Kinos on oluline rääkida universaalseid lugusid

Teet Korsten
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viktor Ginzburg: "Venemaa tulevik on - nagu alati - absoluutselt ennustamatu, aga selline määramatus on inspireeriv. Venemaal käib rahvusliku idee ja elu mõtte otsing. Samas - kummastavalt puudub see Vene kinos. Pelevinil on see olemas ja püüdsin seda ka oma filmis edastada."
Viktor Ginzburg: "Venemaa tulevik on - nagu alati - absoluutselt ennustamatu, aga selline määramatus on inspireeriv. Venemaal käib rahvusliku idee ja elu mõtte otsing. Samas - kummastavalt puudub see Vene kinos. Pelevinil on see olemas ja püüdsin seda ka oma filmis edastada." Foto: MARILIIS MIHHEJEV

Käesoleva aasta Pimedate Ööde filmifestivali üks publikumenukamaid teoseid oli Viktor Ginzburgi "Generatsioon P", kus selgub, et tänapäeva maailma loovad meediamagnaadid ja copywriter´id. Praegu Los Angelese, Moskva ja Londoni vahet pendeldav Ginzburg on oma kireva elu jooksul ka ise kokku puutunud väga erisuguste reaalsustega.

Kuidas olete rahul Pimedate Ööde filmifestivaliga?

Mulle meeldib väga kinosaalide, projektsiooni ja heli kvaliteet. Teiseks on tore näha asjast huvituvat publikut. "Generatsioon P" linastus lõppes pool tundi pärast südaööd, aga koguni 3/4 saali jäi filmijärgsele arutelule.

Keerulises maailmas tahaksid inimesed lihtsat vastust küsimusele: mis tegelikult toimub? Kas Viktor Pelevini "Generatsioon P", mille olete ekraniseerinud, annab sellele küsimusele ammendava vastuse?

"Generatsioon P" tõstatab küsimuse ja näitab kaasaegset maailmakorraldust, aga mitte lõpuni. Ta kergitab eesriiet ja laseb veidi piiluda, mis maailm see on, kes selle taga seisab. Seks korraks sellest piisab - järgmises filmis ("Ampiir V") vastame sellele küsimusele.

"Generatsioon P" kõneleb segastest aegadest 1990. aastate Venemaal, aga segane aeg on praegu ka nn läänemaailmas. Sellest räägib näiteks paranoiafilmi "Zeitgeist" populaarsus.

Umbes samal ajal, kui Pelevinil ilmus "Generatsioon P" (1999), linastus film "Saba liputab koera". Ma ei usu, et Pelevin teadis Hollywoodi stsenariste, kes selle filmi käsikirja lõid. Selle järgi, mil määral kunstnik tabab ära kollektiivse alateadvuse tukset, suudab selle seedida ja ümber jutustada, saab mõõta tema kunsti sügavust. Paralleel "Zeitgeistiga" on olemas.

Kinos on oluline rääkida universaalseid lugusid. Esmalt arvati, et "Generatsioon P-st" huvituvad vaid need, kes on elanud Venemaal 1990. aastatel, et see pole aktuaalne, et see on möödanik. Eriti arvasid nõnda Vene produtsendid, kellelt küsisin raha. Selgus, et nende vaade oli pinnapealne. Tegu on satiiriga täidetud looga, mis balansseerib sügava filosoofilise mõtte ning meelelahutuse ja vaimutsemise vahel. See tasakaal on minule väga tähtis.

Eestiski on formaat "Nukud" ("Pehmed ja karvased"), mille autor adus mingil hetkel, et tema nukkude prototüübid muutuvad üha enam neid kujutavate nukkude nägu.

Elu imiteerib kunsti ja vastupidi. Tahtsin, et Vladimir Žirinovski ise kehastaks filmis virtuaalset poliitikut. Esmalt ta nõustus, tunnistas: "Kõik ongi nii, nagu raamatus!" Ta jutustas hämmastava loo poliitika virtualiseerumisest. Kui tema poliitiline karjäär algas, palus režissöör Tšuhrai luba teha filmi Liberaaldemokraatlikust Parteist ja selle juhist.

Kui Žirinovski kandideeris presidendiks, näidati Pervõi Kanalis seda filmi valimiste nädalal, mis on muidugi seadusevastane, ja poliitikut kujutati seal fašistina. Mis juhtus? Valimistulemus sai nii hea, et Žirinovski tunnistab: "Nüüd peangi käituma nii, nagu mind filmis kujutati. Nemad tegid minu!"

Üks filmi kangelasi on Boriss Berezovski (omaaegse Vene meediavälja lipulaeva NTV endine omanik - T.K.), kel palusin anda tema tüpaažile hääle. Õppisin teda filmi jaoks tundma. Ta vabandas end välja ajapuudusega. Aga olen kuulnud, et film meeldis talle.

Kuidas iseloomustaksite lühidalt Pelevinit, keda peate üheks suuremaks nüüdisaegseks Vene kirjanikuks?

Kirjutamine on olek, kus Pelevin on kõige õnnelikum; seda tehes ammutab ta elu suurima kaifi. Nagu mina ja paljud teised loome- ja muiduinimesed, on temagi eksperimenteerinud erisuguste ainetega, mida Timothy Leary on nimetanud reaalsuse uueks pitseriks. Ta on budist, kes on ammu nendest ainetest loobunud. Tal on väga arenenud huumorimeel. Ja ta varjab end ajakirjanike eest, ning ma saan temast hästi aru. 

Pelevini romaanis "Tšapajev ja Pustota" on kokteili retsept, mis koosneb vodkast ja kokaiinist. Selle mõju kirjeldus on nii ammendav, et vajadus seda reaalsuses proovida kaob.

On õige, et pärast Pelevinit puudub vajadus paljusid aineid proovida.

Miks valisite oma esimese mängufilmi aluseks just "Generatsioon P"?

USAs tegin pikka aega reklaame, siis läksin tülli kõikide agentuuridega ja lahkusin sellelt alalt. Siis hakkasin tegema muusikavideoid ja seegi nüristas. Pärast kümmet aastat Hollywoodis piinlemist sattus mulle kätte Pelevini romaan, kus, tundus, oli olemas kõik, mis kujundas minu elu - maailm, kus elame, postsovetlike ja Lääne väärtuste konflikt, Vene kultuur, popkultuur, narkootikumid, hallutsinatsioonid.

Otsus film vändata oli momentaalne. Selles romaanis on mitu filmi, seal on kõike - klantsreklaamidest kuni bandiitide arveteõiendamiseni, glamuurist kuni 1990. aastate julmuseni, hallusest kuni värvikirevuseni. Filmis said rakendust kõik minu oskused.

Kas autor oli kohe nõus, et teete tema romaani põhjal filmi?

Esmalt leidis ka Pelevin, et seda romaani pole võimalik ekraniseerida. Kui tutvustasin talle oma ettekujutust ja seda, kuidas lugu jõuab virtuaalse presidendini, tänasesse päeva, meeldis see talle väga. 

Kuidas keskmine ameeriklane võiks filmi vastu võtta?

Film osales Põhja-Ameerika kõige tähtsamal filmifestivalil Torontos Avant Garde alafestivalil. Lugege retsensioone! Saalid olid täis. Ameeriklased saavad sest filmist paremini aru kui eurooplased. Eurooplastele on selline Vene film šokk, sest nad on harjunud Vene festivalžanriga, mis paneb sellist pseudo-Tarkovskit ja kujutab mingit müstilist vene hinge. Endine idablokk on erand, sest siin adutakse "Generatsiooni" temaatikat.

Huligaanne energeetika, mida film kannab, on noortele arusaadav. Lugu kõneleb ju müüdist, kus praegu elame. Maailm on usurpeeritud raha ja virtuaalse võimu poolt; oleme selles kaotanud oma näo. 

Teie pere lahkus N. Liidust USAsse, kui olite 15aastane. Kes te praegu olete? Mis on teie identiteet?

Hugo Boss (naerab)? Venice Beachil Californias tunnen end venelasena ja Moskvas ameeriklasena.

Kas ka N. Liidus oli midagi positiivset?

Lapsepõlv sisaldab kohast ja ajast olenemata romantikat ning õnne. Film "Generatsioon P" algab kaadritega Artekist, kuhu ma kunagi ei jõudnud. Olin hirmus huligaan ja mäletan, kuidas kogu mu klass võeti pioneeriks, aga mind mitte. Kui hiljem siiski pioneeriks sain, oli see õnn! Meie elus on kõik tinglik. Omada midagi, mille vastu saab üles tõusta, on suurepärane!

Kuidas võtsite vastu vanemate otsuse pühkida jalgelt N. Liidu tolm?

See kõlas suurepäraselt! See oli ühel ajal nii seiklus kui hirmuäratav asi. Esmalt sattusime Clevelandi Ohios, mis on kolgas. Aasta hiljem jõudsime New Yorki, mis oli juba arusaadavam paik.

Hiljem tegite koostööd selliste ikoonidega nagu Lou Reed...

Muusikavideote autorina oli mu kaelamurdev karjäär. 1980. aastate lõpus tegin oma sõbrale väikse-eelarvelise klipi, mis sattus MTV levi tippu, see sai hitiks. Klipp valmis peaaegu tasuta - 5000 dollariga. Mulle tekkis agent ja ma hakkasin USA tähtede videoid tegema. Esimene minu suur video oli Pat Benatari oma. Mõned nendest videotest meeldisid mulle väga - ka Lou Reedi oma. Tegin video tema loole "Halloween Parade", kus kasutasin New Yorgi halloween´i paraadi salvestist, mida olin filminud kogu öö, ja tema lavaesitust. Muusikavideod valmivad nagu reklaam.

Kui mõelda teie eluteele, võib vist öelda, et see valmistas teid ette käesolevaks mängufilmiks?

Ameti seisukohalt on mu elukool olnud uskumatu - tegemaks midagi keerulist piiratud ajalõigus ja piiratud eelarve juures. Eriti on see olnud hea kool USA jaoks.

Teie esimene dokumentaalfilm kõneleb nagu "Generatsioon P" filmgi Venemaast 1990. aastate alguses.

Selle doki tegemise käigus takerdusingi sellesse aega. Olin juba täielik ameeriklane, mul polnud enam sidet Venemaa ja N. Liiduga, kui mul paluti üles võtta klipp ansamblile Gorky Park, kes astus 1990. aastal üles USAs. Klipi tegemise käigus tutvusin Stass Naminiga, kes oli šokis, kui sai aimu mu päritolust, ja kes kutsus mind kohe N. Liitu. Seal sain aru, kui köitev on revolutsiooniprotsessis maa.

Playboy Channel tellis mult loo Nõukogude seksrevolutsioonist ja ma võtsin pakkumise vastu. Töö käigus selgus, et tegin küll filmi, aga hoopis millestki muust. See, mis oli huvitav Playboyle, ei huvitanud mind. Imbusin Vene ühiskonna underground´i, mis pulbitses ametlike kihtide all: bandiidid, gangsterid - kohtusin kõigiga.

Kuidas olete rahul Venemaa praeguste arengutega?

Venemaa on vastuoluline paik. Venemaal on "volja" - sõna, mida teistes keeltes pole. Vabadust, nagu USAs või Eestis, seal pole, aga on piiritu voli, sarnane Metsiku Lääne omaga, ja see on nii köitev. Venemaa tulevik on - nagu alati - absoluutselt ennustamatu, aga selline määramatus on inspireeriv. Venemaal käib rahvusliku idee ja elu mõtte otsing. Samas - kummastavalt puudub see Vene kinos. Pelevinil on see olemas ja püüdsin seda ka oma filmis edastada.

Nüüd siis jätkate filmiga "Ampiir V"?

Tegu saab olema esimese Vene "Matrixiga", mille võtame üles 3D-s. Selline intellektuaalne blogbuster. Ühtepidi meelelahutus, vampiirilik armastuslugu, mis leiab aset tänapäeva Moskvas, aga teisalt avanevad seal piiritud filosoofilised sügavused, mis seletavad nüüdisaegset maailmakorraldust. Praegu otsin filmile õigeid rahastajaid. 

Pärast "Generatsioon P-d" on teil juba lihtsam raha leida.

Loodame, aga leida 15 miljonit dollarit filmile, mis tahetakse üles võtta vene keeles, pole siiski lihtne. 

Mis oli "Generatsioon P" puhul kõige raskem?

Raha on kõikidele filmimeestele probleem, aga loominguliselt oli kõige keerulisem stsenaarium. Lõplikku stsenaariumi polnud montaaži lõpuni. Näitlejad vihkasid mind seetõttu. Salvestasime palju rohkem stseene, kui filmi mahtus. Lugu on rajatud tuhandele nüansile, seal puudub klassikaline horisontaalne, jutustav lugu, seal pole peamist antikangelast, pole peamist konflikti, pole rahakohvrit, mille liikumist jälgime. 

Kuidas vabaneda kannatustest? Pelevin on budist ja budismis on see peamine küsimus...

Me peame õppima sellega elama ja seda armastama. Nagu Kubricku suurepärases filmis "Dr Strangelove ehk Kuidas ma õppisin mitte muretsema ning armastama pommi". Kannatust peab armastama.

Kas te usute igavest elu?

Usun igavesse jälge. Ideed ja kunst võivad igavikuni küündida. Teadlikku elu elame siin korra ja seetõttu peab jõudma võimalikult paljut mõista. Mida taotlengi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles