/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
/nginx/o/2024/03/08/15934969t1hed10.jpg)
Kohtla-Järvelt pärit Kalle Vilpuu on tõusnud üheks Eesti hinnatumaks rokk-kitarristiks, kes on mänginud ja kujundanud helikeelt sellistes armastatud bändides nagu Seitsmes Meel ja Ultima Thule ning tuuritanud bändiga House of Games kaks aastat nii Euroopa kui USAs lavadel. Jõhvi keskraamatukogus toimunud kohtumisel rääkis ta oma muusikuteest ja mängis ka mitmeid endale olulisi lugusid.
Hiljuti Ida-Virumaal kultuurkapitalit elutööpreemia pälvinud suusatreener Jüri Schmidt rääkis intervjuus Põhjarannikule, et Kalle Vilpuu oli üks tema andekamaid õpilasi, kes omandas kiiresti hea suusatehnika. Kuid kord ühel hilistalvisel võistlusel Otepääl, kui lund oli juba vähe, kaotas Vilpuu koolivend Tiit Paalbergile ja jättis päeva pealt suusatrennis käimise maha. Ja siinkohal jääb vaid üle mängida mõttega, kas selle otsusega kaotas rohkem Eesti sport või võitis Eesti muusika. Kas te mäletate seda lugu samamoodi?
[Naerab.] Ma arvan, et see ei olnud päris niimoodi. Põhiline põhjus oli see, et pärast eelmisel suvel malevas käimist, kus tuli päris palju kitarri mängida, sain aru, et see on rohkem minu jaoks kui suusatamine.
Aga tänu tollasele sporditegemisele olen saanud hea tervise. Suvistel koolivaheaegadel, aga sageli ka talvistel, olime me treeninglaagrites Käärikul, Otepääl ja selle ümbruses. Sellist aega, et oleks läinud näiteks linna peale pätti tegema, ei olnudki − oli kool ja trenn. Tänu sellele jäi vähem aega ka sotsialistliku realismiga kokkupuutumiseks. Jüri Schmidt eristus täiesti enamikust teistest täiskasvanutest − ta oli oma oleku ja jutuga tulnud meie juurde justkui lääne filmidest.
Kas selline sportlik karastus on aidanud rokimehena vastu pidada?
Jah, selles mõttes küll. Sõbrad on mulle vahel öelnud, et küll mul on ikka hea tervis.
Need päevad spordilaagris olid sellised, et rullidega sõites või keppidega imitatsioonijookse tehes tuli päeva lõpuks 30 kilomeetrit kokku. See polnud mingi nali − see oli väga suur koormus.
Kuidas sai teist 17aastase noorukina, kohe pärast Kohtla-Järve 1. keskkooli lõpetamist, Pärnu teatri asedirektor?
Õde elas mul Pärnus. Läksin pärast kooli lõpetamist sinna ja küsisin teatri direktorilt, kas neil lavatöölisi on vaja. Ta ütles, et neil on need kohad täis, aga kuna neil on ikkagi suur töökäte põud, siis nad vormistavad mind tööle kellegi teisena. Nii saigi minu tööraamatusse esimeseks sissekandeks: Pärnu teatri asedirektor.
Kui palju kujundas teid töö ja elu teatris?
Väga palju. Olin vist alles kaks päeva tööl olnud ja isegi alaealine, kui teatris tuli üks esietenduse pidu. Ma panin ülikonna selga. Kõik see, mis pärast edasi toimus... Noh, see oli kõik lõbus ja tore, aga ma vaatasin, et kõik see näitlejate maailm ja need inimesed, keda ma olin tol ajal vaid telekast näinud, olid tegelikus elus hoopis teistsugused. Kui ma läksin aasta pärast Otsa kooli klassikalist kitarri õppima, sain ma juba aru, kuidas see kultuuriinimeste maailm toimib ja asjad käivad.
Pärnus elas Peterburist tulnud kitarriõpetaja Igor Klimenkov, kes oli ühtlasi pillimeister. Tema juures käisid Hortus Musicuse inimesed oma lautode ja muude pillidega, Venemaalt tulid kitarristid tema juurde oma pille parandama ja täiustama. Käisin Igori juures tundides. Õppisin aasta aega tema juures klassikalist kitarri. Rääkisime ka muid maailma asju ja sain palju huvitavat teada.
Millest selline suurem kitarrimänguhuvi tuli?
Igal inimesel on olnud üks vinüülplaat esimene, mida ta kuulab. Minul sattus selleks Pink Floydi "Dark Side Of The Moon". Kui ma selle 10aastasena läbi kuulasin, mõjus see nii eriliselt. Sealt tekkis huvi, et ma tahaksin teisi plaate ka kuulata, ja nii see läks.
Muusika kuulamise huvi tekkis mul tunduvalt varem kui kitarri mängimise huvi. Kui sa kuulad palju muusikat, siis hakkad sellest ka aru saama. See on nagu keeleoskus. Inimesed, kes on teadlikult kuulanud muusikat, õpivad eristama head muusikat halvast, õpivad saundist aru saama ja lõpuks hakkavad aru saama ka näiteks bändide ja orkestrite kvaliteedist.
Kuidas lääne bändide plaadid 1970. aastatel Kohtla-Järvele jõudsid?
Üsna kiiresti. Seesama Pink Floydi plaati, mis 1973. aasta kevadel ilmus, oli juba aasta lõpus Kohtla-Järvel olemas. Kohtla-Järve 1. keskkooli lähedal elas poiss nimega Aleksandr Tšuklin, ta läks 1990ndate alguses siit ära ja elab Ameerikas. Tema juures käisime õega plaate kuulamas. Tal oli seal kõike: David Bowie, Genesis jne. Ma ei teagi, kuidas need plaadid tema kätte jõudsid, aga olen talle väga tänulik, et mul oli sel ajal ligipääs muusikale, mida muidu ei oleks olnud võimalik uneski näha.
Öeldakse, et see muusika, mida kuulatakse teismelisena, jääb omaseks kogu eluks.
See võib nii olla. Elu on näidanud, et 1970ndate rokkbändid Led Zeppelin, Yes, Genesis, King Crimson ongi kõik jäänud. See oli progressiivse roki kõrgaeg. Hiljem on tulnud see periooditi lainetena uuesti peale. Tol ajal tehtud muusika oli lihtsalt nii tugev, et see naelutas end igaveseks seina külge ja kõik.
Vähesed muusikasõbrad teavad, et lisaks sellele, et olete olnud Eesti legendaarsete bändide Seitsmes Meel ja Ultima Thule kitarrist, olete ka mitmete nende tuntud lugude, nagu "Kõrbes", "Pärl", "Ahasveerus" või "Viiv", autor.
See, et mind nende laulude kirjutajana ei teata, ei ole mingi katastroof. Ma ei ole viitsinud nende autoriasjadega väga tegelda. Aga kui ma olen näinud Youtube'is või kusagil mujal suurema publiku ees, et autorlus on mööda, siis mul viskab üle ja ma olen osa lugusid pannud Youtube'i üles oma nimega. Ma olen teinud seal oma kanali ja mul on plaan enamik neid lugusid sinna üles panna. Ma ajan selle asja joonde − see on minu enda tegemata töö.
Olete olnud aastakümneid kõrvuti Eesti rokkmuusika suurkujudega. Millise jälje on see jätnud?
Mul on olnud õnn teha muusikat koos selliste geeniustega nagu Henri Laks ja Riho Sibul. Seitsmendas Meeles olin ma viis aastat ja see oli eriline aeg. Meil oli mõnes kuus 28 kontserti. Esinesime esimese "Rock Summeri" viimase esinejana. Terve lauluväljak oli inimesi pilgeni täis, helendavad välgumihklid käes, ja kõik laulsid kaasa. See pilt ei lähe mul kunagi meelest.
Aga ka Urmas Alender on mulle väga oluline. Ma olin viimane inimene, kellega koos ta stuudios muusikat tegi enne laeval hukkumist.
Kuidas te Ultima Thulesse sattusite?
1991. aastal oli Seitsmes Meel aktiivse tegevuse lõpetanud. Ultima Thulest olid Slavka Kobrin ja Peeter Jõgioja lahkunud mõlemad Kanadasse. Nende asemele kutsuti 1991. aastal bändi Toomas Rulli ja mind. Mina sain päev enne teada. Alo [Mattiisen] ütles, et mind tahetakse Thulesse kutsuda. Imestasin: "Mind? Ma ei ole ju bluusikitarrist!" Aga järgmisel päeval olidki Riho ja Raul [Vaigla] ukse taga.
Aeg oli selline, et mängida polnud suurt kusagil mujal kui vähestes Tallinna elava muusikaga baarides, põhiliselt Von Krahli teatri baaris ja Eeslitallis. Mängisime seal mõned aastad põhiliselt bluusistandardeid, Thule lugusid ei mänginud me peaaegu üldse. Ilmselt Riho ja Raul eeldasid, et me Toomasega nuusutaksime bluusipoolt.
Aga bänd hakkas siiski muutuma, sest uued inimesed tõid ka uued tuuled. Plaadi "Ingel ja suli" tegimegi valmis minu väikeses kodustuudios. Olin selleks ajaks selle suure surmaga valmis ehitanud ja olin rõõmus, et see mul olemas oli. Seda plaati tehes kellelgi raha polnud, tegime selle põlve otsas ära. Tagantjärele mulle endale see plaat väga meeldib. Nii need lood kui ka kogu kõla.
Riho käiski kogu aeg minu pool, istusime stuudiolaua taga ja mõtlesime vahel nii, et pea auras, kuidas me seda plaati teeme.
Sel plaadil on üks lugu − "Keskea kriis" −, mille olete koos loonud.
Jah. Mul oli Rihoga see erakordne kogemus − aga mitte ainult üks lugu koos teha, vaid kogu plaat. Sest nende lugude arranžeeringute kallal sai kõvasti vaeva näha.
Helikeele poolest erines "Ingel ja suli" selgelt varasematest Ultima Thule lugudest, nagu "Kassitapp" või "Liivimaa pastoraal".
See oligi see muutus, mis pidi uute inimestega tulema. Jumal tänatud, et see nii oli.
Teie tulekust bändi kuni selle teistsuguse saundiga plaadi valmimiseni kulus 14 aastat.
Põhiline asi, mis segas elamist ja tegutsemist, oli totaalne vaesus, mis igal pool valitses. Plaatide väljaandmine oli väga kulukas asi.
Selliste muusikutega, kes Thules olid, kokku kasvada väga lihtne ei olnudki. Sellised suured isiksused olid koos, et oi-oi-oi! Aga ka nende bluusistandardite mängimisega tulime pidevalt üksteisele lähemale. Me olime tulnud eri maailmadest. Ja pärast selgus, et seda muutust, mis tuli, inimesed aktsepteerisid.
Kuidas te end lavamuusikuna kujundasite? Kas olite pigem tagaplaanil, ei tormanud kitarriga ringi nagu näiteks Angus Young [AC/DC kitarrist]?
Kui ma oleks Riho selja taga selliseid asju tegema hakanud, oleks ta mind vist bändist minema löönud. [Naerab.] Kord ja distsipliin olid paigas. Ülesanded olid laval ära jagatud.
Kas pärast Riho Sibula surma võib Ultima Thule veel regulaarselt tegutsema hakata?
Üksikuid kontserte võib tulla. Augustis peaks tulema üks kontsert Käsmus. Kui tahetakse, võime eraüritusteks kokku tulla ja kutsuda laulma Mikk Tammepõllu ja Vaiko Epliku. Teine variant: kui on väga pidulikud üritused, mis on seotud näiteks Eesti kultuurilooga, siis me mängime.
Aga lehte te kuulutust, et ansambel Ultima Thule otsib lauljat, ei pane?
[Naerab.] Ei-ei. Tõde on selline, et kui ei ole Rihot, siis seda bändi pole olemas. Oma 60. sünnipäeva pidasin niimoodi, et Mikk Tammepõld õppis minu palvel 20 lugu ära ja see õnnestus hästi, kõigil oli hea tuju ja hea meel. Meil endil oli ka tore näha üksteist. Ega me pärast Riho matust polnudki enam eriti kokku saanud, vahel juhuslikult kusagil poes trehvates vaid.
Kui Mikk Tammepõld käis eelmisel suvel minu stuudios proove tegemas, siis ta justkui tardus, sest see on väga eriline paik. Seal on tõepoolest nii palju muusikat tehtud. Thule viimased plaadid ja mitmeid muid projekte.
Kalle Vilpuu meenutab, et kui ta oli mitukümmend aastat sisse mänginud, salvestanud ja arranžeerinud teiste muusikute plaate, hakati küsima, et mees, kus su enda plaat on.
"Hakkasingi siis seda vaikselt punuma. Olles selleks ajaks juba palju näinud, kuidas õige töö plaatide kallal käib, ajasin enda jaoks lati väga kõrgele. Sain aru, et see tuleb teha nii hästi kui võimalik," meenutas ta.
2013. aastal valmiski Kalle Vilpuu instrumentaalmuusika plaat "Silver Lining". See pälvis üsna palju ka Eesti muusikakriitikute tähelepanu ning näiteks Mart Juur liigitas selle Eesti ulmerokiks. Kuid Kalle üllatuseks leidis see ootamatult suurt vastukaja internetis üle maailma progeroki fännide seas, kellest kümned kirjutasid sellele ka kiitvaid arvustusi. Üks itaallane kirjutas näiteks, et see plaat on järjekordne tõestus sellest muusikalisest rikkusest, mida üks väike Balti rahvas pakkuda võib. Üks Hollandi raadiojaam valis 2015. aastal selle koguni aasta plaadiks.
"See läks nagu kulutuli ja tekitas minus ka huvi, kui kaugele sellega minna saab," rääkis Vilpuu, märkides, et sai üle 40 arvustuse oma plaadile, kusjuures ühegi hinne polnud väiksem kui seitse kümnest. "Hakkasin mõtlema, et mine tea, äkki neil ongi õigus. Minu jaoks oli huvitav, kuidas saadakse sellisest muusikast aru Austraalias, Jaapanis või Alaskal. See oli kompetentne kriitika inimestelt, kes tunnevad rokkmuusikat, seda oli mul huvitav lugeda. Minu varasemat tausta keegi nende arvustuste kirjutajatest ju ei teadnud. Maksis ainult see muusika."
Kalle Vilpuu teeb juba mitu aastat tööd teise sooloplaadi kallal, mille ta püüab sel aastal välja anda. Ja siis plaanib ta korraldada kontserdid, kus tuleb ettekandele mõlema plaadi muusika.
Üks eriline periood teie muusikuelust, millest Eestis samuti väga palju ei teata, jääb rohkem kui 15 aasta tagusesse aega, kui te tuuritasite bändiga House of Games mitu aastat Euroopas ja USAs. Kuidas see õnnestus?
House of Games on Seitsmenda Meele ja Ultima Thule kõrval minu jaoks kolmas kõige olulisem bänd, kus ma olen olnud. Seal tekkis kitarristiga mingi probleem ja laulja Erik Meremaa küsis, kas ma saaksin neid välja aidata. Õppisin nende lood ära. Nad mängisid ka lääne kavereid ja tegid unplugged-versioone. Alguses olime kolmekesi, Erik, mina ja Angela Aak, käisime Eestis üsna palju ringi.
Mingil hetkel tekkis mul tunne, et sellest bändist saab asja, ja tuli tõsisem huvi. Siis mõtlesime Erikuga, et püüame edasi minna ja paneme ikka suurema bändi kokku. Mina tõin bändi samuti Kohtla-Järvelt pärit trummari Andrus Lillepea, Erik kutsus Henno Kelbi, kes on praegu Terminaatori bassimängija. Andrus oli mulle juba varem silma jäänud, et vau, kus on alles pauer. Hanno oli ka väga andekas poiss. Samuti Ida-Virumaalt Püssist pärit Jevgeni Babkin, kes mängis klahvpille. House of Games oligi nagu Ida-Virumaa bänd.
Erik Meremaa naisel Avel oli asjaajamise peale hea soon. Ta küsis, et mis me käime siin kuskil Tallinnas Raeköögis mängimas, tal on Soomes sõpru, ta räägib nendega. Siis hakkasimegi Soomes mängimas käimas. Igal nädalavahetusel: läksime neljapäeval sinna ja tulime pühapäeval tagasi.
Ja mängisite ikka rokki, mitte tangosid?
Me mängisime väiksemates rokiklubides rokikaevereid, aga tegime seda vist hästi. Soomes oli selline tava, et kui sulle tuuakse bändile reserveeritud lauda drinki, siis sa järelikult meeldid kellelegi. Meile ikka toodi ka ja öeldi, et poisid, te oskate pilli mängida. Kogu see asi oli nii teistmoodi kui meil Eestis tol ajal.
Me teenisime seal päris hästi ja elasime tükk maad paremini kui siinsed Eesti muusikud. Aga me ei rääkinud sellest laialt kusagil. See oli meie bändisisene asi.
Siis mõtlesime, et hakkame ise lugusid tegema. Panime pead kokku. Erik hakkas käima minu kodustuudios, tegime mitmeid lugusid. Ma mõtlesin, et see kõlab päris hästi. Teised poisid tulid ka sellega hästi kaasa. See hakkas tööle ka sellepärast, et kõik tundsid hästi rokkmuusika konteksti. Sellest hakkas tulema päris lubav plaadimaterjal, millest saigi hiljem plaat "Rise and Shine". Ave hakkas otsima rahastajaid ning võttis ühendust Renee Meristega ja lasi talle meie uusi lugusid. Renee sai kohe aru, et selles midagi on.
Samuti Kohtla-Järve juurtega Renee Meriste oli selleks ajaks juba teinud Euroopas tuntuks Vanilla Ninja.
Jah. Ta oli sel alal asjatundja ja teadis väga hästi, mis toimib ja mis mitte.
Selle plaadi puhul oli oluline, et lugude lõplikud variandid lindistasime Soomes Hannu Leideni juures. Edasi rändas see materjal ühte tuntumasse Soome stuudiosse FinnVox. See koosneb kümnetest tubadest, kus igal pool käib kogu aeg tegevus, sinna on tulnud kokku inimesi üle maailma. See oli huvitav kogemus. Me elasime sel ajal ühe soomlase aiamajakeses, sõitsime hommikul kolme ümberistumisega bussiga stuudiosse. Selline korüfee nagu Soome läbi aegade tuntuma bändi HIMi produtsent Hiili Hillesmaa oli stuudios ja miksis meie plaadi lugusid. Lõpuks masterdati see plaat veel Ameerikas kokku.
Seal sain ma aimu, mismoodi tegelikult lugude salvestamine ja parima kõla otsimine käib. Kui praegu plaat "Rise and Shine" peale panna, siis mitte üks kurat ei ütle, et see on Eesti bänd. Seal ei ole mingeid traagelniite näha. Kõik on tehtud, nagu vaja.
Mulle oli see hea kogemus ka selle poolest, et kogesin, milline on töökultuur Soome stuudiotes. Mu tütar Rebeca, kes õpib praegu Saksamaal kompositsiooni, saadab mulle vahel Eesti uuemaid lugusid. Mul on kahju, et enamasti on need jube ilusad, kuid nendel lugudel ei ole head saundi. Kõla on väga oluline muusikas. Selle saavutamine on kallis lõbu, aga kui see standardile ei vasta, siis ei hakka keegi sinuga juttu ka rääkima. Ma soovitan kõigil pöörata muusika ülesvõtmise kvaliteedile tähelepanu − see loob muusikale lisaväärtuse. Läänes õpitakse helirežiid ülikoolides, siis ollakse veel aastaid õpipoisiks stuudiotes, enne kui neist meistrid saavad.
Kuidas sel plaadil läks?
Kui plaat välja tuli, siis vaatasin üllatusega, et sellistes ajakirjades nagu Classic Rock ja Metal Hammer olid plaadiarvustused sees ja seda kiideti, öeldi, et hästi kõlab. Eks Renee Meriste sidemed aitasid ka sellele kaasa, et see plaat tähelepanu sai. Mul oli selle üle eriti hea tunne, kuna olin selle plaadi kallal väga palju tööd teinud, istusin nende lugudega stuudios vähemalt aasta aega.
Edasi läks uks lahti. Mäletan, et kord, kui olime jälle muusikaakadeemias prooviruumis, tuli mänedžer, märkmik käes, ja luges ette eelseisva tuuri linnu. Seal ei olnud enam Rapla ja Türi, vaid Manchester, Leeds, Glasgow, Liverpool, London... Neid linnu oli seal tohutult, kaks aastat tuuritasime järjest ka Saksamaal, Belgias ja Hollandis.
Elu muutus nõnda, et me elasime paar aastat tuuribussis. Sõitsime mööda Euroopat ringi ja käisime ka Ameerikas.
Milline see publik oli, kes teid kuulama tuli?
Publik, eriti Suurbritannias, oli väga nõudlik. Seal ei olnud mõtet nalja teha. Kui sa mängid kehvasti või mingit jama, siis hakkavad nad lihtsalt karjuma ja ajavad bändi lavalt minema. See motiveeris tööle. Kaks kuud oli aega valmistuda. Ei jäänud muud üle, kui hakkasin harjutama 8-10 tundi päevas. Lolli ei saanud mängima minna.
Olgugi et justkui tõsine kool oli juba taga ja ka praktika: viis aastat Seitsmendas Meeles ja 15 aastat Ultima Thules?
Jah, seda küll! Aga midagi polnud teha − meisterlikkust tuli tõsta.
Muidugi ma oleks sellist rokkmuusiku tuurielu tahtnud elada 20aastaselt, kuid sel ajal oli meil veel raudne eesriie ees. Aga polnud hullu, ma sain seda kogeda vähemalt 40aastaselt. Parem hilja kui mitte kunagi. Kuigi ega see, et peaaegu iga päev sõidad bussis 600 või 900 km ühest linnast teise, kerge olnud, sa oled näost sinine, kui lõpuks kohale jõuad.
Kas selline võimalus tõi peale erakordse kogemuse ka kõvasti raha sisse?
Ei toonud. Aga ma sain näha maailma. Pärast kontserte hakkasin käima hulkumas neis linnades. Sain aru, kuidas lääne maailm elab. Neid bände, kel on õnnestunud sel moel Eestist välja saada ja elada seal täisväärtuslikku rokkmuusiku elu, võib lugeda kokku ühe käe näppudel.
Kas te teete muusikuna veel midagi sellist, millest laiem avalikkus ei tea midagi?
Ma olen mänginud sisse päris palju kitarrisoolosid või arranžeerinud kitarripartiisid, mida saavad teised minu nime mainimata oma lugudes kasutada. Teen oma töö ära, panen selle faili serverisse, ei pea isegi kodunt välja ronima. Selliseid projekte olen oma stuudios oma 70-80 teinud. See on aidanud ka leiba lauale tuua.
Kas olete muusikuna õnnelik, et olete peaaegu kogu oma elu saanud teha sellist muusikat, mida olete tahtnud ja mis on endale hingelähedane?
Jah, see on lihtsalt niimoodi välja kukkunud ja läinud loomulikku rada. Ma ei ole pidanud selleks nahast välja pugema. Ma olen peaaegu kõik need aastad aktiivses kontsertbändis olnud.
Kas teil on mõttes nüüd, mil Ultima Thule enam aktiivselt ei tegutse, ise veel mõni bänd kokku panna?
Peab ikka passi ka vaatama. Eks näis, millised plaanid elul minuga veel on. Fakt on see, et tööd tuleb teha ja vaeva näha. Aga see kehtib igas eluvaldkonnas.
RENEE MERISTE, muusikamänedžer, California State University Northridge'i õppejõud ja Los Angelese eesti seltsi president:
Kalle Vilpuu on vaieldamatult üks Eesti paremaid ja erilisemaid kitarriste. Sellist tunnetust ja pühendumist nagu Kallel on Eestis vähe.
Ta on olnud parem käsi aastaid Henry Laksile, Riho Sibulale, Erik Meremaale ning aastate jooksul toetanud Siiri Sisaskit, Tõnis Mäge, Indrek Pattet, Gunnar Grapsi ja paljusid teisi andekaid lauljaid. See nimekiri räägib iseenda eest.
Ta on väga töökas, aga samas tagasihoidlik ja heasüdamlik inimene. Selliste inimlike omadustega kitarrist on suur tugi ansamblite lauljatest liidritele. Vahel on see ka põhjuseks, miks Kalle on kahetsusväärselt vähe saanud austust, tänu, kiitust ja auhindu oma tööde eest. Loodan siiralt, et see muutub.
House of Gamesi tõi minuni nende mänedžer Ave Raudmäe. Erik mängis ette oma demosid ning lugu "Evil in Needle" sõna otses mõttes ajas ihukarvad püsti. Kuulake selle loo kitarre!!!
Valisime salvestamiseks Tony Benneti perele kuuluva stuudio Benett Studios New Jerseys − seda juhtis Grammy võitja Tony poeg Dae. See stuudio asus 100 aastat vanas raudteejaama hoones.
Produtsendiks sai valitud legendaarne Kevin "Caveman" Shirley ( töötanud koos Joe Bonamossa, Aerosmithi, Metallica, Led Zeppelini, Iron Maideni, Bon Jovi, Billy Joeli, Marya Roxxi ja paljude teiste artistidega). Nii Kevin kui Dae mõlemad kiitsid Kallet nii salvestusel kui ka hiljem korduvalt mulle.
"Evil in Needle" oligi sedavõrd hea lugu, et pärast loo jagamist rokiplaadifirmadele ja promootoritele maailmas hakkas House of Games saama pakkumisi olla avaesinejaks tuntud rokibändidele Euroopas ja Inglismaal. Võitjaks osutusid Soome Rasmus ja Ameerikast WASP oma Euroopa tuuridega. Kui esimesel korral Prahas rappus täismaja Rasmuse fänne loo "Evil in Needle" saatel, oli hea tunne meil kõigil!
Muusikamaailm on karm ja lisaks headele lugudele ja suurele tööle on vaja palju investeerida ja ka palju õnne. House of Games ei saanud küll maailmakuulsaks, aga nende muusika on aegumatu ja Kalle kitarrid on lihtsalt super!
Mängin alati House of Gamesi lugusid, kui tuleb juttu rokkmuusikast. Ka näiteks tänavu veebruari lõpus, kui tudengid mul California ülikoolis Northbridge'is palusid loengus mängida rokki, mängisin ma House Of Gamesi lugu "Evil in Needle". Kõik kiitsid kitarre ja lauljat ning ei uskunud, et tegu on Eesti bändiga ja lugu on salvestatud juba 19 aastat tagasi…