Sellest annab tunnistust kas või asjaolu, et paljud riigiasutused on trükkinud ka venekeelseid infovoldikuid, korraldanud vene keeles infopäevi ja pressikonverentse, tööle on võetud inimesi, kelle ülesanne on just venekeelse meediaga suhtlemine, asutustel on olnud venekeelsed veebisaidid jne. Eks see on olnud tingitud praktilisest vajadusest, sest kui riik tahab jõuda võimalikult paljude Eesti elanikeni, tuleb tal seda teha keeles, millest need inimesed aru saavad. Arvestades, missugune väärinfo tulv ja propaganda on aastate jooksul idapiiri tagant siia voolanud, on see olnud ka julgeoleku küsimus.
Venemaa sõja vallandamisega Ukrainas on olukord paljuski muutunud. Mõned riigiasutused on lõpetanud näiteks venekeelse info väljastamise, sulgenud venekeelseid saite ning rõhutanud vajadust vähendada mitte-eestikeelset suhtlust. Ent osa jällegi on aru saanud, et praegusel ajal on eriti oluline jõuda ka venekeelse elanikkonnani, sest sisuliselt oleme kolm aastat julgeolekukriisis elanud.
Tänases Põhjarannikus kajastame võrdõigusvoliniku ja Kohtla-Järve linna vaidlust selle üle, kas linn tohib tulevase avalike suhete spetsialisti ametinõuetesse panna kõrgtasemel vene keele valdamise tingimust. Ka siin on jutt ametikohast, mis eeldab avalikkusega suhtlemist ja korrektsete tekstide koostamist. Seda nii eesti kui ka vene keeles. Võib kohe öelda, et sellist inimest, kes neile tingimustele vastab ja lisaks kommunikatsioonioskusi omab, ei ole lihtne leida. Ent diskrimineerimist on meie arvates siin küll raske leida. Eestis on küllalt ameteid − ka avalikus teenistuses −, kus nõutakse erinevate keelte valdamist või muid spetsiifilisi oskusi. Ikka selleks, et tulemus oleks võimalikult efektiivne.