K, 28.09.2022

VIRVE OSILA ⟩ Ühe tänu tähendus

Virve Osila
Ühe tänu tähendus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Virve Osila.
Virve Osila. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Elus juhtub pahatihti nii, et ilusast mõttest ja teost võib aja kulgedes saada üsna inetu lugu. Öeldakse ju, et anda tuleb nii, et poleks piinlik vastu võtta. Sama on ka tänuga.

Kui see öeldakse asja eest ja tuleb tänaja südamest, on rõõm mõlemapoolne. Kui aitäh öeldakse moe või "linnukese" pärast, on see tühi töö ja vaimu närimine. Veel tühjem ja närve närivam on aga see, kui üks tänab ja teine selle tagasi võtab.

Selline loll lugu juhtus minuga (ilmselt seetõttu, et mulle pani Looja sellise kiiksu külge, mis sunnib mind alati valima saja tooli seast istumiseks ühte katkist). Olen seda juhtunut kaua eneses kandnud, see teeb hingele sama palju haiget nagu koeranael kannikale ning ega muu ei aita, kui tuleb furunkul tühjaks lasta ehk lugu ära rääkida.

2017. aasta 27. mai oli eriline. Mäetaguse rahvamaja sees toimus esimest korda minu luulepäev ning maja ees ootas avasõnu ja istujaid nimeline tänupink, mille juurde oli istutatud nooruke pihlapuu. Tegelikult algas kõik aasta varem, kui Mäetaguse rahvamaja kauaaegsele juhatajale ja kohalikule kultuurikorüfeele Hilda Sootalule paigaldati mälestuspink tema 90. sünniaastapäeva tähistamiseks ja tänulikuks meenutuseks.

Edaspidi olen igasuguste tänamiste suhtes veel skeptilisem. Killuke Mäetaguse kultuuriloost kustutati ära ja kirjutati üle.

VIRVE OSILA

Mõne aja pärast hakati ääri-veeri minuga läbirääkimisi pidama, et koduvalla rahvas sooviks mulle mu loomingulise tegevuse eest märgilist tänu avaldada ja et kus ma oma nimelist pinki näha tahaksin. Esmalt ma ei tahtnud üldse. Aga küsiti edasi ja siis ma soostusin surnuaiaga. Sellega ei soostunud jälle pingimõtte algatajad.

Pärast mitmeid poolt- ja vastuargumente ütlesin, et kui üldse, siis ainult Hilda pingi vastu. Nimelt olime me Hildaga ninapidi koos nii rahvamajas kui väljaspool seda; Hilda oli minu loominguline ema, kes innustas mind elama ja kirjutama ja kes ise vähihaigena oli minuga sama tõve puhul nii toetav, et tiris mu sõna ja sõpruse jõuga sõrgade vahelt välja.

Miks ma kohe pingi pakkumise puhul rõõmsalt käsi ei pildunud? Ma nimelt olen väga skeptiline avalike tänu- ja kiidukõnede suhtes. Mul on siis alati piinlik neid kuulata, sest pelgan ebasiirust. Aga sel maikuu pingipäeval oli kõik ilus. Ükski sõna ei kõlanud võltsilt, luule- ja muud sõbrad olid mu ümber ja Hilda tegi pilve pealt silma.

Ülejärgmisel suvel viis juubelilaulupeo tuletee meie pinkide juurest mööda, teelised tegid seal põgusa peatuse, lastekoorid laulsid ja peeti väike tänukõnegi. Mõne aja pärast märkasin, et Hilda pink oli oma kohalt "lahkunud", ja edasi läks asi hoopis paigast ära. Ühel kenal suvisel ennelõunal rahvamajja minnes sattusin silmitsi oma pingi jalgadega, mis põõsast välja turritasid. Nagu paralleelis nägin avapäeva pidulikkust ja õõvastavat tegelikkust.

Järgmisel suvel paigaldati meie pinkide asemele pruunid monstrumid, mis meenutasid perroonipinke. Ütlesin siis südametäiega, et rongid ju siia ei käi. Läks veel aasta ja mullu suvel vahetati pruunid pingid heledates toonides pargipinkide vastu välja. Juhtusin just sel hetkel sinna lähedusse ja sain teada, et meile kingitud nimelised käsitööpingid osutusid mõisapargi teises tsoonis olevateks ja seepärast vahetatigi need vabrikupinkide vastu välja.

Kui Hilda oleks elanud, siis tema ütlemine toimunu kohta ei kannataks ilmselt trükimusta. Mina jäin esmalt sõnatuks, aga kui sõnad suhu tagasi tulid, nõudsin pingilt nimesildi eemaldamist. Nüüdseks on mu nõue täidetud ja minu pingi silt on museaalina koos pingi fotoga mu elutöötoas, meenutamaks seda, et tänuga on nagu mehe sõnaga: seda saab anda ja võib tagasi võtta.

Olen iseennast mõttes kordi kirunud, et miks ma küll nõustusin selle tänupingiga, võinuks ju ei-le kindlaks jääda, poleks mingit jama olnud. Muidugi poleks ka ilusat avamispäeva olnud, aga ausalt öeldes teeb see mälestus praegu veel kõik hullemaks. Justkui lõikab hinge!

Püüan end lohutada Raimond Kaugveri õpetussõnadega, et iga kogemus, ükskõik kui sitt tahes, on ikkagi kogemus. Ja kogemuse ma sain! Palju inimlikum olnuks see, kui minuga oleks räägitud. Sest pink oli ju minule kingitud, st minu oma, ja mulle tulnuks selgitada, miks see vahetus vajalik on, ja küsida, kas ma sellega nõus olen. Küllap oleksin siis teavitajaid tänanud ja väärikalt tänupingist loobunud. Ka Hilda järeltulijaid oleks olnud vaja informeerida. Nüüd aga on nagu on.

Praeguste pinkidega pole mul mingit sidet, seda enam, et mu sõber pihlakas murdus tänavusel talvel pealelükatud lume raskuse all ja seegi asendati uue puuga. Minu pink on aga tegelikult olemas, mullu lasksin selle kalmistu kabeli juurde toimetada, las inimesed istuvad seal, puhkavad jalgu ning mõtisklevad elu ja kõige muu kaduvuse üle.

Mida ma sellest loost õppisin? Et edaspidi olen igasuguste tänamiste suhtes veel skeptilisem. Et killuke Mäetaguse kultuuriloost kustutati ära ja kirjutati üle − sel lool pole aga enam kultuuriga mingit pistmist, see on lugu lugupidamatusest. Et tänu öelda tuleb ikka nii, et see tänatavale hiljem haiget ei teeks.

Haldusreform tegi mu endise koduvalla tänu olematuks, seega ei julge ma väga entusiastlik olla ka praeguse suurvalla kingitud elutöötoa üle; olen juba paaril korral unes näinud, et minu kogutud "vallasvara" kupatatakse kõlbmatuna viinaköögi keldrisse.

Mäetagusel on üldse pinkidega mingi probleem. Mõisa ümber, pargis ja rahvamaja läheduses on neid rist- ja ruutpesitsi, aga alevik ise on täiesti pingivaba. Mõne aasta eest lunisin oma poeteele ühe pingi välja, aga aasta hiljem veeti see minema väitega, et pingi ümber tekitati prahti. Nii jäigi.

Usun, et aleviku mutid-ätid ütleksid siira tänu, kui poe- ja kergliiklustee äärde paigaldataks mõni tavaline istepink. Ja seda tänu ei võtaks meist keegi tagasi.

Märksõnad
Tagasi üles