Rahva vastu suunatud kuritegudel aegumistähtaega ei ole

Esmaspäeval kõlab Purtse hiiemäel taas tornikella hääl. Foto: Matti Kamara (Pohjarannik)

14. juunil 1941 aeti oma kodudest välja ja saadeti Venemaale üle 10 000 inimese.

Ida-Virumaal pidi kodu maha jätma üle neljasaja pere: ligemale tuhat inimest.

Suur osa neist tagasi ei tulnudki: kes hukkus, kes hukati.

Need, kes naasid, ei julgenud läbielatust aastaid rääkida.

Mälestusi söandati jagada alles siis, kui aeg ja olud eelmise sajandi lõpukümnenditel muutuma hakkasid. Õnneks on neid üles kirjutatud ja talletatud: kuidas me muidu teaksime, kui kole see tegelikult oli.

​Maie Põld: lastekodu päästis kindlast näljasurmast

Novosibirskis laaditi meid rongilt maha ja topiti absoluutselt pimedasse praamitünni nagu silgud üksteise kõrvale. /---/ Esimene peatus tehti Aipolovos, kus tõsteti maha kümmekond haiget ema lastega, nende hulgas ka meie pere. Paari nädala pärast viidi meid edasi Mogutajevosse, kohalike sõnul kõige vaesemasse külla. Esialgu nälga ei tundnud, sest oli veel kaasavõetud söögikraami, pealegi anti veel leiba (400 g täiskasvanule, 200 g lastele). Tööle asusime kohe: kõigepeale heinatööle, järgnes naeriste ülesvõtmine ja siis viljalõikus sirbiga.

Detsembris võeti ära riigilt senini antud leivaports. Söögiks olid jäänud veel keedetud herned ja terad. Kartuli oli hävitanud sügisene suurvesi. /---/ Veebruaris ei olnud enam peale keeva vee ja soola midagi. /---/ 20. aprillil 1942. a ema suri nälga laste nimel. Jäime kolmekesi: mina 15-, Õie 12- ja Helgi 7aastane. /---/ Mais ilmusid nõgesed, millest sai juba suppi keeta.

Meie, kolme lapse olukord jõudis ilmselt kohalike võimudeni, sest juunis tuli külavolinik, et meid lastekodusse saata. /---/ See oli meie pääsemine kindlast näljasurmast. /---/

Isa August Nurk suri 22. detsembril 1941 Sevurallagi kinnipidamiskohas Sverdlovski oblastis, kuulmata talle 17. jaanuaril 1942 määratud surmaotsust.

Maie Põld jõudis Eestisse tagasi 1944. a detsembris, õed 1947. a augustis.

Pääses tänu juhusele

Uno Säästla pääses küüditamisest tänu sellele, et päeval, kui kaitseliitlasest isa, rase ema ja kõige noorem õde Kirovi oblasti poole teele saadeti, oli tema koos keskmise õega kodust ära. Nimekirjas nad küll olid, aga taga otsima õnneks ei hakatud.

Isa lasti maha, ema külmus sama aasta detsembris teel sünnitusmajja surnuks.

1949. aasta märtsiküüditamine viis kodust kaugele ka vanaisa, kelle toidul poiss pärast vanemate kaotust elanud oli.

Noorim õde toodi 1946. aastal Eestisse tagasi, kõik kolm last elasid eraldi kasuperedes.

Säästla ei usu, et juuniküüditamisest kuigi paljudel teadlikult õnnestus kõrvale hoida.

"Nimekirjad olid valmis juba 1939. aastal, aga seda osati nii läbi viia, et väga vähesed said varem teada. Pääseda võis ainult juhuse läbi nagu minagi."

Hirm hakkas kaduma

1980ndate lõpus tundis Uno Säästla ühtäkki vajadust meenutada seda, mis oli, koguda Siberist tagasi tulnute mälestusi. Alguses tuli rääkijaid endal otsida − "Olen kogu Ida-Virumaa mälestusi otsides risti ja põiki läbi sõitnud, Narvast Aserini ja Toilast Avinurmeni" −, siis hakkasid inimesed juba ise talle oma kirja pandud mälestusi saatma.

Säästla kinnitab, et enamik inimesi oli siis juba valmis olnust rääkima. Vaid üks juhtum meenub sajandi algusest, kus rääkija poolel teel kartma hakkas.

"Kohtusime Rakveres ühe daamiga, kes oli elanud koos Kiviõli vangilaagrist põgenenud Saksa vangiga. Daam pani oma mälestused kirja ja saatis mulle äragi, aga siis järsku teatas, et ta ikka ei taha, et need Mälestustelehes avaldaksin."

Mälestusteleht on kommunistide repressioonide all kannatanute Alutaguse organisatsiooni Memento toel ja Säästla eestvedamisel aastatel 1999 - 2020 ilmunud väljaanne. 51 lehenumbris said sõna mitmed küüditatud ja nende järeltuljad.

Lorentine Kivistik: kaks korda Siberisse

Tuldi hommikul vara. Pere käsutati seina äärde maja läbiotsimise ajaks. Öeldi, et viiakse Kiviõlisse ülekuulamisele, sellepärast ei võtnud me mitte midagi, ei sööki ega riideid kaasa, sest lehmalüpsiajaks lubati koju tagasi saata. Alles Kiviõli rahvamajas selgus kohutav tõde. Kaaskannatajad andsid meile oma vähesest kõige hädapärasema. /---/

Siberis toitis vaid ränkraske metsatöö. 13 puud oli langetamise ja tükeldamise norm. Seda tööd tuli teha aastaringselt, talvel vööni ulatuvas lumes.

Vend suri juba 1942. a tiisikusse, mille ägenemist soodustas alatoitlus ja pidev külmetamine. Ta pidi näiteks hilissügisel kündma paljajalu. /---/

Hakkasin õega omal algatusel koju sõitma 1948. a juulis. 1952. a jaanuaris olid julgeolekumehed taas ukse taga ja algas meil sõit tagasi Siberisse. /---/ Meie äraolekul oli ema surnud. /---/ Lõplikult vabastati meid alles 1954. a septembris.

AJALUGU: Esmaspäeval möödub 80 aastat juuniküüditamisest

Mäletajaid jääb aina vähemaks

Inimesi, kes 80 aasta taguseid sündmusi veel mäletavad, jääb iga aastaga vähemaks.

Alutaguse Mementos on liikmeid poolesaja ringis, ütleb ühenduse esimees Lembit Prits. Nende poolesaja seas on nii 1941. kui 1949. aastal küüditatuid.

Prits ise pole pidanud ränka Siberisse sõitu kaasa tegema. Tema sündis ja elas esimese eluaasta Siberis, kuhu nii ema kui isa pered 1949. aasta märtsis välja saadeti. Seal tulevased lapsevanemad kokku saidki.

Uno Säästla koos abikaasa Eviga on leinaparki pea selle loomisest saati hooldanud. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"Isa perest tulid kõik tagasi, emal jäi isa sinna, sai metsas hukka. Ühe hinge jätsime ka meie sinna: mina olen sündinud kaksikuna, aga õde suri sünnitusel, sest sünnitusmaja oli 30 versta eemal, märtsikuu oli Siberis külm, ema viidi hobusega sünnitama, hundid ajasid taga… Eks see kõik mõjus."

Küüditamisest räägitakse nüüd veel vaid kaks korda aastas, märtsis ja juunis. Mäletusüritustel käivad enamjaolt need, kes ise Siberis olnud või seal kedagi kaotanud.

Lembit Prits ei ütle, et noored küüditamisest midagi ei tea − koolis ju ikka räägitakse sellest. Aga noortel on muud huvid ja tegemised ja mälestama vägisi sundida ei saa. Ega seda päriselt unustata, aga elav lüli kaob vahepealt ära.

"Purtse leinapargis kokku saades oleme isekeskis arutanud, et igal aastal pole mõtet pilti tehagi: ikka ühed ja samad näod," räägib Uno Säästla.

Temal endal on leinaparki palju sagedamini asja, sest alates 1994. aastast on ta seda vabatahtlikult hooldanud.

Kaitseliidu Lüganuse malevkond on leinapargis mitut puhku käed külge löönud. Foto: Erakogu

Purtse leinapargil täitub 30 aastat

"Mina ei ole Purtse leinapargi rajaja; minust sai selle hooldaja, kui Ida-Viru maavalitsus enda algatatud pargi rajamise hülgas," rõhutab Säästla.

Küüditatutele maakonda mälestusmärgi rajamise mõtte pakkus Säästla maavalitsusele 1990. aastal välja küll, ent tema pidas silmas pigem midagi tehislikku.

Leinapargi nn nurgatamm pandi Purtse hiiemäel kurjuse ohvrite pargis mulda 30 aastat tagasi, juuniküüditamise 50. aastapäeval. Nüüdseks on puid juba 110 ringis, neist 89 nimelised.

Aastatepikku lisandusid leinaparki Eesti valukaart maakondade kommunismiohvrite arvu märkivate tahvlitega, kellatorn, Lüganuse kihelkonna hukkunutele pühendatud leinamüür ning tänupink Uno Säästlale.

Leinapark rohtu ei kasva

Suuremat osa hektarisuurusest leinapargist niidab küll Lüganuse vald, ent vähema osa sõidab 88aastane Uno Säästla keskmiselt kuus korda suve jooksul ise muruniidukiga üle.

"Selle kohustuse olen ma ise endale võtnud, aga mingil juhul ei taha ma seda lastele ega lastelastele edasi pärandada," paistab ta seda öeldes pisut murelik.

Lüganuse vallavanem Andrea Eiche kinnitab, et mitte mingil juhul ei jää park tulevikus hooldamata. Riigile kuuluvaid maid niidavad nad vallas mujalgi, leinapargi osa on ehk kümnendik.

"See on oluline koht, kuhu inimesed käivad ja mis vallale ka au teeb," pole tema sõnul isegi jutuks olnud, et riik peaks selle töö ise ära tegema.