Oma kooli usku

"Kui ma mõtlen oma elu peale, siis on kogu aeg olnud ainult kool. Ja ma ei suhtu sellesse kui töösse," ütleb Tatjana Ait. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Jõhvi gümnaasiumi direktoriks valiti äsja Tatjana Ait, kellele pole Ida-Viru esimese ja seni ainsa riigigümnaasiumi juhtimises midagi uut. "Jõhvi gümnaasium on minu laps. Tahan, et ta oleks parim," kinnitab ta. 

Juhtisid Jõhvi gümnaasiumi korraga õppejuhi ja direktori kohusetäitjana kaheksa kuud. Kas pere toetas direktoriks kandideerimist?

Kui küsisin mehelt, kas ta tahaks, et ma oleksin edasi õppejuht või direktor, siis tema aus vastus oli, et matemaatikaõpetaja (naerab laginal). Aga ta saab aru, et see oleks minule igav, kuigi ma armastan matemaatikat ja olen täielik numbriinimene.

Siis on sul direktorina ka viisaastakuplaan?

On, aga see on saladus. Millest ma võin rääkida, on lootus, et meie koolimaja läheb suuremaks. Olen juba uurinud, kuhu saaks juurde ehitada.

Koolimaja ehitati 540 õpilasele, aga see pole ju veel saavutatud? 

Kindlasti pole see kool tulevikus ainult Ida-Virumaa noortele. Ambitsioonid peavad olema. Tarmo (esimene direktor Tarmo Valgepea, kes lahkus mullu mais poolte kokkuleppel − toim.) oli pessimistlik realist, aga mina olen optimistlik realist.

Mille poolest Jõhvi gümnaasium eristub?

Meil on kaks eri kultuuri ühe katuse all. Oleme suutnud kahe ja poole aastaga näidata, et see ei ole probleem ning seda ei tasu karta.

Meie märksõnad on veel loov mõtlemine, disan, inimlikkus, iseseisvus ja vastutus. Kui need on väärtused, mida noored tahavad saada ja millega koos elada, siis nad tulevad siia.

Direktori valinud komisjoni esimees, haridus- ja teadusministeeriumi koolivõrgu osakonna juhataja Raivo Trummal tõi sinu plussina välja soovi teha koostööd. See on ministeeriumile oluline, sest 2019. aastal alustab tegevust Kohtla-Järve riigigümnaasium, mis asub vaid kümne kilomeetri kaugusel, aga sina ei nägevat selles konkurenti.

Praegu on 13 riigigümnaasiumi, mille juhtide vahel on uskumatult hea koostöö. Seetõttu mõtlesingi, kuidas ma saan suhtuda Kohtla-Järve riigigümnaasiumisse halvasti. Näiteks on meil mõned moodulid, mis logistiliselt sobiksid paremini Kohtla-Järvele, sest meie noored käivad praegu kas TTÜ Virumaa kolledžisse või VKGsse.

Me võiksime teineteist täiendada, mitte omavahel konkureerida − kummalgi oleksid oma tugevad küljed. Mõtteviis peab muutuma.

Kas kaks lähestikku asuvat riigigümnaasiumi võiksid olla ühe juhtimise all?

See mudel töötab praegu väga hästi Ida-Virumaa kutsehariduskeskuses ja Jõhvis, kus on ühe juhtimise all kolm lasteaeda. Miks mitte seda kaaluda gümnaasiumide puhul?

Kas naaberlinna riigigümnaasiumid võiks jagada keele järgi?

Ei, seda ei tohiks teha. Kui alustasime Jõhvi gümnaasiumiga, oli eesmärk, et siin on ühine kultuur. Me ei tee kunagi vahet eesti ega vene õpilastel, on lihtsalt kaks eri õppekava: 60:40 ja 100 (eesti keele osakaalu järgi − toim.).

Kuidas kokkukasvamine on õnnestunud?

Väga hästi. Näiteks valikkursustel õpivad kõik koos eesti keeles ja rahvuse pinnal pole mingeid konflikte. Hea eesti keele oskus on vajalik, kui tahame, et meie noored ülikoolis ilusti hakkama saaksid.

Meie teine eesmärk on, et nad tuleksid pärast idasse tagasi. Sellepärast teeme väga palju koostööd kohalike ettevõtetega, kes näitavad, kui oluline ja huvitav on siin töötamine. Miks muidu siia Tallinnast ja Tartust tööle käiakse? Ei ole ju nii, et surnud koht ja siin pole midagi teha. Meie abituriendid ei räägi Ida-Virumaast halvasti.

Kas sa ise oled Ida-Virumaast alati hästi arvanud?

Kui ma lõpetasin Jõhvi vene gümnaasiumi, teadsin täpselt, et tahan saada matemaatikaõpetajaks. Sain sisse Tartu ülikooli matemaatika erialale, aga valisin Virumaa kõrgkooli (praeguse TTÜ Virumaa kolledži − toim.). Teised küsisid, kas ma teen nalja...

Magistriõppesse läksin küll Tallinna ülikooli, aga pärast seda tulin tagasi oma kodukooli Mäetagusele. Usun, et ka minu lapsed tulevad siia tagasi. Vanem õpib praegu Tartu ülikoolis juurat. Poole aastaga pole ta Tartusse armunud, vaid käib hea meelega kodus.

Kodusid on sul rohkem kui üks. 

Jah, pool aastat elan korteris Iidlas ja pool aastat Lüganuse vallas, kus mehel on maakodu. Aga Mäetaguse on minu südames edasi − olen Alutaguse fondi liige, laps käib Mäetagusel lasteaias, külastan aeg-ajalt Mäetaguse kooli. Töövestlusel ka ütlesin, et minu elus on olnud kaks kooli ja ma armastan neid väga − üks on minu kodukool ja teine minu laps.

Aga armastus on erisugune, Mäetaguse kooli armastan sellisena, nagu ta on, ma ei tunne, et peaks seal midagi muutma. Jõhvi gümnaasiumi puhul tahan, et ta oleks kõige parem kool, ja teen kõik selleks, et ka teised seda armastaksid.

Sa ei olnud üksnes Jõhvi gümnaasiumi sünni, vaid ka eostamise juures, kui Mäetaguse ja Jõhvi vald lõid maakonna esimese puhta gümnaasiumi rajamiseks käed.

Jah, Aivar Surva (endine Mäetaguse ja Jõhvi vallavanem − toim.) kutsus mind ja Tarmot uut kooli looma. Osalesin algusest peale koosolekutel, kus arutasime, missugune see kool peab olema. Jõhvi gümnaasium on enam-vähem selline, millest me unistasime.

Tarmo Valgepea unistus oli, et Jõhvi gümnaasiumist saab Ida-Viru hariduselu majakas. On ta sinu arvates saavutanud selle, et näitab teistele teed?

Minu arvates ei saa kunagi öelda, et kool on sada protsenti valmis, sest ta kogu aeg areneb. Ikka mõtled, et seda ja toda võiks veel teha. Muidu oleks ju igav, aga minul peab kogu aeg huvitav olema.

Tarmo oli suurepärane eestvedaja ja käivitaja. Ta oli julge. Arvan, et tol ajal oli ta ainus, kes oli suuteline uut kooli kiiresti käima panema.

Minu unistus on, et gümnaasium oleks nagu haridusmaja, kus kõik õpivad − nii õpilased kui ka õpetajad −, ning see arendaks ka kogukonda. Ja et ta oleks väga suure valikuga, nn eliitkooli moodi, kuigi see sõna mulle ei meeldi. Soovin, et meie põhikoolilõpetajatest oleks võib-olla 0,5 protsendil mõttes minna kusagile mujale, aga mitte rohkem.

Räägin kogu aeg õpetajatele, et nende töö järgi hindavad noored, kui tugev on kool. Praegu võin öelda, et meil on väga tugev meeskond, kes võitleb ühiselt selle kooli nimel.

Tundub, et rohkem tuleb seda sõnumit külvata eesti põhikoolilõpetajatele, kelle seas on mujale gümnaasiumisse minejaid olnud alati rohkem. See tendents on jätkunud ka pärast riigigümnaasiumi valmimist.

Kindlasti. Jõhvi põhikooliga on juba kokkulepe, et nad tulevad kevadel meie tundidesse − meil on praegu hea koostöö. Samamoodi vene põhikooliga.

See, mida meist esimesel aastal räägiti, oli ikka hullumaja. Et meil on vanglarežiim ja õpetajad ei saa väljas käia. See jutt tuli sellest, et õpetaja üldtööaeg on 35 tundi ja meile on tähtis, et õpetaja oleks seitse tundi päevas majas. Sellest ei mõelda, et on koole, kus õpetaja paneb saabudes ja lahkudes kellaaja kirja ning pärast loetakse minuteid...

Teine müüt on see, et meie koolist ei saa teadmisi. Kuidas saab niimoodi rääkida, kui enamik õpetajatest on tulnud kohalikest koolidest? Eelmistes koolides nad andsid teadmisi, siin mitte?

Seda oleme küll õpilastele rääkinud, et nende asi on need teadmised vastu võtta. Oleme andnud neile tavapärasest suurema vastutuse.

Kas gümnasistid üldse on valmis võtma vastutust, mida tavaliselt eeldatakse ülikoolis?

Kümnendas klassis üldiselt mitte. Nad ei väärtusta ega hinda seda. Seetõttu on kõige tähtsam lennujuhendajate töö kümnendas klassis, kus õpilastel tuleb uued reeglid ja koolikultuur omaks võtta.

Aga kui ma vaatan meie abituriente, kelle puhul oli algul küsimus, kas nad üldse gümnaasiumi lõpetavad, siis nende käitumine ja suhtumine on praeguseks hoopis teistsugused. Näiteks tulid meile ideaalse põhikooli lõputunnistusega ja kümnendas klassis olid puha kahed-kolmed. Lastevanemad olid mures, mis saab. Õnneks tuli mõistus pähe.

Kui mõistus pähe ei tule, võib ka keset õppeaastat tulla otsus, et õpilane peab koolist lahkuma. Nad peavad aru saama, et me ei tee nalja, ja saavad ka. Ei ole nii, et kümme korda räägime ja palume. Kui lähed õue suitsetama, peadki arvestama, et võib tulla politsei ja teha trahvi − oleme ka ise kutsunud.

Ja ma olen järjekindel − kui sa midagi ütled, siis sellega ei tohi nalja teha. Oma sõnade eest tuleb vastutada.

Oma elulookirjelduses iseloomustad end kui hea suhtlemisoskuse ja positiivse loomuga kohusetundlikku, ausat ning töökat inimest. Tuleb välja, et sa võid olla ka karm?

Ma olen range, sest piirid on olemas ja neist kinnipidamist tuleb jälgida. Sealjuures püüan olla õiglane ja inimlik.

Mees vahel küsib, miks ma kodus teistsugune olen. Oma lapsi ma pigem poputan − ma ei tea, kas see on õige või mitte. Kui laps istub diivanil ja palub viisakalt teed, siis ma lähen ja teen.

Ka kodus on piirid olemas ja on mõned asjad, mille üle ei vaielda, aga aitamist ja hoolitsemist on väga palju. Proovin olla neile eeskujuks.

Minu arvates on kõige tähtsam lastega suhtlemine ja usalduse loomine. Suurem laps on 19, aga ma tean täpselt, kuidas ta elab, mida mõtleb ja kus käib. Ta ise räägib mulle. Minu põhimõte on, et ükskõik, mis elus juhtub, peab laps teadma, et koduuksed on alati avatud. Samasugune olin ka Mäetaguse koolis klassijuhatajana − olid kindlad reeglid, aga kaitsesin oma õpilasi ja hoolitsesin nende eest.

Millisest kodust sa ise tuled?

Minu ema, kes oli lasteaia abikasvataja, oli kõige pehmem inimene − tädi Ljubat armastasid kõik. Mul on kaks õde, aga mina olin ainus, kes oli lapsest peale väga iseseisev ja õppis hästi. Mul oli juba lapsepõlves päevaplaan: teadsin täpselt, et tulen koolist, teen kodused tööd, tund aega loen raamatut, siis jalutan. Kell üheksa läksin ise magama, sest mul oli kõik tehtud. Ema ja isa ei pidanud mind kontrollima.

Samas isa tegeles minuga väga palju. Tal oli omal ajal Mäetagusel motoklubi ja ka mina pidin selle spordialaga tegelema. Käisin võistlustel ja olin alguses väga poisilik tüdruk. Võistlustel Kiviõlis käin siiani, aga vaatajana. Mees on ka hakanud aru saama, kust ja mida tuleb vaadata.

Sinu mees on õpetaja. Isegi kodus olles ei saa koolist üle ega ümber?

Oleme leppinud kokku, et kodus me tööst ei räägi. Ja see toimib.

Kokku saite Mäetaguse koolis?

Jah, kui ma mõtlen oma elu peale, siis on kogu aeg olnud ainult kool. Ja ma ei suhtu sellesse kui töösse. Ma ei kujuta ette oma elus midagi muud.

Kuigi Mäetaguse koolis oli üks vahejuhtum, mis pani mind mõtlema, kui kaua ma suudan koolis olla. Lastevanemate koosolekul üks vanem sõimas õpetajaid ja ma võtsin õppealajuhatajana selle rünnaku enda peale, et kolleege kaitsta. See oli nagu näkkusülitamine, kus meie tööd ei väärtustatud üldse, aga ma pidin viisakaks jääma. Pärast seda ma ei käinud kolm päeva koolis − pidin sellest väljatulemiseks rääkima psühholoogiga.

Tagantjärele võtan seda hea õppetunnina. Ma ei võta enam selliseid olukordi nii isiklikult ja oskan neid kontrolli all hoida. Panin endale seina ette, võib-olla isegi liiga palju, ja ma ei näita enam ka kolleegidele oma emotsioone. Neid näevad ainult kodused.

Tunnistad isegi, et koolis ei ole kerge, aga mis sind seal edasi hoiab?

Suhtlemine. Ma ei suuda olla ilma. Ja ma ei saa nii, et minu kõrval oleks ainult kaks-kolm inimest − ma läheks siis hulluks. Mul on kogu aeg vaheldust vaja. Koolis on iga päev midagi uut.

Kui läksin lapsehoolduspuhkusele, siis kõige raskem aeg oli esimesed kolm kuud: käisin vankriga jalutamas, ühed ja samad näod, üks ja sama jutt...

Õnneks on mul tubli mees, kes palju lapsega tegeleb ja kellega laps tahab olla. Minuga ka isa kogu aeg tegeles.

Kas viimasel ajal on kahte ametit pidades üldse pere ja hobide jaoks aega jäänud?

Kõik see, mis mulle väga meeldib − reisimine ja lugemine −, jäi unarusse. Kui tulin koju, olin perega, aga ikkagi tundsin, et pere natukene kannatas.

Mis elu sa nüüd elama hakkad?

Kui leian õppejuhi, lähen kohe puhkusele ja reisile. Kindlasti sinna, kus on päike. Konkurss on välja kuulutatud. Tahaks leida inimese, kes jagaks samu väärtusi, et meil oleks tiim, mis oleks inimlik, aga samas järjepidev.