/nginx/o/2023/03/27/15222805t1hb496.jpg)
"Vahel naeran, et oleme nagu kodutute raamatute varjupaik," võrdleb hoiuraamatukogu peavarahoidja Kalju Tammaru, kelle sõnul osutus kampaania "Anna raamatule uus elu" Jõhvis väga edukaks.
Laupäeval Jõhvi keskraamatukokku sättides ei taha isegi tühjade kätega minna. Haaran kodusest raamaturiiulist kaasa kuus teost, mida ei kavatse kunagi uuesti lugeda, ja teen niimoodi ruumi uutele. Kuna hoiuraamatukogu on eelnevalt teada andnud, et on teiste seas huvitatud "Meistrist ja Margaritast", mida koolid ja rahvaraamatukogud alatasa küsivad, otsustan loovutada ka Bulgakovi kultusromaani.
Kogumiskasti "Meister ja Margarita" ei jõuagi − Kalju Tammaru tarib selle kohe bussi, et see sealsamas Jõhvis rändama ei läheks ja ikka Tallinna jõuaks. On ju Eesti rahvusraamatukogu hoiuraamatukogu kogumiskampaania kahesuunaline: too ja vii.
Pensionil kauaaegne raamatukogutöötaja Ene Karm hoiab laupäeval mõõdukat joont: ta toob paar raamatut ja kaasa viib sama vähe.
"Võtsin Vadim Želnini "Läbi aastaaegade", et uurida vana ilmaennustaja tähelepanekuid. Lõin lahti ka Leelo Tungla "Koera elu" ja vaatasin, et nii ilusad luuletused. Võib-olla loen mõnele väikesele sugulasele ette. Aga muidu on kõik endal olemas ja kõiki neid on nähtud," kommenteerib ta kogumiskastide sisu uurides.
Reeno Kullamä soovib lahti saada paarikümnest üleliigseks jäänud raamatust ja tema suunatakse kohe hoiuraamatukogu bussi juurde. "Ma ei raatsinud neid prügikasti visata, äkki keegi tahab," kommenteerib ta.
Hoiuraamatukogu jagab edasi
"Sellepärast need kampaaniad, mida oleme üle Eesti teinud, nii populaarsed ongi," ütleb Kalju Tammaru. Tema arvates võiks keegi lausa uurida, miks tõrgub inimeste käsi raamatut ära viskama.
Sest kohati võtab see lausa drastilised mõõtmed: neile tuuakse ka kastide kaupa raamatuid, mis on keldris seisnud ja hallitama läinud või rottide näritud. Hoiuraamatukogu pakub siiski "varjupaika" sellises seisus trükistele, mida saab edasi anda.
"Jagasime eelmisel aastal rahvaraamatukogudele, kooliraamatukogudele, külaseltsidele, kogukonnaraamatukogudele, vanglatele üle 120 000 raamatu. Isegi rahvaraamatukogud ei suuda osta kõike, mis ilmub. Varustame ka reisiraamatukogusid," selgitab Kalju Tammaru.
/nginx/o/2023/03/27/15222813t1he6d9.jpg)
Raamatute väärikas lõpp
Aga ka hoiuraamatukogus jääb üle tohutult raamatuid, mille lõppjaam on paberi ja papi konteiner. Peavarahoidja toob näiteks, et ENE I osa tiraaž oli 220 000 − samal ajal on eesti keele rääkijaid maailmas alla miljoni. Nii ootavad sellised hiigeltiraažides raamatud oma uut, aga teistsugust elu.
"Ka konteinerisse viimine on raamatu uus elu. Nagu ütles üks proua, kes tõi meie majja raamatuid: "Ma saan aru, et need tuleb ära visata, aga te teete seda vähemalt viisakalt." Et me ei viska raamatuid prügikasti, kuhu keegi kallab oma tuha peale, vaid konteinerisse, kust nad lähevad uuesti kasutusse. Oleme nagu kodutute raamatute varjupaik. Ega varjupaik paku kellelegi igavesti kohta, aga me saadame kasutud raamatud ära väärikalt."
Kalju Tammaru täpsustab, et seni kuni raamatul on kõvad kaaned, on ta olmeprügi. "Kõvad kaaned, milles on nii palju materjale ja aineid koos, tuleb eemaldada ning need lähevad olmeprügisse. Aga sisu läheb ümbertöötamisele, sellest tehakse uut paberit ehk see on raamatu uus elu," räägib ta raamatu elukaarest, pakkudes samal ajal tasuta kaasa võtmiseks kirjastustelt üle antud jääke − uusi raamatuid, mida pole õnnestunud maha müüa.
"Laupäeval tõi aktsioon majja ligi sada inimest − üle kahe korra rohkem, kui tavaliselt käib," ütleb Jõhvi keskraamatukogu arendusjuht Tiia Linnard kokkuvõtteks. Kolmapäevast laupäevani täitus üle saja kasti ja raamatuid toodi üle kuue tuhande. Maikuus on raamatute kogumist oodata Narvas.
"Järgmistes kampaaniates võiks hoiuraamatukogu panna rõhu mitte ainult kogumisele, vaid ka sellele, et siitsamast saab ka kohe võtta," soovitab Tiia Linnard. "Sest praegu on liiklus liiga ühesuunaline. Olen pidanud palju kordi vastama inimeste küsimusele, kas siit võib võtta ka, et siit mitte ainult ei või, vaid peab võtma."