ERIK GAMZEJEV ⟩ Venemaa kodanike valitud volikogus eesti keel ei kõla

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Eestluse üks hoidjaid Narvas Rein Annik rääkis hiljuti Põhjarannikule, et 1990. aastate alguses, kui Narva volikogu punnis kõikvõimalikke ettekäändeid otsides Eesti taasiseseisvumise vastu, oli volikogus sellele tugevaks vastujõuks Eesti fraktsioon, kuhu kuulus peale tema veel seitse saadikut.

"Praeguses volikogus pole enam ühtegi eestlast," ütleb Annik murelikult olukorra kohta, mis valitseb Narva volikogus 31 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist. Peale selle toimuvad ka Narva volikogu istungid endiselt vene keeles, olgugi et keeleseaduse vastuvõtmisest on möödas juba üle 33 aasta.

See on eriti paradoksaalne, et peaaegu kõik vabariigi valitsused on aastakümneid rääkinud, kuidas nad muudkui suurendavad riigi kohalolekut Narvas ja kogu Ida-Virumaal...

Eesti taasiseseisvumise järgsetel aastatel võis ühe silma kinni pigistada ja püüda mõista, et eakamatele saadikutele on eesti keele äraõppimine ületamatu katsumus. Kuid need inimesed, kes on praegu Narva, aga ka näiteks Sillamäe volikogus, kus on sarnane olukord, olid 33 aastat tagasi ju noored või siis õitsvas keskeas inimesed!

Põhiline peaks olema saadikute endi huvi ja tahe olla osa Eestist kõige laiemas tähenduses ning selle riigi väärtusi ka oma valijate hinge ja südametesse viia.

ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Volikogudes peaks ju olema ühe linna eliit ehk ühed targemad inimesed, kes on laia silmaringiga ja väga hea õppimisvõimega. Puudulik riigikeeleoskus ei võimalda neil täisväärtuslikult osa saada ei Eesti õigusruumist, kultuurist, ajaloost ega infoväljast. Sellises olukorras idanevad iseenesest ülejäänud Eestiga väärtuste konfliktide alged, mis praegusel juhul väljenduvadki teravalt tanki ja teiste sõjasümbolite küsimuses. Aga puuduliku eesti keele oskusega saadik ei ole ka oma valija kvaliteetne esindaja.

Muidugi saab näpuga näidata Eesti haridussüsteemi praagi poole. Osa Narva ja Sillamäe saadikuid, kes ei saa eesti keeles suhtlemisega hakkama, on ju lõpetanud üldhariduskooli ning mõned ka kõrgkooli Eesti taasiseseisvumisajal. Aga diplomid ise ei pane veel eesti keelt rääkima ega mõistma Võnnu ja Sinimägede lahingu või 40 haritlase kirja tegelikku olemust. Või seostama selliseid nimesid nagu Jaan Kross, Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste või Ragnar Klavan. Põhiline peaks olema nende saadikute endi huvi ja tahe olla osa Eestist kõige laiemas tähenduses ning selle riigi väärtusi ka oma valijate hinge ja südametesse viia.

Peeglisse tasub vaadata ka peaaegu kõigi Eesti suuremate erakondade juhtidel. Suur osa eesti keelt mittevaldavatest saadikutest on valitud linnavolikogudesse erakondade valimisnimekirjade kaudu. Ilmselgelt on erakondade juhid teadnud, et nende lippude all kandideerib palju selliseid inimesi, kes on seaduse silmis volikogu liikmeks kõlbmatud. Aga sellest pole siiani olnud sooja ega külma. Põhiline, et hääled tulevad.

Seda kentsakam on, et nüüd korraga tuleb valitsuse liikmetele justkui suure üllatusena, et ohhoo, Narva volikogus ei räägitagi eesti keeles...

Eesti on praegu nende riikide seas, kes tahab tõkestada Venemaa kodanike pääsu Euroopa Liitu. Samas on aga Eestis elavatel Venemaa kodanikel võimalik osaleda kohalike volikogude valimistel. Kui agressorriigi kodanikud osalevad valimistel, siis mõjutavad nad paratamatult ka valimiste teemasid.

Õiguskantsler Ülle Madise on välja toonud, et Venemaa kodanike osalemisaktiivsus kohalike volikogude valimistel on olnud väga madal, jäädes alla kümne protsendi, mistõttu nad ei mõjuta oluliselt valimistulemust. Kuid nende osakaal valijate nimekirjades nii Narvas kui ka Sillamäel on tunduvalt suurem. Erakonnad ja valimisliidud, kes tahavad neis linnades hääli saada, arvestavad selle sihtrühma huvidega. Vahel isegi rohkem kui tasuks ja jätavad varju pigem Eesti kodanike huvid.

Mittekodanikele hääletamisõiguse andmine kohalikel valimistel tulenes 1990. aastate keskpaigas põhjendusest, et omavalitsused tegelevad põhiliselt kohalike kommunaalteemadega. Kuid tegelikult on kohalikel valimistel Ida-Viru linnades olnud venekeelne haridus ja vene keel suuremad teemad kui näiteks eesti keele ja eestluse tugevdamine.

Kui pärast Eesti taasiseseisvumist said Ida-Viru linnad eestimeelsed juhid, siis hakkasid ka need linnad tugevamalt ülejäänud Eestiga lõimuma. See protsess pidurdus 1990. aastate teisest poolest, kui lisaks Eesti kodanikele said kohalikke volikogusid hakata valima ka mittekodanikud ja vahetus võim.

Võimalik, et kord juba antud õiguse hoobilt ära võtmine tekitab ühiskonnas uusi liigseid pingeid ja sellest on ratsionaalne praegu hoiduda. Peaminister Kaja Kallas kinnitas hiljuti, et praegune valitsus ei võta Vene kodanikelt valimisõigust, olgugi et koalitsioonipartner Isamaa on sellekohase eelnõu esitanud.

Aga võib-olla tasub seada näiteks konkreetne tähtaeg, millal see õigus kaob. Ehk innustab see neid, kes tahaksid kohalikel valimistel osaleda, Eesti kodanikuks saamise nõudeid täitma. Euroopas ei saa kaugeltki kõigis riikides mittekodanikud kohalikel valimistel hääletada. Eestis on see võimalus privileeg.

Narva volikogu saadikutel tasuks mõista, et riigiga tanki küsimuses vägikaika vedamine ei too seda tanki tagasi ega aita linna elu paremale järjele. See tank läks seepärast, et rašistlikku verist vallutuspoliitikat ellu viiv Venemaa juhtkond on ise teinud kõik selleks, et kogu demokraatlikus maailmas hakatakse neid ideoloogiliseks relvaks saanud monumente põlastama. Seda võiksid ka Narva volikogu liikmed oma nendele valijatele, kes ikka veel tanki igatsevad, kannatlikult ja veenvalt selgitada.

Nagu kriisiaegadel tavaks, on Narva ja Ida-Virumaa praegu taas rohkem ülejäänu Eesti tähelepanu all. Seekord tuleks seda olukorda varasemast viljakamalt nõnda ära kasutada, et selles piirkonnas muutuksid tugevamaks nii majandus, üldine heaolu kui ka eesti keel ja meel. Selleks on vaja aga ka kohalikelt volikogudelt head tahet.