/nginx/o/2022/11/02/14934541t1hc432.jpg)
/nginx/o/2025/05/26/16870917t1h7df6.jpg)
Kohtumisel Toila inimestega rääkisime erinevatel teemadel, aga loomulikult tuli jutuks Toila kooli ümber toimuv. Tegelikult ei ole see teema vaid ühe kooli lugu, vaid osa eestluse, kultuuri ja keele hoidmisest piirkonnas. Kuna gümnaasiumi sulgemise otsus sündis volikogu tahtena, siis paratamatult on tegemist õiguspärase toiminguga.
Samas kannab iga eesti kooli sulgemine Ida-Virumaal hoiatavat sõnumit ja on eestluse hääbumise indikaator. Kui vaagida lähtetingimusi, siis võib volikogu otsustusloogikast aru saada ja mõista nende ajendeid. Haridusreformi ühe meetmena on Eestis rakendatud riigipoolset rahastust uue kooli ehitamiseks tingimusel, et gümnaasiumiosa suletakse või reorganiseeritakse.
Ehk kui gümnaasiumiosa suletakse, siis riik annab raha, ja kui ei suleta, siis ei anna. Selline praktika tekitab kiusatust ja on manipuleeriv, eriti kui arvesse võtta tollast Toila valla geograafiat, kus paljudel volikogu liikmetel ei ole isiklikku suhet ei Toila asula ega kooliga. Materialistliku maailmavaate seisukohast on tegu kasuliku tehinguga, kohaliku identiteedi vaatest võivad mõjud olla ebasoodsad.
Kool ei saa olla integratsiooni instrument, kool on ennekõike hariduse andmise tööriist.
Kas säärane lähenemine on õige ja õiglane? Kui argumendiks oleks olnud õpilaste ja õpetajate vähesus või lahjad õpitulemused, siis võiks aru saada. Äkki ei ole kooli suurus Ida-Virumaal see argument, millele rõhuda? Meenutame, et Metsküla kaasuses oli minister pühendunud väikese kooli kaitsmisele.
Kui vaadata Kohtla-Järve riigigümnaasiumi õpetajate töökuulutusi, siis tundub, et seal on õpetajaid puudu rohkem kui kellelgi teisel, seega õpetajate defitsiit on üleüldine tunnus ja mitte üldse väikese kooli omapära. Kas peame ilmtingimata järgima samu reegleid üle Eesti või ehk tuleks arvesse võtta piirkondlikke eripärasid?
Otsus minna üle eestikeelsele õppekeelele on õige ning sellega oleks pidanud algust tegema kohe pärast okupatsiooni lõppu. Paraku seda ei juhtunud, kuid nüüd ei saa eelmisi tegemata jäetud tegusid likvideerida piirkonna omapära arvesse võtmata.
Vaatleme Kiviõli, kus vene ja eesti koolid ühendatakse. Esimene küsimus on, milline keel saab olema vahetunni keel. Suure tõenäosusega hakkab vahetunnis domineerima vene keel, kuna vene rahvusest õpilasi, kellel puudub vajalik eesti keele oskus, on rohkem. Kui vahetunni keel on vene keel, siis on tegemist eesti õppekeelega vene kooliga.
Kui lisada siia veel kaasava kooli mõjud, siis on kvaliteetseid õpitulemusi keeruline eeldada. Kaasava kooli esmane idee oli võimendada tugeva potentsiaaliga õpilaste võimalusi, vähendamata teiste õpilaste väljavaateid. Praegune olukord on viinud selleni, et paljudel juhtudel on andekad õpilased just see grupp, keda ei kaasata, kuna põhiline jõupingutus kulub abi vajavatele õpilastele.
Lapsevanema juhtivaid motivaatoreid on lapse haridus ja see on tihti määrav ka elukoha valikul. Ida-Virumaa kihelkondade kultuuripärandit on eesti kogukonnad suurele survele vaatamata suutnud säilitada ja seda ka okupatsiooni tingimustes. Ainuke keel ja kultuur, mida tuleb Ida-Virumaal kaitsta, on eesti põliskultuur. Paradoksaalsel kombel võib näiteks Kiviõlis eestikeelsele õppele üleminek nõrgendada eesti kogukonda määrani, kus see võib lakata olemast. Indikaatorid on täiesti olemas.
Argument, et eri kogukonnad peavad lõimuma, on arusaadav, kuid kool ei saa olla integratsiooni instrument, kool on ennekõike hariduse andmise tööriist. Lõimumine on või vähemalt peaks olema kaasnev mõju.
Tuleb tunnistada, et ega eestlased ise ka ole piisavalt soosinud muukeelsete inimeste motivatsiooni. Liiga lihtsalt minnakse vestluses üle vene keelele, poed on üle ujutatud venekeelse reklaamiga ja ametiasutused suhtlevad vene keeles. Meenutame avalikkuse pahameelt Balti jaama venekeelse teavitamise üle. Ja raudteel, mida peeti vene keskkonnaks, jäeti avalikkuse survel alles vaid eestikeelne teavitus. Selle tulemusel ei ole keegi rongist maha jäänud. Ei jää ka midagi ostmata või riigiga suhtlemata, kui hakkame põhiseaduse paragrahvis 5 kirjapandut ka reaalselt rakendama.
Haridusministeeriumi ettevõtmisi jälgides jääb mulje, et reformide ja muutuste kuhil on sedavõrd suur, et see on väljunud hoomatava piiridest. Loeme, et ametnikud ei suuda ministri tempoga kaasa minna.
Tegelikult ei ole tempos küsimus, tegemist on prioriteetide seadmisega. Napoleon on öelnud: tehes kõike, ei tee tegelikult midagi. Ka sõjanduses on edu üks kriteeriumitest "vali ja säilita eesmärk". Kui põhieesmärk on täidetud, saab metoodiliselt edasi liikuda.
Kui peamine eesmärk on eestikeelsele haridusele üleminek, siis tuleb vähemalt Ida-Virumaal selle ideaali täitmiseks iga kooli eraldi vaadelda ning määratleda igale õppeasutusele iseomased meetodid ja vahendid. See ei ole üle jõu käiv ülesanne ja veel on aega teha korrektiive.