/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
/nginx/o/2021/05/26/13804733t1h9970.jpg)
Vähehaaval hakkavad piirangud kaduma, kuid kahjuks on meil põhjust jätkuvalt murelik olla. Meie kodumaakond on vaktsineerituse tasemelt Eestis punase laterna osas. Siin on end vähemalt ühe doosiga koroonaviiruse vastu kaitsepookida lasknud vaevalt 28 protsenti elanikest, samal ajal kui näiteks meie naabritel Lääne-Virus on see protsent 41, mõnes maakonnas aga suisa üle poole.
Kui aga vaadata maakondlikku pilti omavalitsusiti, siis peab tõdema, et erinevused neis on üsnagi drastilised. Kui Narvas ja Sillamäel on kolmapäevase seisuga vähemalt ühe kaitsesüsti saanud 24 protsenti täiskasvanud elanikest, siis Toila vallas 48, Jõhvis 36 ning Lüganusel ja Alutagusel vastavalt 41 ja 37 protsenti. Kohtla-Järve seevastu liigitub Narvaga samasse liigasse ning seal on vaktsineerituse tase sama, mis maakonnas keskmiselt − 28.
Siit näeme selgelt seda tendentsi, et omavalitsustes, kus on valdav venekeelne elanikkond, on ka vaktsineerituse tase palju madalam kui seal, kus eesti keelt kõnelevaid elanikke rohkem. See pole muidugi üllatus, sest ka näiteks Tallinna venekeelses Lasnamäe linnaosas on see protsent väga madal. See tähendab, et selgitustööd peavad jätkuvalt lisaks riigile tegema rohkem ka need omavalitsused.
Paraku käivad piirangud ja statistika aga ikkagi maakonna piire pidi, mis tähendab, et kui siin peaks madala vaktsineerituse tõttu nakatumisnäitaja näiteks sügisel taas järsult tõusma hakkama, satuvad koos narvakate ja kohtlajärvelastega meetmete alla ka Toila ja Lüganuse elanikud.