"Väikese jõhvika aabits" pajatab vanast Jõhvist värvikaid lugusid

Alvin Sõber, Robin Reisenbuk, Tener Baltazar Puusepp ja Gregor Joel Filippov uurivad aabitsat lehitsedes pikemalt telefonimaja peatükki, kus saab muu hulgas teada, et Jõhvi telefonikeskjaama omapärase arhitektuuriga hoone valmis 1980. aastate keskpaigas. Poisid on kursis ka hoone olevikuga: seal avab uksed Jõhvi tehnoloogiakool. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

"Mis te arvate, kus see järvepilt on tehtud?" pärib "Väikese jõhvika aabitsa" koostaja Erika Prave kolmandate klasside õpilastelt. "Jõhvis!" vastavad lapsed kooris.

Ehkki ükski vastajatest pole kunagi saanud Jõhvi paisjärves ujuda, kala püüda ega paadiga sõita, on vastus tegelikult õige. Kui Jõhvi Mihkli kirik järve taustal on alles, siis veesilm ise kuivas kaevanduse tõttu umbes 70 aastat tagasi kokku. Praegu asuvad järve kohal elumajad, mis jäävad Jaama, Nooruse, Veski ja Aasa tänava piirkonda.

Kodukoht võiks olla tuttav

"Laps võiks ideaalis tunda oma kodukohta. Hoopis parem on olla, kui su kodu on sulle tuttav," rääkis Erika Prave, kes leidis vanadest ajalehtedest hulga põnevaid lugusid ja pani need laste jaoks lihtsasse keelde.

Nii mõndagi uut saavad Jõhvi minevikust teada ka täiskasvanud. Näiteks seda, et vutti on Jõhvis mängitud üle saja aasta ja sõjaeelsed lehed kirjutasid sageli kohaliku spordiseltsi Kalju võitudest. Selleks, et heas vormis ja hoos olla, rajasid spordimehed 1933. aastal ise staadioni. "Pea igal õhtul kogunevad nüüd Jõhvi noorsportlased spordiwäljale, kus rühivad tööd teha kuni hilise õhtuni," kirjutas tolleaegne ajaleht.

Nõukogude võimu saabudes Kalju tegevus katkes, ent jalgpallipoisid peitsid varustuse maa alla. Saksa okupatsiooni ajal, kui seltsidel lubati taas tegutseda, kaevasid nad oma varustuse välja. Võistkonna koosseis oli selleks ajaks aga tugevasti muutunud, sest paljud ärksad mehed olid langenud punavõimu represseerimiste ohvriks.

"Kui ma selliseid lugusid loen, siis alati mõtlen, kes neid lastele jutustab," rääkis Erika Prave, kes on Jõhvist kirjutanud mitu raamatut. Varem on ta koostanud eesti- ja venekeelse kinkeraamatu, mille kaante vahele on talletatud 66 lugu Jõhvist, ja "Jõhvi lood lastele".

Leiavad koolis kasutust

"Tean, et minu varasemaid Jõhvi raamatuid kasutavad gümnaasiumis nii eesti kui vene keele õpetajad. Nad annavad vene lapsele lugeda lihtsat jutukest eesti keeles ja vastupidi. Mul on selle üle väga hea meel, kui raamatud ei jää seisma."

Aabitsa omanikuks sai ligi 300 Jõhvi mõlema põhikooli kolmandate ja neljandate klasside õpilast. Just sellele vanusele sobib aabits autori hinnangul iseseisvaks lugemiseks. "Lapsed võiksid näidata aabitsat ka emale ja isale. Veel parem, kui nad vaatavad seda koos."