Anvar Samost: saaks see august juba läbi

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: ERR

USA ja Saksamaa kokkulepe Nord Stream 2 kohta muudab julgeolekuolukorda kogu Ida-Euroopas, mistõttu peaksime välispoliitikas olema palju tugevamad, kui praegu välja kukkunud on.

Eestis ei ole Saksamaa lahkuva liidukantsleri Angela Merkeli ja USA värske presidendi Joe Bideni vahel juuli keskel Nord Stream 2 kohta sõlmitud kokkulepe pärast esimesi uudiseid palju tähelepanu saanud. See on üllatav, kuna otseselt Eestit mitte puudutav Läänemere-alune gaasijuhe Venemaalt Saksamaale muudab suurriikide diili tulemusel käiku minnes siinses julgeolekupoliitikas palju.

USA on viimased aastad olnud järjekindlalt Gazpromi teise gaasitoru tõkestaja just julgeolekupoliitilistel põhjustel. Sama tempoga, mis Venemaa-Saksamaa ühisprojekt edenes, lisas USA uusi sanktsioone, mis lõpuks ähvardasid ka Euroopa Liidu ja Saksamaa ettevõtteid, ning pole selge, kas gaasitoru oleks nende kehtides ka lõpliku valmimise korral üldse saanud kasutusse võtta.

Kaudselt oli Nord Stream 2 takistamise eesmärk ka USA mitmeid aastakümneid ja administratsioone kestnud soov vältida Euroopa riikide suurema sõltuvuse tekkimist Venemaa energiatarnetest.

Ühendriigid on ainulaadne supervõim mitte ainult sõjalises mõttes, vaid ka majanduslikult, ja üks väheseid riike, kes üksi piisavate sanktsioonidega suudab pea suvalise majandustegevuse üle kogu maailma seisma panna. Oma Euroopa liitlase Saksamaa suhtes nii jõuliste sammude astumine ei olnud mingi president Donald Trumpi hullus, vaid pikaajaline strateegia Venemaa rünnaku all olevale Ukrainale − kes on seni Venemaa gaasi ekspordi transiidimaa − parema turvalisuse pakkumiseks. Kaudselt oli Nord Stream 2 takistamise eesmärk ka USA mitmeid aastakümneid ja administratsioone kestnud soov vältida Euroopa riikide suurema sõltuvuse tekkimist Venemaa energiatarnetest.

Pärast Bideni administratsiooni otsust tulla Merkelile vastu ning loobuda gaasijuhtme teel seismisest on ühel käel tehtud analüüse, mis ütlevad, et tegu oli pragmaatilise valikuga, et Saksamaaga suhteid parandada, ning laiemat muutust pole mõtet otsida. Ja Merkel ning tema erakonna enamus ei taotle muud kui stabiilset ja odavat energiat Saksamaa tööstusele, mida järgmisel aastal teostuva tuumajaamade sulgemise (arusaamatult rumal valik) järel oleksid oodanud ebameeldivad väljavaated.

Teisalt on eriti Poolas, Ukrainas, aga ka saksa- ja ingliskeelses meedias ilmunud pikki analüüse, mis süüdistavad USAd Ukraina reetmises ning näevad kokkuleppes Venemaale Ukraina suhtes vabade käte andmist.

Viimane on mõistetav, kui vaadata, millisesse konteksti Bideni ja Merkeli kokkulepe ajaliselt asetub.

Esmalt üritas Saksamaa viimaseid kuid ametis olev riigijuht Euroopa Ülemkogul läbi suruda Euroopa Liidu ja Venemaa presidendi Vladimir Putini tippkohtumist, mis oleks suuresti tühistanud alates Krimmi hõivamisest ning Ida-Ukrainas sõja alustamisest Kremlile kehtinud karistava joone. Merkel oli ilmselgelt pettunud ja pahane, et see Poola, Eesti ja veel mõne riigi järsu vastuseisu tõttu läbi kukkus.

Teiseks on Bideni administratsiooni mõned kõhklused Ukraina suunal enne Joe Bideni ja Vladimir Putini Genfi kohtumist tekitanud küsimusi, kas Bideni osaliselt Barack Obama aegne välispoliitikameeskond ei taha Venemaaga taas Ukraina arvel tollast reset-poliitikat katsetada.

Kolmandaks muidugi Venemaa presidendi nädalapäevad enne Nord Stream 2 kokkuleppe sündi avaldatud artikkel "Venelaste ja ukrainlaste ajalooline ühtsus", mis näeb Ukrainat suveräänsena ainult erisuhtes Venemaaga. Pole ime, et näiteks Londoni King´s College´i professor Maximilian Terhalle küsib Politicos avaldatud analüüsis otse: "Kas Putin ründab?" Algamas on august ja ei taha hakata selle kuu ajalugu meenutama.

Eesti avalikku julgeolekupoliitilist vaadet tabas USA loobumine Nord Streami blokeerimisest halva üllatusena. Oli ju valdav USA meedia lugemisele tuginev arvamus, et pärast Venemaaga küll ühel, küll teisel moel kokkumängus kahtlustatud Donald Trumpi lahkumist Valgest Majast on kõik palju paremini. Õnneks on näiteks välisministeeriumis ka teistsugust ja sisukamat teadmist. Aga sellest on vähe, kui äsja on vahetunud suursaadik USAs ning uus välisminister ja kaitseminister ei kuulu inimeste sekka, kel peamise liitlase juures tuntust oleks. Kohe saame uue presidendi, kuid temagi välispoliitilist võimekust pole oluliseks hinnatud.

Võrreldes vaktsineerimise või koroonavastaste piirangute saadava tähelepanuga valitsuses, ei paista julgeolekupoliitika hetke kiirelt muutuvas olukorras üldse silma. Saaks see august kiiremini läbi...