ERIK GAMZEJEV ⟩ Vastuseismise epideemia bumerangiefekt

Ajalehe Põhjarannik peatoimetaja Erik Gamzejev Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Kui ühiskonnas süveneb peaaegu kõigele vastu seismise epideemia, siis kaasneb sellega bumerangiefekt, mis toob vaid kahju. 

Ei tuulikutele! Ei õlitehastele! Ei tuumajaamale! Ei maavarade kaevandamisele! Ei metsa raiumisele ning igasugustele tehastele! Ei kaitseväe polügoonidele! Ei ka kanalatele!

Kuid olgu rohkem ja parema palgaga töökohti, suuremad toetused, tugevam riigikaitse, parem arstiabi ja haridus, madalamad maksud, laiemad ja siledamad teed, odavamad bensiin, elekter ning munad ja teised toiduained. Töönädalad olgu lühemad ja kodanikupalk tulgu!

Näib, et iga aastaga võtab selline ilmselgelt vastuoluliste soovide karussell ühiskonnas üha ägedamaid pöördeid üles. Poliitikud on jäänud nende vahele põrkuma justkui peata kanad Browni liikumises. Ühelt poolt tahaks nagu paljudele meeldida, sest kui ei meeldi, ei tule hääli ega teki ka võimalust viia ellu oma poliitikat.

Kui ühiskonnas süveneb peaaegu kõigele vastuseismise epideemia, siis kaasneb sellega bumerangiefekt, mis toob vaid kahju.

Aga sellises virvarris ei saagi enam aru, milline see oma poliitika on. Kuidas teha sellist tasakaalustatud poliitikat, mis kasvataks Eesti majandust ja viiks elu edasi, aga ei tekitaks samal ajal ühiskonnas süvenevaid vastasseise ega levivat tigedust? Juhuelektrile rohkem panustades muutub ka poliitika juhuslikumaks...

Vastuseismine peaaegu igasugustele uutele suurematele ettevõtmistele toob paramatult kaasa selle, et majanduslanguses kelgusõit muudkui kestab, aga pidurdusnõlva ehitamise huvilisi jääb vähemaks.

See, kes tahab midagi suuremat teha, peab loomulikult arvestama seadustest tulenevate aastaid kestvate ja kulukate protseduuridega. Kuid seejuures pole kindlust, et kui see teekond, kus tuleb silmitsi seista ka vahel raevukaks mineva vastuseisu ja valeinfoga, saab läbitud, on võimalik plaanitut teha.

Eesti Energia käis aastate jooksul läbi kõik vajalikud planeeringud ja keskkonnamõju hindamised uue õlitehase rajamiseks Auveresse ning sai kätte vajalikud load. Aga kui üle 300 miljoni euro maksva ja sadadele inimestele tööd ning riigile maksutulu tõotava tehase ehitus juba pihta hakkas, peatas kohus roheaktivistide taotlusel selle ehituse. Kohtuvaidlusi pidades on õnnestunud ehitust pauside järel jätkata ja nüüd ollakse lõpusirgel. Ent nende sundpauside tõttu on Eesti riigile kuuluv ettevõte saanud kümneid miljoneid eurosid kahju.

Sel teisipäeval sai selles saagas üks osa läbi, kui Tallinna halduskohus jättis rahuldamata aktivistide kaebuse, leides, et keskkonnaametist õlitehasele antud kompleksluba vastab kõigile õigusaktidele ning riigi pikaajalistele kliimaeesmärkidele. Ent aktivistid kaaluvad taas otsuse vaidlustamist.

Endine peaminister Juhan Parts on nimetanud sellist tegutsemist uueks majandusharuks nimega justiitsaktivism. See toidab küll juriste, aga mitte riigi majandust ega loo hüvesid ühiskonnale. Pigem vastupidi.

Aga üllatusi võib tulla ka poliitikutelt. Alles paar aastat tagasi pidi Viru Keemia Grupp, kes oli saanud kätte vajalikud load Uus-Kiviõli kaevanduse rajamiseks, võitlema tollase majandusministri Riina Sikkutiga, kellele uus kaevandus lihtsalt ei meeldinud. Ta mõtles, et hoiab selle rajamise ära, kui jätab andmata kooskõlastuse kaevanduse alajaamale.

Jällegi tuli kõvasti juriidilist kirjavahetust ning ajakadu. Konflikt lahenes selleks korraks valitsuse vahetumisega. Nüüd on endine majandusminister tervishoiuministri rollis ja räägib sellest, et tervishoiule on vaja lähiaastatel leida lisaraha. Millisest allikast võiks see tulla, kui majandus ei kasva ja ka olemasoleva tööstuse arendamiseks seatakse ametkondlikke tõkkeid?

Poliitikud on rääkinud aastaid sellest, kuidas ettevõtluse edendamiseks tuleb vähendada bürokraatiat ja regulatsioone. Ettevõtjate ühendused väidavad, et tegelikult tuleb seda kõike ainult juurde.

Eesti Energia kaevandusi, õlitehaseid ja elektrijaamu majandava Enefit Poweri juhtimise läinud sügisel üle võtnud Lauri Karp rääkis hiljutises intervjuus Põhjarannikule, et energeetika muutub regulatsioonide lisandumise tõttu aina sarnasemaks pangandusega. Varem oli otsuste tegemine märksa lihtsam kui praegu. Ta võrdleb oma tööd keeruka algebraülesandega, kus tuleb teenida kasumit riigile, kindlustada Eestit mõistliku hinnaga elektriga, säilitada töökohti ja muuta ettevõte konkurentsivõimeliseks ka rohepöörde tuultes. Selles võrrandis on tundmatuid muutujaid, mis mõjutavad plaane, rohkem kui üks − olgu selleks USA presidendi energiapoliitika, mis mõjutab ka Euroopat või süsinikukvootide hinnad.

Regulatsioonide etteaimamatus džunglis on paraku ka eksimise tõenäosus suurem. See pärsib laiemalt ettevõtjate riskijulgust ja lõpuks kannatab kogu ühiskond. Triviaalne tõde on, et ühiskonna areng ja heaolu ei ole hea tervisega ettevõtluseta võimalikud.

Tasakaalu tabamine majanduskasvu ja keskkonnahuvide vahel ei ole lihtne. Debatt on demokraatliku ühiskonna loomulik osa. Samuti on vaja, et suurematele ettevõtmistele eelnevad põhjalikud avalikud arutelud, kus kaalutakse erinevaid huvisid. Aga kui need protsessid on läbitud, siis peab ettevõtjatel olema võimalik plaane ellu viia.

Kui ühiskonnas süveneb peaaegu kõigele vastuseismise epideemia, siis kaasneb sellega bumerangiefekt, mis toob vaid kahju. Selle ärahoidmise ohjad on riigis võimul olevate poliitikute käes, kes peavad suutma selgitada erinevate valikute põhjusi, nende laiemat mõju ning kaasnevaid hüvesid ühiskonnale.