiiklas Kalvi mõisast pärit Tallinna asehaldurkonna asekuberneri ja peatse kuberneri Reinhold Wilhelm von Esseni tütre Friederike Julie Dorotheaga. Tema onule (isa vanemale vennale) kuulusid sel ajal Kalvi ja Koogu mõis (koos Aseriga). Kalvi Essenid omakorda olid naisliini pidi mitme põlve vältel seotud Stackelbergidega, kelle Jõhvi kihelkonna peamõisaks oli Kiikla lähedal asuv Pagari.

See suguvõsa oli kõrgelt koteeritud Katatiina II õukonnas ja Stackelbergidega läbikäimine avas uksi karjääriredelil (sealhulgas Reinhold von Essenil). Lüganuse kihelkonnas oli nende peamõisaks ja kogu Ida-Virumaa haru keskuseks Püssi mõis ning perekonna hauaplats asub Lüganuse kirikaial.

Kiikla mõisas toimus laulatus ilmselt põhjusel, et 23aastasel peigmehel puudus veel oma väärikas mõisahoone selle piduliku sündmuse korraldamiseks, ja von Rosenite patronaaž paistab siin eriti selgelt silma. Veel samal 1785. aastal tõusis Kotzebue oma mõjuka äia toetusel kubermangumagistraadi presidendi ametikohale, omandas sellega Vene päriliku teenistusaadli seisuse ning pääses Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse. 

Poegadest said ümbermaailmareisijad 

Vaid  kaks ja pool kuud pärast pulmi, 12. mail 1785, sündis esimene poeg Wilhelm (tähemärgilt sõnn nagu ta isagi) − tulevane Aleksander I tiibadjutant ning kindralstaabi juhataja Napoleoni-vastastes sõdades. Järgmisena sündis 1787. aastal poeg Otto, kellest sai maadeuurija ning kes sarnaselt kuulsa meresõitja kapten Cocke'iga osales koguni kolmel ümbermaailmareisil. Esimene neist toimus aastatel 1803-1806 koos isa teise naise onupoja Adam Johan von Krusensterniga ning selle alguses oli tulevane Ravila mõisnik Otto vaid 18aastane.

1789. aastal sündis peresse veel kolmaski poeg Moriz (tulevane kindralleitnant, Ivangorodi komandant ja Venemaa senaator, kes noorena samuti osales samal Krusensterni ümbermaailmareisil, olles selle reis algul vaid 14aastane).

Kiikla perioodi idüll lõppes 1790. aastal, kui Kotzebue mingil põhjusel avaldas saksa valgustuskirjaniku A. von Knigge nime all ühe rämeda paskvilli, mis kahjustas tugevasti tema mainet. Kotzebue lahkus ametist ja sõitis tagasi Saksamaale, kus pärast tütre Karolina Friederika sündi suri 26. novembril 1790 Weimaris tema naine Friederike. Muserdatud Kotzebue sõitis seepeale Pariisi (sellest reisist valmis ka raamat). 

1792. aasta algul naasis Kozebue uuesti Eestimaale, kus ootas ees hoopis uus olukord, sest Fr. G. v. Rosen pantis samal aastal Kiikla mõisa, millega sealne kultuurisalong likvideerus. Nüüd ei jäänud Kotzebuel muud üle kui ise mõisapidajaks hakata.

Ostis "Rahuoru" mõisa Sinivoorel

Kõigepealt rentis ta 1792. aastal pandiõiguse alusel Tallinna-lähedase Koppelmaa mõisa, loobus sellest aga peagi ning ostis 1793. aastal 18 000 rubla eest Jõhvi kihelkonnas asuva Friedenthali ("Rahuorg", kasutusel oli ka nimekuju Friedensthal) mõisakese, millele kuulus vaid 42 talupoega.

Tänapäeval kannab sama koht Sinivoore nime ning asub Kohtla-Järve külje all Lõuna mikrorajooni vahetus naabruses. Tänu kubermangumagistraadi presidendi ametikoha ja kirjandusliku tegevuse tuludele oli Kotzebuel võimalus tasuda osturaha kahe kolmandiku ulatuses sularahas. Seejärel alustas ta Friedenthali väljaarendamist oma maamõisaks, kus ta esialgu veetis küll ainult oma suvesid.

Mõisa ostmisel olevat valik tulenenud asjaolust, et see paiknes Jõhvi postijaama lähedal. Viimane omakorda asus soodsal kohal Peterburi-Tallinna ja Peterburi-Saksamaa postiteede ristumispunktis, mis oli oluline pidevalt nende kolme suuna vahel reisivale Kotzebuele.

Soovitused just selle mõisa ostmiseks võisid lähtuda tema vanast tutvusringkonnast, kuhu ta nüüd jälle tagasi sulandus, isegi sedavõrd, et abiellus Erra ja Tudu mõisniku Karl Philipp von Esseni lahutatud naise Christine Gertrude von Esseniga, kes oli ühtlasi admiral Adam Johan von Krusensterni onutütar ning Kotzebue esimese naise nõbu.

Siin tuleb silmas pidada, et Essenite suguvõsa oli tihedalt seotud Krusenstiernidega. Kotzebue mõlemad naised jäid seega ühte sugulusringi. Laulatus toimus 16. juulil 1794 Tallinnas Oleviste kirikus. Pruut oli sel ajal 25aastane ning peigmees parajas Kristuse vanuses ehk 33aastane. Pärast abiellumist asus noorpaar püsivalt elama Friedenthali mõisa, kus Kotzebue sai lõpuks ometi pühenduda täielikult kirjandusele ning õnneliku pereelu nautimisele.

Näib, et järgmised kolm aastat Jõhvi kihelkonnas Friedenthalis olidki Kotzebue elu kõige õnnelikumad ning mõisa nimi "Rahuorg" õigustas end täielikult. 

1795. aastal lahkus Kotzebue riigiteenistusest ning jäi püsivalt elama oma väikesesse Friedenthali maamõisa, kuhu rajas ka harrastusteatri. Oma autobiograafias kirjutas ta, et "minu enda ja muusade parema elu jaoks panin ma 1795. aastal Eestimaa kubermangu magistraadi presidendi ameti maha ja tulin oma väiksesse Friedenthali maavaldusse"

Kirjandusliku tegevuse kõrval oli Kotzebue Friedenthalis tegev ka aednikuna, püüdes sel moel ellu viia enda ette kujutatud maa-aadli ideaali. 20. juunil 1796 kirjutas ta nendest muljetest oma emale Saksamaale: "Iga silmapilk, mille ma olin eemal oma kirjutuslauast, pühendasin ma oma uuele aiale. Kõik rohetab ja õitseb minu juures."

Sarnaselt Kiikla perioodiga ei kestnud idüll ka Friedenthalis kuigi kaua. Viinis suri sealse keisrikoja õueteatri juht ning vabanenud ametikohta pakuti Kotzebuele. Friedenthali mõisa andis ta  rendile, kuid omandiõigus jäi Kotzebuele kuni tema surmani.

1819. aastal kolis Kotzebue Weimarist Mannheimi, kus Jena teoloogiatudeng Karl Ludwig Sand ta sama aasta 23. märtsil pistodaga mõrvas kui "isamaa reeturi" ja "noorsoo kiusatusse ajaja". 

Tagasi üles
Back