Tartus teeb džässiilma meie mees Narvast

"Tegelikult pole küsimus ju nootide arvus, vaid selles, mida muusika ütleb ja kas ütleb. Kui ütleb, siis on kõik korras - kõlagu või üksainus noot." Foto: Matti Kämärä

Ta on rajanud Tartu Jazzklubi, kus saavad kokku suurepärased muusikud ja muusikaaustajad. Ta on rajanud Elleri-kooli rütmimuusikaosakonna, hoolitsedes džässmuusika kasvulava eest Eestis. Ta on lükanud käima Tartu jazz- ja rütmimuusika festivali "IDeeJazz" - pärast seda, kui Eesti Kontserdi jõud rauges ning "Rainbow Jazz" otsa sai. Tema nimi on Oleg Pissarenko ning ta on Narvas sündinud. Mida on virulastel selle peale öelda? Mida muud kui - meie mees ikkagi!

Tegelikult jääb virulastel üle tartlasi vaid kadestada ning ohata: ehh, oleks Pissarenko Narvas...

Kui kaua te olete Narvast juba ära olnud?

Pool oma elust - 17 aastat.

Aga side Narvaga on ikka säilinud?

Oo jaa! Mu vanemad elavad jätkuvalt Narvas ning jõudu mööda püüan ma ka Narva džässiklubi toetada, nii palju kui see on eemalt võimalik.

Piinlik virulasena tartlaselt küsida - võiks ju ise teada -, et kuidas džässil Narvas läheb.

Boriss Paršin on seal teinud väga suure töö ära, kuid nüüd oleks tema kõrvale vaja aktiivseid noori, kes oleksid pillimängimise kõrval nõus panustama ka džässielu korraldamisesse. Piirilinnana oleks Narva ju suurepärane koht, kus arendada Eesti ja Peterburi džässimuusikute koostööd. Pilli mängida on küll tore, kuid selle võimaluse tekitamiseks on vaja lokaalses plaanis aktiivselt tööd teha. Kui ma tulin Tartusse, polnud mul siin suurt kuskil esineda ning ma sain aru, et mul on kaks varianti: kas jäädagi vinduma või hakata seda sõprade abiga ise korraldama. See, et tartlased valisid Jazzklubi tagasikolimise ülikooli hubasesse kohvikusse üheks aasta teoks, näitab selgelt, et inimestel on sellist kooskäimise kohta vaja.

Tartu Jazzklubil on ka oma ajaleht Jazzi Pala, kust saab ülevaate nii esinejatest kui klubi-baari menüüst ehk siis - saab valida, millise esineja ja roa järele isutab!

Selleks et üks klubi toimiks, ei piisa, nagu juba öeldud, muusikust. Vaja on koostöötahet eri ühiskonnagruppide vahel. See ajaleht on hea näide sellisest koostööst. Ühest küljest on tegemist Tartu džässi ajalehega, mille väljaandmist toetavad kultuuriministeerium, kultuurkapital ja Tartu linn, teisest küljest kasutame seda ka klubi programmi toetava eraettevõtja baari menüüna. Kui üks komponentidest ära võtta, ei oleks see ettevõtmine enam nii jätkusuutlik. Paljude osapoolte tegevusse kaasamine on väga oluline.

Kas te vaidleksite mulle kõvasti vastu, kui ma ütleksin, et Eesti džäss on kuramuse intellektuaalne ja kuramuse vähe emotsionaalne?

Armeenia džässiga võrreldes kindlasti. Samas ma ei usu, et emotsioone on vähe: need on pigem vaoshoitud nagu eestlased isegi.

Härra Pissarenko, teie ju pole eestlane! Kus on teie slaavi temperament? Või olete te lihtsalt eestlastega liiga palju kokku puutunud...

(Naerab.) Ma olen integratsiooni hea näide, võib-olla liiga hea.

Kuni teie kontserdini "Kes sa oled?" ei saanud ma aru, mida kriitikud sellega mõtlevad, kui nimetavad Pissarenko muusikalaadi minimalistlikuks. Kusjuures nad räägivad sellest kiitvalt. Aga kolm nooti taktis ja niimoodi takte ja takte - see on tõepoolest väga minimalistlik. Kas te ei tahaks seda tuld, mis teis tegelikult peitub, natuke rohkem välja näidata?

Tegelikult pole küsimus ju nootide arvus, vaid selles, mida muusika ütleb ja kas ütleb. Kui ütleb, siis on kõik korras - kõlagu või üksainus noot. Aga kui ei ole midagi öelda, ei aita ka tuhat nooti. Ma olen oma 12 aasta pikkuse karjääri jooksul teinud ka flamenkomuusikat ning väga keerulist džässi. Kuid praegu tundub mulle, et üks noot võib olla sellest kõnekam. Ma ei saa öelda, et see jääbki niimoodi kestma. Lihtsalt praegune etapp minu muusikategemises on selline.

Kas teie eesti keele oskus on olnud eluaeg nii suurepärane?

Sugugi mitte. Minu emakeel on vene keel ja lõpetasin Narvas venekeelse gümnaasiumi. Kui ma läksin Tallinna Otsa-kooli õppima, oli mu eesti keele oskus null.

Praegu on minu kodune keel eesti keel ja ma ei kujuta ka ette, kuidas ma saaksin Elleri-koolis rütmimuusikaosakonna juhatajana töötada, kui ma eesti keelt ei oskaks. See pole võimalik.

Selle osakonna rajajaks olite te ise, nii nagu sündis tänu teie ettevõtmisele ka Tartu jazz- ja rütmimuusika festival "IDeeJazz". Teil on uskumatud organisatoorsed võimed!

Isegi imestasin, kui need Tartusse tulles avastasin - olude sunnil. (Naerab.) Kui "IDeeJazzist" rääkida, siis see on ühe teise festivali, Eesti Kontserdi korraldatud "Rainbow Jazzi" mantlipärija. Tuli majanduskriis, raha sai otsa ning festival ühes sellega. Aga ei saa ju niimoodi olla, et kui raha ei ole, siis ei toimugi midagi. Ja me läksime Lembit Saarsaluga Tartu linnapea jutule.

Esimene festival oli suhteliselt tagasihoidlik, sest ega me hästi ette kujutanud, kui töömahukas see ettevõtmine tegelikult on. Aga teise festivaliga on seotud näiteks see fakt, et kunagine menuansambel Radar tegi "IDeeJazzil" come back'i ning andis Tartu Uues teatris kontserdi, Paap Kõlar trumme mängimas.

Mul on väga hea meel, et see kõik on nii läinud ja et rütmimuusika arengus on Tartus toimunud väga huvitavad arengud.

Aga mis minu organisatoorsetesse võimetesse puutub, siis see on geenidest. (Naerab.) Mu isa juhtis nõukogude ajal Kreenholmi manufaktuuri. Olles muusik, arvad sa ikka, et sinu koht on laval - ilmselt see nii ka on, kuid võib juhtuda, et avastad endas teisigi võimeid. Ma olen kokku leppinud, et minu ööpäevas on 36 tundi ning sinna mahub ka raadiosaate "Džässi park" juhtimine Raadio 4s.

Ime siis, et te laval vaikuselähedast minimalismi harrastate!

(Naerab.) Jah, laval ma puhkan.