Ja seegi pole kõik. Kõige olulisem muutus Venemaal on sõnavabaduse täielik kinnikeeramine ja Vladimir Putini saamine sisuliseks ainuvalitsejaks, hegemooniks.
Piisas üldsõnalisest sõjavastasest avaldusest ja Venemaa kõige populaarsem meelelahutussaade kadus koos saatejuht Ivan Urgantiga Pervõi Kanali eetrist. Viimased režiimikriitilised väljaanded nagu Dožd ja Ehho Moskvõ läksid sama järsult eetrist maha. Kiire seadusemuudatus tegi ametlikust liinist eristuva käsitluse sõjast, aga ilmselt ka paljust muust karistatavaks 15aastase vangistusega − paralleeliks sobib kurikuulus nõukogudevastase agitatsiooni paragrahv 58 Vene NFSV kriminaalkoodeksist. Pärast seda lõpetasid Venemaal töö BBC, Bloomberg ja teised välismaised meediakanalid. Võimud sulgesid Twitteri ja Facebooki. Ukrainas peetava sõja nimetamine sõjaks on sõna otseses mõttes keelatud.
Olin üks nendest, kes Venemaad justkui tundes kahtles, kas Vladimir Putin saab pommitada venekeelseid linnu Harkivit ja Kiievit ning rünnata tankide, suurtükkide ja ballistiliste rakettidega naaberriiki, mille kultuur, ajalugu ja inimesed on Venemaaga sedavõrd põhjalikult läbi põimunud, nagu Ukraina oma seda on. Pärast 24. veebruari tuleb tõdeda, et Venemaal on kogu võim ühe mehe käes, kes ei käitu ratsionaalselt ning keda tema alluvad sedavõrd kardavad, et esitasid talle prognoose ja andmeid, mis ennustasid Kiievi langemist vähem kui nädalaga ja ukrainlaste oma riigist lahtiütlemist − pärast kõike seda, mida Venemaa alates 2014. aastast juba toime pannud oli.
Kindlasti on Vene ühiskonnal laiem süü selles, et asjad nii kaugele on läinud. Samas on selle süü panemine iga üksiku Venemaa kodanikust indiviidi õlgadele sama ebaõiglane nagu ükskõik millise muu kollektiivse süü puhul.
Võimalik, et sõjaline läbikukkumine sunnib Putinit Ukrainas tagasi tõmbuma, leppima kokku rahus tingimustel, mis ei täida tema eesmärke. Ukrainale oleks see võit, aga Venemaal valitsev režiim peab kaotuse varjamiseks meediat veel enam suukorvistama ja riigi põhjakorealiku tasemeni kinni keerama.
Ma ei tea, kas on võimalik, et sama sõjaline läbikukkumine viib ühel või teisel viisil selleni, et Putin võimu kaotab. Venemaa ajaloos on näiteid, nagu Krimmi või Vene−Jaapani sõda, kus sellised tagajärjed tulid aastatega. Samas on ka näiteid, kus diktaator on kaotanud võimu terviserikke või paleepöörde tagajärjel täiesti ootamatult. Mis iganes stsenaarium Venemaad ei oota, tagasiteed 2021. aastasse ei ole.