Kuldkaru külalismaja paelub külastajaid oma salapäraga

Irina Kiviselg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sergei Maškin ja Tatjana Skljarova istumas improviseeritud pjedestaalil, mis on tehtud maja lähedalt korjatud looduskividest.
Sergei Maškin ja Tatjana Skljarova istumas improviseeritud pjedestaalil, mis on tehtud maja lähedalt korjatud looduskividest. Foto: Peeter Lilleväli

Kui abikaasad Sergei Maškin ja Tatjana Skljarova mõned aastad tagasi Valastel oma külalismaja avada otsustasid, oli vähestel nende lähedastel selle ettevõtmise edusse usku: asukoht olevat ebasobiv, pealegi on ümbruskonnas palju teisi suurepäraseid peatus- ja puhkekohti. Ent abikaasad soovisid siiski oma äriga algust teha ning olid veendunud, et kui kõvasti pingutada, siis võib kõigest hoolimata oma niši leida. Ja nii ka läks: rohkem kui aasta tagasi avas külalismaja uksed ning ei seisa tühjalt isegi talvel. Seal käivad turistid ning seda üüritakse välja sünnipäevade ja muude ürituste läbiviimiseks. Tuleval laupäeval aga toimub seal esimene pulmapidu.

Otsustanud linnast loodusele lähemale kolida, ostsid Sergei ja Tatjana rohkem kui kümme aastat tagasi endise Toila karjamõisa kõrvalhoone, mis oli Kohtla-Järve sovhoosi ajal kasutusel majandushoonena. Sergei veetis kogu oma lapsepõlve naabertalus, kus asus tema vanemate suvekodu, ning tänu sellele tundis ta suurepäraselt ümbruskonda. Seepärast, kui sovhoos olemast lakkas ning selle vara müüma hakati, ostsid nad ära krundi, millel asus endine laoruum.

Seda, kui tagasihoidlikud  pehmelt öeldes  nimetatud hoone ja sellega piirnev territoorium olid, võib näha fotodelt. Ent armetu välisilme ei heidutanud uut pererahvast: nad mõlemad on erialalt ehitajad ega karda ühtki tööd ning seetõttu ei kahelnud nad hetkegi, et kui mitte kõike, siis igatahes väga palju asju suudavad nad majas ära teha oma kätega. Vaatamata sellele, et nad ise on vähe ringi sõitnud ja pole teisi sääraseid kohti Eestis eriti külastanud, teadsid nad täpselt, mida tahavad. Nad ütlevad, et ideid on neil palju, oleks vaid raha nende elluviimiseks.

"Kirjutasime projekti ja saime Leaderi toetuse," räägib Tatjana. "Tõsi küll, taotluse tegime veel kroonides, aga raha saime juba eurodes  ligikaudu 84 000 eurot. Seda pole just eriti palju, kui arvestada tööde mahtu ja kasvanud hindu, seepärast tuli meil investeerida ka palju oma raha."

Omapärased leiud

Nii tubade sisustus kui disain on Sergei ja Tatjana enda välja mõeldud. Originaalsetest leidudest võib esile tuua külalistubades olevad lauad, mille alla on sobitatud vanade õmblusmasinate malmist kandekered, viljasalvest leitud Karl Brüllovi ja Ivan Kramskoi maalide koopiad, ekstravagantsed vanaaegsed pehmed diivanid, vaasid, vanaaegsed kellad ja paljud teised esemed.

Sergei räägib, et nad mõtlesid kaua, millega võiks potentsiaalsete klientide tähelepanu köita, ning neil tuli idee kaunistada maja seinad joonistustega.

"Ma oskan ka ise veidi joonistada, kuid nii vastutusrikka töö usaldasin siiski professionaalile  Eduard Kondile, kelle looming on meile alati meeldinud," selgitab ta. "Mõtlesime, et mida siis joonistada. Hakkasime otsima legende Valaste kohta, käisime läbi ümberkaudsed muuseumid ja raamatukogud, kuid ei leidnud mitte midagi. Üks raamatukogutöötaja soovitas meil see legend ise välja mõelda ja nii me tegimegi."

Spordiklubi auks

Oma nime sai külalismaja spordiklubi Kuldkaru järgi. Kuldkarus käivad treenimas Sergei ja Tatjana lapsed: 17aastane Anita ja 10aastane Alina. Tüdrukud tegelevad juba palju aastaid maadlusega ning on võistlustelt saanud suurel hulgal auhindu  suur vitriin nende auhindadega kaunistab nüüd samuti külalismaja interjööri. Spordiklubi juhatus ei olnud sellise nime panemise vastu, seda enam, et algajad ettevõtjad on nende alalised sponsorid.

Niisiis räägib legend sellest, et kunagi ammu olid Eesti pealinnas Revalis Raekoja platsil väga populaarsed karude võitlused. Kord võtsid üksteiselt mõõtu ühe kohaliku mõisniku ott ning Venemaalt siia tulnud ja Valastel peatunud kaupmehe karu. Jõukatsumise tulemusel saavutas Eesti mesikäpp võidu Vene karu üle. Valaste karu viis hiljem läbi veel 46 sama edukat võitlust ning sai tänu sellele kuulsaks üle kogu maailma.

"Selle süžee alusel kirjutab Eduard Kont muinasjuttu-legendi," räägivad Tatjana ja Sergei. "Tal tuleb see suurepäraselt välja ning me loodame, et tulevikus saavad meie külalised mitte ainult neid lugusid kuulata, vaid ka neid tutvustavat raamatut osta."

Pererahvas annab külalistele ülesande: otsida külalismaja seintelt üles 47 karu. "See oli minu idee, kuna meie aadress on Valaste 47," naerab Sergei. "Kui ma sellest kunstnikule rääkisin, hakkas ta kätega vehkima, et miks ma annan talle selliseid keerulisi ülesandeid. Kuid hiljem haaras see ka teda ennast niivõrd, et ta peitis seintele ära 47 karu, ja veel nii osavalt, et mõnikord ei suuda me ka ise neid kõiki üles leida."

Kuldkaru vapi mõtles välja ja teostas samuti Sergei ise. Vapil on kaks karu, neli stiihiat  vesi, maa, õhk ja tuli  ning ladinakeelne kiri "Fiat voluntas tua" ("Sinu tahtmine sündigu")  et kõiki nende ettevõtmisi ikka edu saadaks.

Köitvad pildid ja lummav loodus

Tatjana sõnul köidavad neid inimesi, kes otsivad ööbimiskohta portaalis Booking.com, mille teenuseid nad kasutavad, eelkõige lõbusad pildid külalismaja seintel (maja teisel poolel võib näha ka saunamotiive).

"Praegu käivad meie juures kõige sagedamini eestimaalased, kes armastavad mööda Eestit reisida, kuid külalisi on olnud ka Saksamaalt, Belgiast, Hollandist ja Prantsusmaalt," loetleb ta. "Ning muidugi lähinaabrid Venemaalt, Leedust ja Lätist. Meie juures peatuvad ka sportlased ja regioonidest siia ajutiselt tööle tulevad inimesed. Igatahes ei seisa meie maja tühjalt ei suvel ega talvel."

Kuldkaru kliendid kirjutavad külalisraamatusse positiivseid vastukajasid, märkides, et algul köidab neid maja välisilme ning alles siis õdusad ja puhtad toad, hoolitsev pererahvas ning lummav loodus. Mereni on sealt kõigest 700 meetrit, kusjuures randa pääseb üsna "eksootiliselt"  mööda järsku nõlva, nöörist kinni hoides. Sergei on huvilistele korraldanud ka kolme kilomeetri pikkusi matku mööda rannajoont.

"Öösiti me ei maga, vaid mõtleme aina, kuidas ja mida saaks siin muuta ning paremaks teha. See on katkematu protsess, kuna meil on veel vähe kogemusi ning me pole sellise äri ajamist kusagil õppinud," räägivad Tatjana ja Sergei. "Kõik on omandatud praktikas, külaliste soove arvesse võttes. Tahaksime siin veel palju ära teha. Praegu kujundame terrassi ning oleme hakanud kaevama tiiki, samuti tahame teha väikese jõe ja kose, et siin oleks ilus ja huvitav. Pargis pole tööl otsa ega äärt: tarvis on rajada spordiplatsid ja luua atraktsioonid vaba aja veetmiseks nii lastele kui täiskasvanutele. Majas on 23 magamiskohta, kuid neist hakkab juba väheseks jääma, seepärast hakkame, niipea kui uued fondid avanevad, kirjutama projekti kämpingumajakeste ehitamiseks. Tahaks ka eraldi sauna teha. Ühesõnaga on elluviimist ootavaid ideid veel palju."

Pargi territooriumil kasvavad võimsad pärnad, millel on vanust vähemalt 200 aastat. Sergei unistab sellest, et kui legendid Valastest kord valmis saavad, avab ta ühe pärna otsas interaktiivse meelelahutuse, et lapsed saaksid puu otsa ronida ja seal "vana pärna jutustusi" kuulata.

Tänavu sündis Kuldkaru pargis ka üks uus traditsioon  esimest korda tähistati seal jaanipäeva. Sellest peost võtsid osa kõik ümbruskonna elanikud. "See oli spontaanne, kuid väga lõbus üritus," ütleb Sergei. "Otsustasime seda traditsiooni tulevikus jätkata."

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles