Kuidas ma 1947. aastal elu esimesel laulupeol käisin

Selline oli 1947. aasta üldlaulupeo plakat: rahvarõivad ja nõukogude sümbolid kõrvuti. Foto: Eesti Ajaloomuuseum

See oli suur õnnestav ja südantliigutav sündmus kogu eluajaks. Oli seda ju hulk aega oodatud. 

Olid 1947. aasta juunikuu viimased päevad. Õppisin tol ajal Jõhvi keskkooli X klassis ja laulsin kooli segakooris. Meil oli koolis üsna arvukas segakoor, nii umbes 60 õpilast 9. 10. ja 11. klassidest. Koorid olid sel ajal koolis vist kohustuslikud "organisatsioonid". Meie koolis oli muusikaõpetaja ja ühtlasi koorijuht Ain Kuusk. Aastatelt peaaegu sama vana kui meiegi − ehk paar aastat vanem.  

Laulud õpetas-juhatas ta meile viiuli abil selgeks − see oli tema lemmikpill.  Lauluhuvi oli väga suur, eriti pärast seda, kui saime teada, et on võimalus pääseda üldlaulupeole, kui saame vajalikud laulud selgeks. 

Ma ei mäleta, et proovidest suurt viilimist oleks olnud. Ja lõpuks see ettevõtmine õnnestuski. Tallinna sõitsime rongiga ja juba mitu päeva enne laulupidu. Enne pidu toimusid laululaval proovid nii kooriliikide kaupa kui üldproovid. 

Ööbisime ühes koolimajas, kahjuks ei mäleta enam, millises. Imestasime, kust nii palju madratseid saadi − öeldi, et mingist spordikoolist. 

Peoplatsile saamiseks sõitsime tavaliselt trammiga Kadriorgu ja sealt läksime laululavale jalgsi. Ega siis ju polnud busse nagu praegu. 

Proovid toimusid laululaval, siis oli veel vana laululava. Proovid olid pingelised ja väsitavad − tuli palju seista kõrvetava päikese käes. 

Peo kõige uhkem osa oli muidugi rongkäik. Meie kooli ees oli lipp, mida kandis vist meie kooli kõige pikem poiss Karl Tammet. Lippuril oli kaks assistenti: üks paremal, teine vasakul. Üks neist olin mina, teine Lia Kabanova (hilisem Benno) − kauaaegne Jõhvi raamatukaupluse juhataja. Minul ja Lial olid seljas rahvariided. Ei tea, kust need saadi. Küllap mõnest maarahvamajast. Vormiriietust ei olnud. Noormehed olid kõik tavalistes ülikondades.

Kogunesime Toompuiesteele, sealt läksime muidugi edasi peateele: Kaarli puiestee, Pärnu maantee, Narva maantee − sama rada kasutatakse rongkäiguks praegugi. 

Kõik päevad olid pingelised ja väsitavad, aga sealt sai ka tugevaid elamusi, meeldejäävaid, südantliigutavaid hetki kogu eluks. 

Olen lapsest saadik laulda armastanud. Laulsin segakooris, võib öelda, et kogu eluaja. Oma elu esimesel laulupeol olin 4aastasena ja pidu toimus endise Jõhvi mõisa härrastemaja trepil Jõhvi pargis. Sõja ajal lasti mõisahoone õhku ning sellel kohal on praegu Jõhvi kontserdimaja. 

Minu esimene üldlaulupidu tuli aga hulk aastaid hiljem. See on võrratu elamus kogu eluks. Ülev hetk oli ja on ikka alati see, kui dirigent puldis käed tõstab ja mitu tuhat lauljat laval tardub ootusärevas vaikuses, siis rõkatab ja kõlab võimas laul. 

Koju tagasi sõitsime samuti rongiga. Muidugi peole järgneval päeval, sest õhtul kestis ju veel pidu ja kostsid laulud. 

Iga uue laulupeo ajal laulan kodus kaasa kõik need laulud, mida varasemast ajast tean, ja kõik nad on peas. 

Soovin kõikidele lauluarmastajatele edu ja õnne, kõikjal kaasalöömist! Laul annab jõudu ja rõõmu ning ühendab rahvast!