P, 26.06.2022

Julia Aug toob lavale kirjad Ukraina rindelt

Irina Kiviselg
, ajakirjanik
Julia Aug toob lavale kirjad Ukraina rindelt
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Erakogu

Eesti päritolu vene näitleja ja lavastaja Julia Aug toob lavale dokumentaalnäidendi Ukraina sõjast: sellest, mis toimub praegu, kuidas sõda algas ning mis saab inimestest, keda sõda lahutab. Esietendus on 14. aprillil Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses, 16. aprillil saab seda vaadata Narvas.

Lavastuse pealkirigi "Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt" peegeldab teie suhtumist Ukraina sündmustesse. Kas te ei pelga, kuidas vaatajad sündsusetute väljendite kasutamisse suhtuda võivad?

Ei. Need ei ole mitte lihtsalt vandesõnad, vaid patsifistlik loosung, mida kasutati ka enne sõja algust: sellist kirja kandsid T-särgid, dressipluusid jms. Selle väljendiga on praegu tehtud palju meeme. Inimesed on nördinud ja see peegeldab nende emotsioone − seetõttu neid sõnu esile toomegi. Minu ammune sõber, näitleja, stsenarist ja produtsent Juri Smirnov, kelle projektides ma olen osalenud, kordab neid sõnu pidevalt. Üht või teist lugu rääkides lõpetab ta alati selle fraasiga. Ka lavalt kõlav lugu sellest, kuidas inimesed plahvatuste müra peale ärkavad, lõpeb sõnadega: "Elagu Ukraina! M*** sõda!"

Foto: Ilja Smirnov

Teater kõneleb elutähtsatel teemadel

​Vaba Lava kuraator Harald Rosenstrøm tuli spetsiaalselt Norrast kohale, et uues lavastuses kaasa teha.

"Mul tekkis vaba aega, seepärast olen ka mina siin. Mul on hea meel, et saan nii olulises etenduses lavale astuda. Teater peab publikuga kõnelema elutähtsatel teemadel. See on planeerimata lavastus: proovid algasid nädal aega tagasi ja juba nädal hiljem on esietendus. Väärtuslik ja oluline on see, et tegemist ei ole mingi poliitilise aktsiooniga: me ei anna toimuvale hinnangut, vaid räägime inimestest, kes on praegu hädas. On inimeste saatused ja nendest rääkimine on oluline.

Ma olen kategooriliselt igasuguse sõja vastu, ma ei arva, et konflikte sel moel lahendada saab. Käimas on suur tragöödia, inimesed kannatavad ja hukkuvad. Sellest, mis toimub, on oluline rääkida ning meie, näitlejad, oleme otsekui nende inimeste hääl. Seepärast tasub tulla ja vaadata. Sest kõik laval kõlav on dokumentaalne materjal. Uudiseid jälgiva ja toimuvast ettekujutust omava inimesena mõistan, et seisukohti on erisuguseid. Selline on elu. Kuid tähtis on kuulata ka pealtnägijate, sündmuste keskmes viibivate inimeste lugusid. Seda, kuidas nemad toimuvat näevad ja tajuvad. Milleks? Et rohkem teada saada, ette kujutada ja püüda mõista, kuidas saavad inimesed seal olla ja elada. Mulle tundub, et see peaks huvitama iga inimest, olenemata sellest, kummal poolel ta ise on."

Mis ajendas teid sellist lavastust tegema?

Vaba Lava produtsent Märt Meos ütles mulle: "Julia, võib-olla peaksime Ukraina toetuseks etenduse tegema?" Mõtlesin kaks päeva ja jäin nõusse − on, millega töötada. Kuna ma tegelen peamiselt dokumentaalteatriga, on materjali kogunenud juba väga palju.

Olen sellesse lavastusse koondanud oma kirjavahetuse Ukraina pommivarjendites viibivate lähedaste sõprade ja teatriinimestega mitmetest Ukraina linnadest: Kirovogradist, Harkivist, Kiievist, Luganski oblastist. Need ja teised, isegi täiesti võõrad inimesed saadavad mulle iga päev tohutul hulgal kirju. Räägivad sellest, mis toimub. Jagavad mõtteid ja emotsioone. Tänu sellele mul allikate puudust ei ole. Oluline on see, et kõik need lood on elav kroonika sellest, mis just praegu, meie ajal, meie ümber ja meie eludega toimub. Neis tekstides ei ole mitte ühtegi sõna välja mõeldud.

See projekt sündis kiiresti: sõda algas poolteist kuud tagasi ja lavastus on juba peaaegu valmis.

Töö selle projekti kallal ei kulge isegi mitte kiiresti, vaid suisa tormiliselt. Ma ei nimetaks seda lavastuseks selle sõna traditsioonilises tähenduses − see on pigem performance, aktsioon, arvamusavaldus ajal, mil me ei tea, kuidas see kõik edasi areneb ja millega lõpeb. Räägime ainult sellest, mis on praegu. See on näitemäng, millel on kindel algus, kuid pole veel lõppu.

JULIA AUG

Iga päev juhtub midagi sellist, mis muudab hingamise raskeks ja paneb südame valutama.

Teile tuleb iga päev kümneid kirju. Kuidas te lavastuse jaoks lood välja valisite?

Need lood pärinevad eelkõige nendelt inimestelt, keda ma usaldan, keda ma isiklikult tunnen ning kellega ma ka enne sõda töötasin ja suhtlesin. Ma küsin alati nende kirjade kasutamiseks luba, kuid mitte kõik ei anna seda. Sellest hoolimata mul allikatest puudust ei ole − otse vastupidi.

Rindeteateid lugedes ja meediast dokumentaalkaadreid vaadates hing lausa kisendab. Kas teil ka?

Mulle tulevad kirjad pööravad hinge pahupidi. Iga päev juhtub midagi sellist, mis muudab hingamise raskeks ja paneb südame valutama. Eriti uudiseid lugedes ja sündmuspaikades tehtud videoid vaadates. Paljusid asju ei saa ma lavastuses publiku säästmiseks näidata, sest need on liiga karmid. Näiteks üks mu Kiievist pärit sõbranna, casting'u direktor ja režissööri assistent, kellega me varem palju koos töötasime ning kellega me igal hommikul ja õhtul suhtleme, saatis mulle sõja esimesel nädalal mobiiltelefonilt video. See on tehtud mitte kaugel pealinnast, Izjumi linnas. Keegi meesterahvas kõnnib mööda suitsupilvedesse mattunud linna. Kuskilt kuulduvad naisterahva karjed − ja need karjed on ebainimlikud. See mees liigub hääle suunas ja objektiivi ilmub eakas naine − veel elus, kuid jalad plahvatuse tagajärjel küljest rebitud. Neid karjeid ei unusta ma eluilmas...

Julia Aug kirjutas tekstid kiiresti valmis, stseenid arutatakse näitlejatega üheskoos läbi.
Julia Aug kirjutas tekstid kiiresti valmis, stseenid arutatakse näitlejatega üheskoos läbi. Foto: Vaba lava

On ka palju teisi lugusid. See on dokumentaalne tõend kirjades, mida praegu Ukrainas ja Venemaal viibivad sõbrad üksteisele iga päev kirjutavad. Mida nad näevad, mida nad tunnevad ja mida mõtlevad. Sellest, mis praegu toimub ja kuidas sõda algas. Sellest, mis saab inimestest, keda sõda lahutab.

Kes näitlejatest selles lavastuses kaasa teevad?

Kaasa teeb viis näitlejat. Unistasin juba ammu koostööst Eesti draamateatri näitleja Ivo Uukkiviga ning see unistus saigi teoks. Loviise Kapperiga tegime hiljuti koostööd lavastuses "Ema, kas meie kass on ka juut?". Rea Lesta, Simeoni Sundja ja Harald Rosenstrømiga oleme laval esimest korda, kuid juba tean, et nad kõik on suurepärased näitlejad, kellega on lihtne ja meeldiv koos töötada.

Tekstid on eesti, vene ja ukraina keeles, kuid ainult Narvas loen ma ise kaadritagust teksti, nagu tegin ka lavastuses "Ema, kas meie kass on ka juut?".

Mida teie kui autor ja lavastaja tahate vaatajale öelda või näidata?

Peamine on see, et me ei ole ükskõiksed, meil on valus ja me tunneme sõjakeerisesse sattunud inimestele sügavalt kaasa.

Te vist teate, et Kirde-Eestis on veel palju neid inimesi, kes õigustavad Putini tegevust, isegi kui nad seda valjusti välja ei ütle?

Muidugi. Olen sellistest inimestest kuulnud ja neid isegi kohanud. Minu lavastuses on kaks sellist dialoogi, millest ühte kuulsin Narvas ja teist bussis teel Tallinnast Narva. Need on samuti dokumentaalsed ja peegeldavad olukorda.

Inimesi tappa ei tohi!

Kõik hommikud algavad ühtemoodi. Enne kui silmad avan, mõtlen korraks, et teen silmad lahti ja sõda ei ole ning see kõik on halb unenägu. Siis aga tulen maa peale tagasi. Sõda on. Keegi ärkab pommitamise helide peale. Keegi ei ole keldris üldse maganud. Keegi aga ei ärkagi enam üles. Sest ta tapeti. Piinati surnuks. Vägistati ja põletati ära. Butša, Mariupol, Irpin ja teised Ukraina linnad on nüüdsest igaveseks sellises reaalsuses. Donetsk ja Lugansk samuti. Sest sõda on Ukrainas kestnud kaheksa aastat.

Kus olen mina need kaheksa aastat olnud? Täpselt siinsamas. Ma olen sellest alati rääkinud. Teie, kes te seda küsida armastate: kui palju linnu on veel vaja hävitada, maa pealt minema pühkida, kui palju tsiviilohvreid on veel vaja, et te lõpetaksite selle küsimise? Või te ei suudagi enam maha rahuneda? See küsimus on teile otsekui kilp, millega te end kaitsete.

Pablo Picasso lõi 1937. aastal kogu maailma vapustanud maali "Guernica", mis kajastab Baskimaa linna Guernica pommitamist. Hispaania revolutsiooni (1931-1939) tähtsamaid sündmusi oli kodusõda. 26. aprillil 1937 ründas Guernicat Luftwaffe vabatahtlik üksus Legion Condor. Kolme tunniga heideti linnale mitu tuhat pommi ning hävitati kuue tuhande elanikuga linn täielikult, umbes kaks tuhat inimest jäi rusude alla. Õhurünnaku järel põles Guernica veel kolm ööpäeva. Neid sündmusi jälgis kogu maailm, teiste seas ka Pablo Picasso. Hispaania luuletaja ja silmapaistev ühiskonnategelane Rafael Alberti meenutas hiljem: "Picasso ei olnud kunagi Guernicas käinud, kuid uudis linna hävitamise kohta tabas teda nagu härjasarve löök."

Toona ei olnud internetti, fotod ja videod ei levinud kulutulena laiali ning kunstnik pidi teda vapustanud sündmused endale ise lahti mõtestama. Meil teiega on reaalsus olemas. Ja kuidas paljud end selle eest ka kaitsta ei püüaks, on ta ikkagi olemas. Ning see tungib läbi igasuguse psühholoogilise kaitse. Võib tahta üldse mitte midagi teada. Võib end rahustada mõttega, et kõik need fotod ja videod on võltsitud. Piisab ka lihtsast mõistmisest, et Venemaa on Ukrainat 42 päeva pommitanud. Kas see on ka võltsing? Ei. Venemaa pommitab Ukrainat. Aga inimesi tappa ei tohi.

Julia Augi postitus Facebookis 6. aprillil.

Mis saab sellest lavastusest pärast esietendust?

Kevadel mängime seda viiel korral: 14. ja 15. aprillil Vaba Lava Tallinna keskuses, 16. aprillil Narva keskuses, 18. aprillil Tartus ja 26. mail taas Tallinnas. Mis saab edasi? Sündmused muutuvad pidevalt ning ma arvan, et sügisel on juba uued vaated ja võimalik, et lisandunud ka uued kirjad...

Paljud kultuuritegelased on praeguseks Venemaalt ära sõitnud. Kas teie olete Eestis ajutiselt või pikemaks ajaks?

Ajutiselt. Peaaegu kohe pärast esietendust sõidan ära Moskvasse, sest mul on seal kohustused: 19. ja 20. aprillil on Stanislavski Elektroteatris kavas etendus "Aed", kus mängin surnud Portugali kuningannat Inés de Castrot. Koosseisu selles etenduses ei ole, ainult mina üksi, nii et ma ei saa ma oma kolleege ja publikut alt vedada.

Kas te pärast oma avameelseid postitusi sotsiaalmeedias ja Venemaa seisukohaga vastuolus oleva näitemängu lavastamist − olgugi et teises riigis − Moskvas repressioone ei karda?

Muidugi kardan, kuid mul on kokkulepe ühe väga hea advokaadiga, kes kontrollib kogu aeg, ega mind nimekirjadesse kantud või minu suhtes menetlust alustatud ole. Oleme temaga kogu aeg ühenduses ning ta ütleb ikka, et kuni veel saad, tule siia. Loodan, et kõik läheb hästi ja saan peagi Eestisse naasta − mul on siin veel palju tööd. Näiteks Vene draamateatris plaanin Jaan Krossi romaani "Keisri hull" põhjal teha täiemahulise suure lavastuse.

Märksõnad
Tagasi üles