Marek Kullamägi: Alutaguse rahvuspargi laiendamisega ei ole kõik hästi

Marek Kullamägi
Copy
Marek Kullamägi, Alutaguse vallavolikogu liige, kohalik elanik ja ettevõtja
Marek Kullamägi, Alutaguse vallavolikogu liige, kohalik elanik ja ettevõtja Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Alutaguse vallavolikogu liikmena olen aktiivselt osalenud Alutaguse rahvuspargi sõjas juba neli kuud ja selle aja jooksul olen mõistnud, miks suur osa kohalikust rahvast on pargi laienemise vastu.

Millegipärast ei suudeta seda mõista riigi tasemel ja laienemise algatanud organisatsioonis, Eestimaa looduse fondis. Selle esindaja Liis Kuresoo kirjutas hiljuti Põhjarannikus, et tegelikult on laienemisega kõik hästi. Ei, sellega ei ole hästi.

Rahvuspargi laienemise tagajärjel kaob metsaomanikel võimalus oma metsa majandada. Saamata jäänud tulu ei kompenseerita. Inimestele ei anta metsa majandamist võimaldavat maad asemele. Riigieelarvest kulub lendorava kaitseks (kes elabki peamiselt Alutagusel) aastas umbes 120 000 eurot. Maaomanikel jääb aga piirangute tõttu aastas saamata 1,8 miljonit. Tegu on kuluga, mis jääb omanike kanda ja mida riik ei kompenseeri.

Teiseks kaovad rahvuspargi laienemisega ja metsa majandamise piiramisega kohalikud töökohad. Osa elanikke peab kolima tööd otsima mujale ja vald jääb ilma nende maksutuludest. Meie küladest lahkumine on alates rahvuspargi loomisest juba niigi hoogustunud. Uued lendorava püsielupaigad ja Alutaguse rahvuspargi laienemine mõjutavad veel 134 perekonda.

Vallaelanike heaolu eest vastutame siiski meie, mitte Eestimaa looduse fondi liikmed − seega palun asutage rahvuspark seal, kus te ise elate ja toimetate, ning jätke meie elu rahule.

Liis Kuresoo lubab oma artiklis, et pärast rahvuspargi laiendamist läheb meie valla elu mitu korda paremaks. Ta väidab, et pargi laiendamine puudutab eramaid vaid 0,9 ruutkilomeetri ulatuses. See on kahjuks vale.

Praegu käib Alutagusel kaks paralleelset protsessi: kunagi taotletud Alutaguse rahvuspargi laiendamine varem loodud loomade ja lindude püsielupaikade arvelt ning lisaks uute püsielupaikade moodustamine. Seega meie silme ees käib nii järjekordne pargi laiendamine kui ka juba järgmise, kolmanda laine planeerimine. Mõlema protsessi tagajärjel saab lõppkokkuvõttes juba praegu piiratud rohkem kui 1150 ha erametsaomaniku maade kasutust. Nii et ärgem mängigem arvudega enda kasuks.

Kuresoo leiab, et ka laekumata jääva maa- ja tulumaksu pärast ei pea kohalik omavalitsus liigselt muretsema: riigi tasandusfondist kaetakse (rahandusministeeriumi andmetel) maamaks 90% ulatuses ning tulumaks kolme aasta jooksul samuti 90% ulatuses. Järjekordsele ilusale lubadusele pean kahjuks vastu panema reaalse kogemuse: kärbitud riigieelarvest ei pruugi kõikideks mainitud kompensatsioonideks raha jätkuda. Viimasel reaalsel kohtumisel rahandusministeeriumi esindajaga jäi too esindaja selle väite seletamisega hätta ning pigem on toodud kompenseerimine looduse fondi soovunelm ja omavalitsus jääb sellest rahast ilma.

Pealegi oleks isegi 90% kompenseerimise puhul 10% tulumaksu ja maamaksu kaotus väga tundlik teema. Alutaguse valla 2020. aasta eelarve maksutulud on kokku üle 3,8 miljoni euro. Kogu valla eelarvest on see ligi 40% ning juhul, kui mingi osa sellest tulust läheb kaotsi, võib see tähendada otseseid kärpeid vallas.

Eriti tasub aga tähele panna, et kaduvat maksutulu on plaanis hüvitada vaid kolme aasta jooksul. Aga mis edasi saab? Kas siis hakkab meie lasteaedasid ja koole ülal pidama Alutaguse rahvuspark?

Uute piirangute kehtestamisega hävivad piirkonnas järjekordsed töökohad. Kas metsanduses töötavatest inimestest, kes on saanud palka 2000-3000 eurot (selline on hea metsamasina operaatori palk), peavad saama rahvusparki loodud turismiasutuste töötajad?

Isegi kui me kujutame ette, et rahvuspark saab imekombel uute töökohtade loomisega hakkama, jääb palgaerinevus praeguse tööga võrreldes ikkagi üüratuks. Lisaks ei kujuta ma ette kohalikku metsameest kelneri ametis. Aga see on ilmselt minu puuduliku kujutlusvõime probleem.

Liis Kuresoo ennustab, et rahvuspargi laiendamisega suureneb piirkonna puhkeväärtus ning areneb loodus- ja seiklusturism. Meie metsad, sealhulgas ka erametsad, pole turistide ees kunagi kinni olnud, aga turistide horde me pole veel märganud. Kui Eestimaa looduse fond tahab parki laiendada neljas kohas lausa Peipsi järve kaldani, siis tähendab see piiranguid ja lisakulutusi ka turismi taristu arendamiseks. Kokkuvõttes meie võimalused turistide võõrustamiseks hoopis vähenevad. Turism on oluliselt suurema keskkonnakoormusega kui metsa majandamine.

Lõpetuseks väidab Liis Kuresoo, et "Alutagusel veel säilinud loodusmaastike kaitsmiseks on võetud rahvusvahelised kohustused". Kes on neid kohustusi võtnud? Kas Alutaguse vald ja kohalikud inimesed? ELF on MTÜ ja tal puuduvad nende kohustuste puhul õigused... Riik? Keskkonnaamet? Kelle eest võtsid kohustusi meie metsaomanikud, et nüüd peavad loovutama oma eraomandit tasuta ja heatahtlikult keelduma oma perede tulust?

Väidetavatest rahvusvahelistest kohustustest, mida Alutaguse inimesed peavad täitma ja mille pärast kannatama, räägib meile õiguslike kohustusteta fondi esindaja, kellel pole riigi esindamisega mingit pistmist.

Seega, hea Liis, ärge nüüd pika viha pidage, aga me oleme endiselt Alutaguse rahvuspargi laienemise vastu ja soovitame ka teil mõista, miks kohalik rahvas selle vastu sõdib. Oma vallaelanike heaolu eest vastutame siiski meie, mitte ELFi liikmed − seega palun asutage rahvuspark seal, kus te ise elate ja toimetate, ning jätke meie elu rahule.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles