Venemaa, mida tundsime, on igaveseks kadunud

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Kaks nädalat pärast seda, kui Venemaa Ukraina vastu sõda alustas, ei ole teada, millise tulemusega see lõpeb, eelkõige Ukraina jaoks. Venemaa puhul saab aga kindlalt öelda, et riiki, mida me viimased 20 aastat tundsime, pole enam olemas, see on igaveseks ja pöördumatult kadunud.

Putini võimuletulekust alates pisut rohkem kui kahe aastakümne jooksul tegi Venemaa läbi olulisi muutusi, kuid põhijoon oli selge: riik, kus tavaline inimene võis ennast vabalt tunda seni, kuni ta võimust ja poliitikast eemal püsis. Vaba ruum ühiskonnas küll järjest vähenes ning kord ja õigusriik olid puudulikud, kuid ülalt antud kokkulepe lubas selle eest tarbida samu kaupu ja teenuseid, mis läänemaailmas, ning ka elustandard paranes, kuigi tagasilöökidega.

Vähem kui kahe nädalaga alates 24. veebruarist on kõik muutunud.

Reisida saab Venemaalt välja vaid suurte raskustega, kõva valuuta on muutunud raskesti kättesaadavaks, paljud tarbekaubad on üleöö muutunud defitsiitseks ning tohutu rida vabas maailmas tuntud kaubamärke, alates VISAst ja lõpetades Coca-Colaga, on juba raudse eesriide taga või kohe sinna liikumas. Väärib meenutamist, et isegi Nõukogude Liidus võis hea õnne korral Coca-Colat osta ning otselennuga Moskvast New Yorki, Pariisi või Londonisse lennata.

Aga see pole kaugeltki kõik. Rubla kaotab väärtust, eluasemelaenude intressid meenutavad pandimaja omi ning riik sunnib valuutatulusid saavaid ettevõtteid 80 protsenti teenitud dollaritest ja eurodest rubladeks vahetama. Aktsiaturg on olnud kaks nädalat kinni ning Vene nafta on muutunud nii ebamugavaks kaubaks, et seda tuleb müüa maailmaturu hinnast viiendiku võrra odavamalt.

Pärast 24. veebruari tuleb tõdeda, et Venemaal on kogu võim ühe mehe käes, kes ei käitu ratsionaalselt ning keda tema alluvad sedavõrd kardavad, et esitasid talle prognoose ja andmeid, mis ennustasid Kiievi langemist vähem kui nädalaga ja ukrainlaste oma riigist lahtiütlemist.

Ja seegi pole kõik. Kõige olulisem muutus Venemaal on sõnavabaduse täielik kinnikeeramine ja Vladimir Putini saamine sisuliseks ainuvalitsejaks, hegemooniks.

Piisas üldsõnalisest sõjavastasest avaldusest ja Venemaa kõige populaarsem meelelahutussaade kadus koos saatejuht Ivan Urgantiga Pervõi Kanali eetrist. Viimased režiimikriitilised väljaanded nagu Dožd ja Ehho Moskvõ läksid sama järsult eetrist maha. Kiire seadusemuudatus tegi ametlikust liinist eristuva käsitluse sõjast, aga ilmselt ka paljust muust karistatavaks 15aastase vangistusega − paralleeliks sobib kurikuulus nõukogudevastase agitatsiooni paragrahv 58 Vene NFSV kriminaalkoodeksist. Pärast seda lõpetasid Venemaal töö BBC, Bloomberg ja teised välismaised meediakanalid. Võimud sulgesid Twitteri ja Facebooki. Ukrainas peetava sõja nimetamine sõjaks on sõna otseses mõttes keelatud.

Olin üks nendest, kes Venemaad justkui tundes kahtles, kas Vladimir Putin saab pommitada venekeelseid linnu Harkivit ja Kiievit ning rünnata tankide, suurtükkide ja ballistiliste rakettidega naaberriiki, mille kultuur, ajalugu ja inimesed on Venemaaga sedavõrd põhjalikult läbi põimunud, nagu Ukraina oma seda on. Pärast 24. veebruari tuleb tõdeda, et Venemaal on kogu võim ühe mehe käes, kes ei käitu ratsionaalselt ning keda tema alluvad sedavõrd kardavad, et esitasid talle prognoose ja andmeid, mis ennustasid Kiievi langemist vähem kui nädalaga ja ukrainlaste oma riigist lahtiütlemist − pärast kõike seda, mida Venemaa alates 2014. aastast juba toime pannud oli.

Kindlasti on Vene ühiskonnal laiem süü selles, et asjad nii kaugele on läinud. Samas on selle süü panemine iga üksiku Venemaa kodanikust indiviidi õlgadele sama ebaõiglane nagu ükskõik millise muu kollektiivse süü puhul.

Võimalik, et sõjaline läbikukkumine sunnib Putinit Ukrainas tagasi tõmbuma, leppima kokku rahus tingimustel, mis ei täida tema eesmärke. Ukrainale oleks see võit, aga Venemaal valitsev režiim peab kaotuse varjamiseks meediat veel enam suukorvistama ja riigi põhjakorealiku tasemeni kinni keerama.

Ma ei tea, kas on võimalik, et sama sõjaline läbikukkumine viib ühel või teisel viisil selleni, et Putin võimu kaotab. Venemaa ajaloos on näiteid, nagu Krimmi või Vene−Jaapani sõda, kus sellised tagajärjed tulid aastatega. Samas on ka näiteid, kus diktaator on kaotanud võimu terviserikke või paleepöörde tagajärjel täiesti ootamatult. Mis iganes stsenaarium Venemaad ei oota, tagasiteed 2021. aastasse ei ole.