LAULUPIDU: "Esimesel laulupeol sai kaks päeva ainult jäätist söödud"

ERNESAKSA SÜLES: Pildistamise koht on tähenduslik, sest Väino Mehide arvukate laulupidude kõrghetk jääb 1960. aastasse, mil spontaanselt kõlas Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik.

Kirderanniku koori vanim laulja Väino Mehide (87) käis esimest korda laulupeol 1947. aastal, aga siis ta laulma ei jõudnud − maapoiss pühendus hoopis jäätisega maiustamisele.

Jäätis jättis Väinole kustumatu mulje ja selle limpsimine on hiljem käinud iga laulupeo juurde. Jäätis polnud siiski süüdi selles, et tollasel Lüganuse kooli seitsmenda klassi poisil laulmata jäi.

"Õpetaja-koorijuht jäi keset ettevalmistusperioodi haigeks ja nii tulin laulupeole kuulajana. Kaks päeva sai ainult muru peal istutud ja jäätist söödud − ma polnud seda ju sõja ajal näinudki. Mäletan, kuidas jäätis tõsteti kulbiga papitüki peale. Võtsin neid korraga mitu tükki."

Tänavuse laulupeo ametlik maius − kamajäätis pohlaga − maitses Väino hinnangul samuti hästi.

1950. aasta üldlaulupeol osales ta juba lauljana. "Olime kümnese pundiga ja proovidest me ei soovinud osa võtta, et vähem Stalinit ja Leninit karjuda. See oli pärast küüditamist ja meeleolu polnud suurem asi. Proovide ajal käisime hoopis Pirita jõel paadiga sõitmas."

Ka hiljem pole Väino laulupeolt kunagi puudunud. Kõige rohkem on ta laulukaare all käinud meeskooriga, viimased kaks pidu aga esitanud nii sega- kui meeskoori laule.

"Repertuaar läheb iga korraga raskemaks. Seekord olid paar segakoori laulu päris keerulised. Aga kui tekib mõni koht, mida hääl ei taha välja võtta, siis liigutan suud. Suud ma ei pane kunagi kinni," ütleb staažikas koorilaulja, kes eelistab oma vanuse asemel öelda sünniaastat, sest "32 on palju väiksem number kui 87".

Seekord mõtles Väino, et jätab rongkäigu vahele ja läheb otse laulukaare alla. Kuna aga rongkäigu tõttu polnud võimalik kesklinnast mingi transpordivahendiga lauluväljakule pääseda, oli ta sunnitud lõpuks ikka kolonniga ühinema. "Marssisin Estonia juurest oma tempos, tipa-tapa. Kaks tundi enne kontserdi algust jõudsin kohale ja sõin kõhu jäätist täis."

Kui küsida Väinolt, milline laulupidu on kõige rohkem mällu sööbinud, vastab ta, et 1960. aastal toimunud pidu. Esimest korda peeti see uue, Alar Kotli projekti järgi ehitatud laulukaare all, mis tänavuseks peoks põhjalikult renoveeriti.

"See võttis ikka klombi kurku, kui hakkasime laulma "Mu isamaa on minu arm", ilma dirigendita," meenutab Väino spontaanselt ja vastu võimude tahtmist kõlanud Gustav Ernesaksa tippteost, mis järgmistel laulupidudel oli juba ametlikult osa laulupeo finaalist. "Paar nädalat tagasi juhtusin raadiost kuulma 1960. aasta lindistust ja see võimas tunne tuli uuesti meelde."