Portugali pühapaik asub Valaste rannas

Filmi "Portugal" peaosalised Mirtel Pohla ja Margus Prangel. KAADER FILMIST Foto: Põhjarannik

Teisipäeval näidati Jõhvi kontserdimaja kinos Amadeus Lauri Lagle esimest mängufilmi "Portugal" suurepärase Mirtel Pohlaga peaosas. Filmi üks motiiv on, et "sisemine Portugal" võib meiega olla kõikjal, ning kohtumisel selgus, et pühapaik, millest filmis kõneldakse, asub Valaste rannas − osa filmi stseene filmiti Ida-Virumaal.  

"Portugali" vaadates võib tekkida tunne, et peaosatäitja Mirtel Pohlale on võtetel antud suurem vabadus − ja sellest tulenevalt ka muidugi vastutus filmi kangelanna Karina rolli kujundamisel.

Hea režissöör 

"Tegu on ikkagi Lauri filmiga, stsenaarium on väga täpselt paigas. On küll vähesed stseenid, mida Lauri on terviku huvides välja jätnud, aga peamiselt see, mida tegema läksin, seda ma ka ekraanilt nägin. On kindlasti stsenaariume, kus peaosalisel on vähem mänguruumi, aga Lauril oli "Portugali" tehes kõik hästi paigas," ütleb Mirtel.

Režissöör Lauri Lagle aga täpsustab, et Mirtel on siiski n-ö partner in crime − olles oma rolli kaasautor. "Kokkulepped olid täpsed. See, mida filmis näeb, oli ikkagi enne kokku lepitud. On kindlad stseenid, kus on teistsuguse meetodiga lähenetud, mida tegime pikemalt ja kus on rohkem improvisatsiooniruumi. Mirtel on väga meisterlik näitleja ning sellest võib jääda mulje, et roll sündis kergelt ja otse kaamera ees. Kui eelnevaid kokkuleppeid ei ole, ei sünni midagi ka kaamera ees."

Mirtel täpsustab, et Lauri juhib näitlejat täpselt filmis vajalike tunnete ja tundmuste poole. "Ta ei anna igatsusele näitlejatehnilist värvi või tooni kätte, aga ta ütleb: siinkohal peab igatsust kujutama."

Lagle arvab, et näitlejakogemus kahtlemata formeeris teda kui režissööri − "Ma ei saa endast kogetut lahutada". Pohla lisab, et olles töötanud erisuguste režissööridega, võib ta kinnitada: Lagle usaldab näitleja tunnetust, võimet saavutada erisuguseid emotsionaalseid, vaimseid seisundeid.

"Isegi meie veregrupp ei pea olema üks, aga Lauril on oskus ja võime leiutada ühtset sõnavara. Kui ta esimese lausega sinna ei jõua, on ta nii järjekindel, et ei lepi sellega, kuni leitakse optimaalne lahendus," kirjeldab Pohla.

Dialoog filmi autorite vahel 

"Peale lendan küll enda kogemusega, aga iga näitleja on nii isesugune, et pean igal puhul uue keele selgeks õppima. See, mis aitab Mirtelil tulemust saavutada, ei pruugi aidata Elmo Nüganeni − eri põlvkonnad, koolid, õpetajad ja kogemused. Veel rohkem kui näitleja-, on mind aidanud teatrilavastaja kogemus.

Olen pidanud lavastajana nii paljude näitlejatega ühise osani jõudma. Minu vastutus on tervikut koos hoida ning oskus sellega, mida näitlejad ja teised tiimiliikmed pakuvad, midagi peale hakata. Pärleid pritsitakse päev otsa, aga mina pean olema selektiivne − muidu oleks tegu leidlikkuste jadaga, kus mõtet raske leida," räägib Lagle.

Pohla tunnistab lavastamise kohta, et on isegi lugudele mõelnud, aga pole veel sealmaal, et lavastada. "Eks jõuab − näiteks keskeakriisile seltsiks," muigab näitlejanna.

Kõneldes põnevatest detailidest, mida filmivaatajad "Portugali" puhul võivad nautida, selgub, et näiteks esteetiliselt erutav kaader, kus vannis oleva Mirtel Pohla kujutis paistab pea peale pööratuna peeglist, sündis kohapeal ja võtteprotsessis.

"Otsime lokatsioone, kuni leiame õige − mõnikord on seks vaja külastada kümneid paiku. Kui leiame võimaliku võtteplatsi, skännime selle läbi ja otsime kaadreid. Ei mäleta, kas oleks kõnealuse lokatsiooni välja valinud, kui kõnealust peeglit poleks olnud," räägib režissöör.

Esteetiliselt kaunis film 

Filmis, mis moodustab esteetiliselt väga kaunilt lahendatud piltide kaudu köitva loo, leiab loomulikult mitmeid eraldivõetavaid novelle. Üks peategelane on eelmainitud Nüganen, kes võib isegi Eesti filmi fännidele avaneda täiesti uuest küljest.

Kuidas ikkagi sündis "Portugali" stsenaariumist film? "Stsenaarium oli enne filmi muidugi olemas, vaid osa stseene jäi välja. Stsenaariumi põhjal valmis kaadrite plaan. Samas polnud võtete alguseks veel kõiki võtteplatse leitud ja need omakorda andsid mõtteid stsenaariumile detailide osas. Käisime, jah, lahtiste silmadega ringi.

Näitlejad, kunstnikud − kõik annavad oma osa ja samuti tekib kontakt ruumiga. Kui selle avastad, saad kasutada seda filmi huvides. Pead olema ärgas, et ei magaks maha, mida Kosmos annab. Sama protsess algab montaaži koha peal − hea on, kui peentöötluse jaoks on mõningane ruum, mis võimaldab filmi mõtet paremini edastada," räägib Lagle.

Režissöör tunnistab, et kõigil kunstnikel on tema meelest hea meel, kui nad saavad vastukaja ja erisuguseid tõlgendusi/lähenemisnurki oma teosele.

"Ilmselt on mind mõjutanud ja "Portugaliks" ette valmistanud kõik, mida olen varem kogenud, kinolinal näinud. Raske on panna näppu mõnele linateosele, mis oleks minu filmi enim mõjutanud," ütleb Lagle.

"Filmi puhul ei saa öelda, et oli vaid hea näitlejatöö või ilus operaatoritöö − film on meeskonna looming. Hea näitlejatöö taga on a l a t i hea režissööritöö. Õnnestunud filmis on välja valitud usutavad duublid, on saadud mängima õiged atmosfäärid, mind on näitlejana saadud mängima täiesti uutele mängumaadele, kus ise käinud ei ole. Muidu võivad olla minu kogemused ja võimed piiratud. Filmis on oluline eri rollide tasakaal," lisab Pohla.

Lagle tunnistab, et juba stsenaariumi kirjutades nägi ta peaosades Mirtel Pohlat ja Margus Prangelit. "Tundus, et nende duo võiks olla viljakas, nende karakterid olid inspireerivad. Kui hakkasin kirjutama stseeni number üks ja stseeni number kaks, oli Mirtel juba täitsa kohal."

Kohtudes Jõhvi publikuga, selgus vastusest publiku küsimusele, et filmi peaaegu müütiline pühapaik on üles võetud... Valaste reaalses rannas!

"Valaste liivakiviga stseen on minule filmi visuaalne/kinematograafiline kvintessents, mis võtab kokku kogu Karina (Pohla tegelaskuju − toim.) igatsuse ja seisundi. Valastel on kogu Portugal kohal!" ütleb Lagle. Enne kui suundud päris või reaalsesse Portugali, võiksid Valastel ära käia.

Režissöör ja peaosatäitja olid väga rahul Jõhvi publiku küsimuste/reaktsioonidega. Kui äsja Tartus toimunud kohtumisel küsiti palju filmi tehniliste üksikasjade kohta, siis Jõhvi publik jäi meelde oma psühholoogiaalaste küsimustega.