Ülle Madise: Petersoni ja Stalnuhhini valijaid ei tohiks alavääristada

Ülle Madise sõnul on valimiste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine sageli kasutatav poliitiline trikk. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Õiguskantsler Ülle Madise leiab, et missugune ka poleks läinud riigikogu valimiste tulemus Ida-Virumaal, ei tohiks kellelegi teha etteheiteid selle tõttu, kuidas ta hääletas, pidades silmas Venemaa-sõbralike seisukohtadega esinenud Aivo Petersoni ja Mihhail Stalnuhhini valijaid, kes andsid meestele Ida-Virus tuhandeid hääli.

Kuidas te riigikogu valimiste tulemusega rahule jäite?

Minu ülesanne on selgitada, et mitte kellegi valik ei ole õigem kui kellegi teise oma. Nii et kõik erakonnad ja kandidaadid, kes kandideerisid, olid Eesti Vabariigis lubatud. Ei olnud neid inimesi vangi pandud ega erakondi ära keelatud ja halvustada valijaid selle pärast, et nad on kellelegi hääle andnud, ei ole kohane.

Mina tulemusele hinnangut ei anna, aga kahju on sellest, et püütakse kahtluse alla panna hääletamise korralduse ja häälte lugemise õiguspärasust. Ma väga loodan, et riigikohtus jõuavad need vaidlused peagi lõpule.

Kui te ütlesite, et pole valesid kandidaate, siis ilmselt pidasite silmas kaht Ida-Virumaal kandideerinud inimest: vasakpartei kandidaati Aivo Petersoni ja üksikkandidaati Mihhail Stalnuhhinit, kellele antud uskumatult suur häälte arv on pannud ühiskonna kihama, sest nende kandidaatide sõnavõttudes on nähtud Kremli jutupunktide esitamist. Paljud ütlevad nüüd, et selline asi ei lähe ja midagi peab ette võtma. Mida te neile ütlete, kes tahaksid midagi ette võtta?

Põhiseadus on selles selge: need inimesed, kes on Eesti Vabariigi kodanikud ja kellel on kandideerimisõigus, peavad saama kandideerida. Ja kui inimene on juba kandidaadina kinnitatud, siis loomulikult on hääleõiguslikel inimestel õigus ka nende poolt hääletada.

Kindlasti on inimesi, kellele ühe või teise erakonna edu või põrumine või mõne kandidaadi häältesaak ei meeldi. Kuid öelda, et selle valimistulemuse tõttu on Eesti Vabariigis midagi halvasti, pole minu arvates õige. Sellest tuleb teha õiged järeldused ja inimesed, kes on nende poolt oma hääle andnud, on täpselt samaväärt kodanikud kui teisedki.

Aga miks see meie poliitikuidki jahmatas ja pani rääkima sellest, et nad ei teadnud, kuidas seal Ida-Virumaal asjad tegelikult on, ja nüüd on ruttu vaja midagi teha?

Kui nad tõeliselt jahmusid, siis olen mina jahmunud. Eesti on tervik. Kõik piirkonnad on ühtmoodi väärtuslikud ja kõigil neil on oma probleemid. Ei ole kohta, kus probleeme üldse poleks. Mõnes kohas on inimestele head elu pakkuda keerulisem kui teises ja küllap Ida-Virumaa sarnaselt mõnede Lõuna-Eesti piirkondadega on see koht. Aga see ei tähenda, et see oleks võimatu. Ma olen siin Ida-Virumaal mõned korrad aastas käinud ja minu arvates on elu siin kõvasti edasi läinud. Mis ei tähenda, et seda tunnevad inimesed, kes elavad lagunevates kortermajades, kellele käivad kommunaalmaksed üle jõu või kelle piirkonnas on tänavad libedad ja arsti juurde raske pääseda.

Aga kui vaadata laiemalt, siis järjest rohkem maju ja teid saab korda, töö käib, elu edeneb. Tallinnas tuleb kõikide kohtade peale üle Eesti mõelda. Aga tuleb ka austada kõikide linnade ja valdade iseotsustamise õigust. Seda, kuidas kohapeal elu edendada, teavad kõige paremini need kohalikud inimesed ise.

Paljude arvates väljendasid kaks Ida-Virumaal kandideerinud inimest selgelt riigivastaseid seisukohti. Kust läheb piir põhiseaduslike vabaduste ja põhiseadusevastaste tegude vahel?

See piir on seaduses tõmmatud. Praegu on üks Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, seesama Peterson, võetud vahi alla. Me ei saa öelda, et ta on mõistetud kuriteos süüdi, aga kui kohus andis tema vahi all pidamiseks loa ja kui seda edasikaebamise korras ära ei muudeta, küllap siis asja edasi uurimiseks on piisavalt tõendeid.

Kui keegi kusagil lihtsalt avaldab arvamust, mis võib-olla kellelegi teisele ei meeldi, siis see on tagatud põhiseadusliku väljendusvabadusega. See, mis on Eestis keelatud, on seadustes kirjas. Muidugi võib tekkida mõnikord vaidlusi, aga inimesel peab olema võimalik seadusest aru saada, mida tohib ja mida mitte. Teisele inimesele lihtsalt väärikalt oma seisukohti väljendada Eestis üldiselt ikka tohib. Ega see, kuidas vaadata Venemaa sõda Ukraina vastu, pole ainus teravaid erimeelsusi tekitav teema.

Miks teistes riikides pole kasutusel e-hääletust

Õiguskantsler Ülle Madiseni jõudis pärast valimisi kaebus, kus muu hulgas küsiti e-hääletuse usaldusväärsuse kohta. Argumenti, et peale Eesti pole teised riigid e-hääletamist kasutusele võtnud, on elektroonilise hääletuse vastased toonud selle valimisviisi ebausaldusväärsuse argumendina. Madise selgitas, miks mujal riikides e-hääletust pole, järgmiselt:

"Üleriigilistel valimistel pole seda teistes riikides kasutusele võetud peamiselt selle tõttu, et kõikidel valimisõiguslikel inimestel ei ole elektroonilist isikutuvastamist ja allkirjastamist võimaldavat kohustuslikku ID-kaarti, mida kasutatakse laialdaselt oluliste õiguste kasutamisel ja kohustuste täitmisel, mis on karistusõiguslikult kaitstud ning mille turvaliselt hoidmise vajadust ja loovutamise keeldu inimesed mõistavad."

Tundub, et Ukraina sõda on arusaamu nihutanud ja praegu reageeritakse valulikumalt kui varem selleteemalistele eriarvamustele ja oodatakse hõlpsamalt õiguskaitseasutuste sekkumist.

Õiguskantsleri ametkond peab hoidma põhiseadust, õigusriiki ja inimõigusi au sees.

Aga tuleb mõista inimesi, kellelt nõukogude okupandid võtsid ära elu, vara ja tuleviku. Seda juhtus pea kõikides Eesti peredes. Inimestelt võeti ära vara ja nad saadeti surema mitte millegi eest. Minu vanavanaisa suri näiteks vasekaevanduses lihtsalt selle eest, et ta oli tubli tööinimene. Tema imikuna küüditatud laps oli aga Venemaal kasvanuna justkui eestlane ja ei olnud ka − igal pool oli võõras. Kui poleks olnud okupatsiooni, oleks ta tõenäoliselt olnud igati tubli ja õnnelik inimene siin Eestis. Nii et need lood on igal perekonnal ja kui see kõik hakkab jälle peale, siis väga paljudel rebitakse need haavad uuesti lahti. Nüüd on äärmiselt oluline omavahel mitte tülli minna.

Need inimesed, kes elavad siin seaduslikult ja austavad Eesti põhiseaduslikku korda, peavad siin elada saama. Aga katsuks teha nii, et me üksteise haavu mõistame ja kõik jääks ikkagi põhiseaduse raamidesse.

Põhiseadus ei tunne inimlikke emotsioone ja ehk siit tulebki mõistmatus, kus inimestele tundub, et asjad on valesti, aga õiguskantsler ütleb, et kõik on põhiseaduse raames?

Täiskasvanud inimene peab oma tunnetega toime tulema. Ja see, et miski on põhiseaduse raames, ei tähenda, et see oleks tingimata hea ja kerge taluda.

Ütlesite, et teile teeb muret valimiste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine. Kas see, et Eesti üks suuremaid erakondi EKRE avalikult ja järjekindlalt nüüd, pärast valimiskaotust, seab valimiste usaldusväärsuse kahtluse alla, õõnestab meie demokraatiat ja riigi alustalasid?

Mina mäletan, kui mõnedel Eesti erakondadel olid 1999. aastal Ameerikast pärit nõustajad, kes õpetasid, et üks trikk, kui tulemused kehvad, on öelda, et valimised olid ebaausad. Kas on siis väidetavalt rahastusega midagi valesti, hääled valesti kokku loetud, valimiskasti mingid libahääled juurde lisatud või mingid hääled minema visatud. E-hääletuse lisandumisel on hakatud rääkima mingitest tehnilistest probleemidest. Muide, paljudes riikides on väga levinud ka hääletamine posti teel ning sel puhul on väidetud, et mingi osa hääli läks postis kaduma, ja mitte kunagi ei saa teada, kas see nii oli või mitte.

Selliste väidete esitamine ilma konkreetsete tõenditeta loomulikult murendab täiesti asjatult inimeste usaldust valimiste vastu. Aga see on lihtsalt üks poliitiline võte.

Väga tähtis on see, et kaebusi saab esitada ja need vaadatakse läbi. Valimiste korralduses peab kõik punktipealt korras olema.

Sellest on juba õige mitu aastat, kui te päris aktiivselt tegelesite pooltühjade Kohtla-Järve kortermajade probleemiga, kus inimesed kannatasid oma korterid hüljanud kaasomanike pärast, kes ei maksnud kommunaalmakseid, mistõttu tekkisid võlad ning majad jäid kütteta. Kas see lugu on nüüdseks saanud positiivse lahenduse?

Minu teada on. Pakuti nõu ja pakuti ka raha selleks, et kui kusagil on maja nii kehvas seisus, et seda korda teha polegi mõtet ja elanikke palju pole, siis seal elavad inimesed saavad endale uue normaalse kodu ja tühi maja lammutatakse lihtsalt maha. Lisaks on olemas toetusraha, millega teha maju korda.

Ida-Virumaal on ka paljud Vene kodanikud ostnud väga viletsas seisus väga odavalt korteri, pole seal kordagi käinud ja arveid ei maksa. Praeguseks on ka siin lahendus olemas. (Ühistud on olnud nende omanikega hädas, sest riikidevahelisele lepingule viidates on Eesti kohtud üldjuhul öelnud, et nõuded Venemaa elanike vastu tuleb lahendada võlgniku asukohariigis ehk Venemaa kohtus − E.K.). Praegu on kohtud hakanud ütlema, et see kuulub Eesti kohtualluvusse ning ühistud ei pea minema Venemaale vaidlema ja võlgnikku taga otsima. Seaduses on need sätted olemas, mis lubavad korteriühistul enda hulgast välja visata selle, kes oma korteri eest ei hoolitse. See korter on võimalik sundvõõrandada.

Aga on Venemaa kodanikke, kes on oma korteri eest hästi hoolt kandnud, aga nad ei saa enam seda teha sanktsioonide tõttu, sest on tõkestatud pangaülekanded ja nende siia sõitmise võimalus. Kuidas siin toimida?

Kindlasti on neid, kes on objektiivselt võttes sanktsioonide all ebaõiglaselt. Kuid Eestisse tulekuks viisa saamiseks on ette nähtud ka erandeid.

Sellel oli ju mõte, miks need liikumispiirangud kehtestati. Selleks, et ka jõukamad Moskva ja Peterburi kandi inimesed püüaksid [surve mõjul] oma kodumaal asjad korda teha.

Aga Eestis on ka neid Venemaalt pärit inimesi, kes siin elavad ja töötavad ning kellel hakkab elamisluba lõppema ja kellele on kodumaalt saadetud juba hulk mobilisatsioonikutseid. Selliseid juhtumeid on ka õiguskantsleri lauale jõudnud. Hiljuti oli näiteks ühe oboeõpetaja juhtum, kes tõesti ei ole see inimene, kes tahaks minna Ukraina naisi ja lapsi tapma.

Mida te siis teete?

Hakkame uurima, kas on mingit lootust saada erandit, taotleda poliitilist varjupaika või muid võimalusi.

Eks see olukord on paljudele valus ja keeruline. Samal ajal ei saa minu arvates öelda, et need sanktsioonid on täiesti kohatud ja poleks tohtinud keelata Venemaalt Euroopa Liidu kaudu välja reisimist. See võib kõlada karmilt, aga eks riigi kodanikkond paljuski vastutab selle eest, mida nende riik korda saadab.

Meil on seljataga mitu koroona-aastat ja tõenäoliselt võime nüüd kergendatult nentida, et kõige hullem on möödas. Kas tagantjärele võime öelda, et ehk nägime seda viirust liialt suure koletisena ja olime liiga kergel käel valmis loobuma oma vabadustest pandeemia ajal?

Õiguskantsleri nõunik Martin Kadai, kes pikka aega terviseametis töötas ja oli osaline rahvusvahelistes nakkushaigustega võitlemise töörühmade aruteludes, selgitas ju algusest peale, missugused olid kokkulepped, aga see, mida riigid tegid, ei olnud vastavuses nende kokkulepetega. Tagajärg oli kahjuks see, et ka väga rangete piirangutega riikides oli väga palju haigeid ja lahkunuid. See, mida riikides tehti, oli täiesti lubamatu.

Eestis oli sellega suhteliselt hästi, mõneti ka meie ametkonna töö tulemusel.

Aga midagi pole parata. Kui sul on ülemaailmne epideemia, kui on tegu viirushaigusega, mis inimese lõpuks sandiks muudab või hoopis hauda viib, siis esmapilgul tundub, et tuleb kõik kinni panna, ära keelata... Kahjuks see ei aita. Ega inimene looduse vastu saa.

Aidanuks ehk vaktsineerimine, aga siin tekkisid ka ju vaidlused. Ühed ütlesid, et tulebki kõiki vaat et pooleldi sunniviisil vaktsineerida, teised jälle, et Eestis ongi sundvaktsineerimine. Mida õiguskantsler ütles?

Et Eesti Vabariigis on vaktsineerimine vabatahtlik, mis tähendab, et seda ei tohi kohustuslikuks teha ka kaude. Elu näitab, et ka näiteks laste vaktsineerimise kohustus mõnedes riikides ei anna soovitud tulemust, sest inimese psüühika töötab selliselt, et sel juhul inimeste vaktsineerimise soov väheneb. Näiteks on uuritud, kas seal, kus vaktsineerimata lapsi ei lubata trenni, huvikooli või pikapäevarühma, on vaktsineerituse tase kasvanud. Ei ole. Ameerikas on tekkinud ka kogukondi, kus on täielikult vaktsineerimata lapsed ja vaktsineerimata vanemad. Ja siis polegi imestada, kui ühel päeval on difteeria või lastehalvatus tagasi.

Kuidas ära tunda, kus tohime oma vabadusi ära anda mingi olukorra lahendamiseks ja kus peaksime vastu seisma? On ju näiteid, kus ühiskonnad on vähehaaval leppinud neilt vabaduste äravõtmisega ja ühel hetkel ongi avastanud ennast sellisest riigist, nagu praegu on Venemaa, Valgevene või Ungari. Pole sõltumatut ajakirjandust, kohut ega ka sisuliselt erakondi, kes selle vastu võitleks. Millal need ohutulukesed inimeste peas peaksid põlema hakkama?

Ohutuled peavad põlema hakkama iga kord, kui öeldakse, et põhiseaduse rikkumine ja teise inimese allutamine on lubatud, sest hirm või viha on nii suur, et midagi tahaks teha ja tundub, et mis see natuke põhiseaduse rikkumist ikka teeb. Et lahendame selle pandeemia- või sõjaolukorra ära, küll pärast jõuame reegleid täita. Seda teha ei tohi.