MARE ROOSILEHT ⟩ Riigikeel Ida-Virumaal ehk Kust king pigistab

MARE ROOSILEHT, Virumaa eesti hariduse seltsi juhatuse liige, TalTechi Virumaa kolledži direktor Foto: Erakogu

Aasta 2025 on Eestis raamatuaasta − aeg, mil pöörame rohkem tähelepanu lugemisele, keelele ja haridusele. Käimas on üleminek eestikeelsele õppele, mis pole lihtsalt poliitiline otsus, vaid kultuuriline ja hariduslik muutus, mis kujundab Ida-Virumaa ja kogu Eesti tulevikku. Küsimus pole enam selles, kas see juhtub, vaid kuidas − kas koostöös ja teadlikult või läbi raskuste ja hirmude.

Eestikeelne kool Ida-Virumaal on reaalsus, mida ei saa enam edasi lükata. Küsimus on, kas suudame selle ellu viia nii, et kõik osapooled − õpetajad, õpilased ja lastevanemad − tunneksid end toetatuna ning kindlalt. Riigikeeleoskus avab noortele uksi kõrgkoolidesse ja tööturule, annab rohkem valikuvõimalusi ning tagab nende konkurentsivõime. Ometi kaasnevad selle muutusega hirm ja vastupanu, sest harjumuspärasest on lihtsam kinni hoida kui tundmatusse astuda.

Kõige suurem hirm on täiskasvanutel. Õpetajad kardavad, et nad ei suuda keeleeksamit sooritada ja võivad oma töö kaotada. Lastevanemad on mures, et ei suuda lapsi koolitöös aidata ja nende tulevik jääb määramatuks. Õpilased võivad tunda ebakindlust, kui nad ei saa eesti keelest piisavalt aru, ja nende enesehinnang langeb.

Kas probleem on ainult keeleõppes või on see hoopis sügavamal, puudutades haridussüsteemi juhtimist, suhtumisi ja koolikultuuri?

Kõige keerulisem on praegu neljanda klassi õpilastel, kellel pole piisavalt tugevaid eesti keele baasteadmisi. Sügisel pidid nad hakkama õppima kõiki aineid riigikeeles. Just siin sõltub kõik õpetajate professionaalsusest ja koolijuhtide pingutusest nende toetamisel.

Kindlasti ei saa kasutada selles olukorras tavapäraseid õpetamismeetodeid. Kas on piisavalt viidud läbi asjakohaseid koolitusi? Kui õpetaja tunneb end kindlalt ning tal on vajalikud oskused, kanduvad rahu ja kindlustunne ka õpilastele ja lastevanematele.

Lastevanematel on selles protsessis võtmeroll − nad saavad kas oma lapsi toetada või külvata neisse hirmu. Hirm tekib enamasti teadmatusest, mistõttu on ülioluline lastevanematega avatud dialoogi pidada. Korraldades kohtumisi ja vestlusringe, kus oma ala spetsialistid selgitavad, kuidas tagada lastele parim võimalik haridus, saame aidata neil teha teadlikke otsuseid.

Iga lapsevanem soovib oma lapsele parimat ja usun, et keegi ei ole vastu sellele, et nende laps valdaks riigikeelt. Küll aga tekitab ärevust mõte, et kui keskendutakse eesti keele õppimisele, võivad akadeemilised teadmised kannatada. See hirm on mõistetav, kuid just seetõttu on oluline näidata, kuidas üleminek eestikeelsele õppele on võimalik nii, et valdkonnateadmised ei jääks tagaplaanile. Kui lastevanemad mõistavad protsessi ning näevad reaalseid lahendusi, saab ka üleminek toimuda sujuvamalt ja toetavamalt.

Ida-Virumaa koolides on üle 1500 haridustöötaja, kelle eesti keele oskus ei vasta ametikoha nõuetele. Paljud neist püüavad keelt õppida, kuid eksam tundub ilmvõimatu. Suur töökoormus ja läbipõlemine jätavad keeleõppe jaoks vähe aega ja energiat.

Kui igapäevane töökeskkond ei nõua eesti keele kasutamist, on motivatsioon madal. Paljudel õpetajatel pole eestikeelseid kolleege ega tuttavaid, kellega keelt praktiseerida, mis tähendab, et õpitu jääb teoreetiliseks. Samuti ei pruugi kõik keelekursused olla piisavalt kvaliteetsed, et anda vajalikku ettevalmistust eksami edukaks sooritamiseks.

Koolijuhid saavad aidata õpetajatel töökoormust kohandada, luua oma koolis eestikeelse keskkonna ja pakkuda tuge nii praktilises kui ka emotsionaalses plaanis. Need koolid, kus seda juba tehakse, näitavad ka paremaid tulemusi. Samas on ka näiteid vastupidisest, kus lahkuvad isegi eestikeelsed õpetajad, sest neid ei väärtustata või neile piisavalt tuge ei pakuta.

Eelmise aasta lõpus lahvatanud skandaal, kus mitmed eesti keeles õpetavad õpetajad lahkusid ühest Ida-Virumaa koolist, on selge märk sellest, et paljudel koolijuhtidel puudub oskus ja valmisolek erineva taustaga õpetajaid ühtseks meeskonnaks liita. Kui see probleem jääb lahendamata, jääb ka eestikeelsele õppele üleminek veel pikkadeks aastateks venima.

Saan seda väita, sest meie TalTechi Virumaa kolledži tiimiga oleme selle teekonna ise läbi käinud. Üleminek eestikeelsele õppele oli keeruline ning nõudis palju pingutust, järjepidevust ja teadlikke otsuseid. Oli hetki, mil tundus, et takistusi on rohkem kui lahendusi, kuid me ei andnud alla. Nüüdseks on kolledž täielikult eestikeelsele õppele üle läinud ning see on tõestus, et sihikindla tegutsemise ja tugeva meeskonnatööga on see võimalik.

Omavalitsusjuhid vastutavad selle eest, millised koolijuhid ametisse määratakse. Kas valitakse direktorid, kes on valmis sihikindlalt ja läbimõeldult üleminekut ellu viima? Või leitakse inimesed, kes süsteemi mugavaks jätavad ja tegelikke muudatusi ei algata?

Kohtla-Järvel on käimas koolide liitmine ning ees seisab uute juhtide valik. See on koht, kus tehakse otsuseid, mis määravad hariduse kvaliteedi aastakümneteks. Kui juhtkond ei sea selgeid eesmärke ega toeta õpetajaid, jääb üleminek sisuliselt tegemata ja kannatajad on lõpuks ikkagi lapsed.

Hiljuti, kui jagasin veebiportaalis mõtteid, kuidas toetada venekeelseid õpetajaid, ning rääkisin koolijuhtide töökultuurist, sain vastuseks süüdistusi. See pani mind mõtlema − võib-olla just siin ongi koht, kust king kõige rohkem pigistab? Kas probleem on ainult keeleõppes või on see hoopis sügavamal, puudutades haridussüsteemi juhtimist, suhtumisi ja koolikultuuri?

Eestikeelsele haridusele üleminek ei ole ühe inimese ega ministeeriumi töö, vaid kogu ühiskonna ülesanne. Kui tahame, et Ida-Virumaa noortel oleksid samad võimalused nagu ülejäänud Eestis, tuleb see reform läbi viia läbimõeldult, süsteemselt ja sisuliselt. Edasilükkamine ei muuda seda lihtsamaks − see teeb asja ainult hullemaks.