President Alar Karis: Venemaa propaganda Ukrainale kallaletungimise õigustamiseks on õõvastav

Alar Karis toob Venemaa propaganda ühe räigema näitena väited sellest, et Ukrainas valmistatakse ette biorelva, mis etnilisel alusel suudab eristada ja tappa inimesi. "Loodusteadlasena ütlen, et see on ju täielik jamps." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

President Alar Karis usub, et valdav osa Eesti elanikest ei võta omaks neid infosõjas levitatavaid jaburdusi, millega Kreml püüab kallaletungi Ukrainale õigustada. Samas tuleb tema sõnul kõigil pingutada, et suhtumisest toimuvasse ei tekiks konflikte, ja siin pole muud rohtu kui toimuva pidev ja aus selgitamine.

Mida saaks Eesti riik oma võimalustega teha, et Venemaa kallaletung Ukrainale lõppeks?

Me oleme väikeriik. Aga oleme andnud Ukrainale ka sõjalist abi: Javeline, haubitsaid, kiivreid ja muud. Oleme andnud humanitaarabi ja kindlasti jätkame selle andmist. Eesti eraisikud on annetanud miljoneid eurosid. See on meeldivalt üllatav, et nii palju inimesi elab Ukrainale kaasa. Arusaadav on, et see abiraha on oluline, aga see kulub praeguses olukorras sama kiiresti, nagu see tekib. See tähendab, et abi osutamist tuleb jätkata.

Aga arusaadav on, et ega sellist energiat ei jätku kõigil lõputult ja raha samuti. Tuleb teha kõikvõimalikke pingutusi, et see sõda lõppeks võimalikult ruttu.

Kas te näete praeguseid uudiseid jälgides selleks mingitki valguskiirt?

Sellised uudised nagu Mariupoli lastehaigla ja sünnitusmaja pihta tulistamine tekitavad masendust. Mul on kolm last ja viis lapselast. Ma käisin mõni aeg tagasi Tallinna lastehaiglas vähihaigete laste juures ja seal oli ka üks Valgevene laps. Kui mõtlen selle peale, et pommid peaksid siia lendama, siis see kõik muutub reaalsuseks. Täna tundub see kõik justkui kaugel toimuvat ja võib-olla isegi võõras, aga tegelikult on see jube ja õõvastav, mis toimub. Ja ka see, millist retoorikat Kreml seejuures kasutab ja kuidas Putini kaaskondlased sellega kaasa lähevad, on hirmuäratav.

Valguskiirt otsida on mõnes mõttes väga keeruline. Selle sõja on ju algatanud Putin. Ei läinud Vene rahvas tänavatele ega nõudnud, et alustame sõda Ukraina vastu. Veel vähem alustasid seda sõda siin elavad venelased sõltumata sellest, mis värvi pass neil on. See on ikkagi väga kitsa ringkonna otsus. Mida saab teha Vene rahvas, eelkõige Venemaal, on tulla ikkagi tänavale ja suruda Putin ka riigis nurka.

Ilmselt tuleb Vene rahval võtta julgus kätte ja öelda oma sõna väga selgelt välja. Paljud sealsed noored juba teevadki seda vapralt.

Aga paljud Venemaa elanikud toetavad toimuvast hoolimata jätkuvalt Putinit.

Levada keskuse hiljutine uuring näitaski paradoksi, et 70-80 protsenti Vene rahvast sõda ei taha, aga enam-vähem sama suur osa toetab Putinit. Eks see infosõda töötab efektiivselt nii sealpool Narva jõge, kui mõnes mõttes ka siinpool. Selle mõjudega tuleb ka meil rohkem tegelda, et mitte öelda, et sellega oleks pidanud tegelema juba ammu.

Üks asi on need Kremli propaganda kanalid kinni panna, aga mis nende asemele tuleb? Lisaks uudistele vajavad inimesed ka meelelahutust. Selle tootmist on tunduvalt kallim püsti panna kui ainult uudiseid edastada.

Kui suur on teie arvates Eestis elavate inimeste hulk, kes leiavad, et Putin teeb Ukrainas õiget asja?

Ei tea, milline see protsent täpselt on. Küsitlusi on tehtud. Aga on inimesi, kes ütlevad oma seisukoha välja, ja samas palju ka neid, kes hoiavad endale seda, mida nad tegelikult arvavad. Samas Eestis õppivad Venemaa ja Valgevene tudengid on väga selgelt väljendanud, et nemad on nii sõja kui ka Putini režiimi vastu. Võib-olla tasukski mõelda, kuidas viia kokku neid noori nendega, kes on olnud teises infoväljas. Noored ikka suudavad üksteisega ühist keelt leida.

Ka põgenikud, kes on siia tulnud sõjakoldest, on näinud sõda, saavad rääkida sellest, mis seal tegelikult toimub. Hästi, kui ei usuta täiskasvanuid, siis küsigu mõne lapse käest. Laps ei valeta, ta räägib nii, nagu asjad on. Iseasi, kas neid sõjakoledusi kogenud lapsed tahavad rääkida. Ega kõiki, kes on Putini poolt, ei olegi võimalik ümber veenda, aga vähemalt ei saa nad öelda, et neil puudus informatsioon ja nad ei teadnud, mis seal toimub.

Suhtumise muutmine ei ole lihtne ülesanne. Siin on igaühel oma roll, kaasa arvatud valitsuse liikmetel ja vabariigi presidendil.

Selles sõjas toimuv on ju uudiste, piltide, videote ja muu materjali põhjal niivõrd ilmselge: Venemaa on tunginud teise riiki, hävitab seda ja tapab inimesi. Kuidas muuta nende inimeste hoiakuid, kes ei suuda seda kõigele vaatamata tunnistada?

Aga vaadakem, mis teiselt poolt tuleb. Seal räägitakse, et Ukrainas valmistatakse ette biorelva, mis etnilisel alusel suudab eristada ja tappa inimesi. Loodusteadlasena ütlen, et see on ju täielik jamps. Seepärast ma räägingi, et äärmiselt oluline on, et riigis oleksid haritud inimesed, kes ei võta sellist jaburust omaks. Aga praegu millegipärast osa inimesi usub, et biotehnoloogiaga hakatakse etnilistel alustel puhastama maakera.

Eestisse tuleb tuhandeid põgenikke, kes on ise Ukrainas läbi elanud sõjakoledused, kaotanud lähedasi ja kodu. Nad teavad, et selle häda on põhjustanud Venemaa, ja neil on täielik õigus olla selle riigi peale kuri. Kui nad siin kas või poejärjekorras peaksid aga kokku puutuma inimestega, kes hakkavad Venemaa propagandale tuginedes õigustama Venemaa tegevust, siis võivad väga kergesti puhkeda teravad konfliktid. Kuidas seda ära hoida?

See ongi üks tähtsaid ülesandeid. Inimesed võivad jääda oma seisukohtade juurde, aga see ei tohiks vallandada mingeid tülisid. Küllap proovivad mõningad jõud ühel või teisel moel neid konflikte õhutada.

Ma arvan, et enamik neid inimesi, kes siia tulevad, on äärmiselt rusutud ja vihased. Neile tuleks osutada muu hulgas psühholoogilist abi, millega on võimalik ka neile öelda, et ei maksa seda viha üle kanda nendele inimestele, kes meil siin praegu on. Ja teistpidi ka. Sellega peab tööd tegema. Midagi muud ei ole teha. Kõlab võib-olla natuke naivistlikult, aga ega siin muud teed pole kui muudkui selgitada ja selgitada. Mis sest, et pildid peaksid rääkima iseenda eest, aga kui teiselt poolelt tuleb valelik retoorika, et need on võltsitud, või väidetakse, et puruks ei pommitatudki haiglat, vaid hoopis sõjaväeosa, siis tuleb ka sellest rääkida.

Peate silmas Sergei Lavrovi tõlgendust Mariupoli lastehaigla puruks pommitamisest?

Just. Seda ongi eriti õõvastav kuulata, kui sellist juttu räägib suure riigi välisminister.

Aga praegu koguvad Ukraina inimesed juurde enesekindlust, et nad on suutelised oma maad suure riigi kallaletungi eest kaitsma. Venemaa armee on osutunud arvatust räbalamaks ja vähem võimekaks. Aga see jällegi võib sundida Putinit käituma viisil, mis läheb välja igasugustest tänapäeva maailma arusaamadest. Seetõttu võivad asjad minna veelgi hullemaks, kui nad praegu on.

Kuidas te tunnetate suheldes teiste riigijuhtidega, kas sellest sõjast Ukrainas võib hakata ühel hetkel tekkima väsimus ja tüdimus? Alguses seistakse küll ühiselt sellele kallaletungile vastu, aga mida rohkem aega kulub, seda keerulisem on kokku leppida ühises tegevuses. Võtkem või see palju segadust tekitanud Ukrainale hävitajate andmise lugu.

Eks see oht ole, et kui asi jääb vinduma, siis võib-olla tõesti hakkavad lääneriigid ja meie sealhulgas ühel hetkel vaatama, et nüüd ongi tekkinud mingi uus normaalsus, ja kõik püüavad oma normaalse elu juurde tagasi minna. Aga seda ei tohi lasta juhtuda. Tasub pingutada, et see Euroopa Liidu ja NATO ühtsus, mida ei olnud kerge saavutada, ära ei kaoks. Selle kõige suurem võluvits on, et see sõda tuleb võimalikult kiiresti ära lõpetada.

Sanktsioonid mõjuvad valusalt Venemaale, aga me näeme esimesi märke ka sellest, et need hakkavad meiegi igapäevaelu mõjutama. Kõige tuntavam on kütuse hindade järsk tõus. Kui palju on Eesti inimesed valmis taluma tagajärgi meie majandusele ja ka isiklikule heaolule?

Raske on ennustada, kui vastupidavad on selles Eestimaa inimesed ja ka lääne ühiskond tervikuna. Aga kindlasti see avaldab mõju ja see oli teada juba sanktsioonide kehtestamisel. Aga kui panna kaalukausile Ukraina rahva praegused kannatused ja see, et meie peame võib-olla kütuse ja elektri eest rohkem maksma... Euroopa Komisjon töötab välja lahendusi, et leevendada uusi hinnatõuse, et panna peale ka hinnapiirangud. Selle nimel tegutsetakse.

Ka meil on võimalik ajutiselt käivitada täies mahus põlevkivielektrijaamad. See ei tähenda, et rohepööre nurka visatakse. Vastupidi, paralleelselt peaks töötama taastuvenergiaallikate veelgi kiirema kasutusele võtmisega. See mitmekesistaks Euroopas elektritootmise viise. See kõik võtab rohkem aega, kui tahaksime. Aga selle nimel, et see sõda ei eskaleeruks meie õuele või veelgi kaugemale, tasuks natuke pingutada ja mõelda, mida me ise oma riigis saame teha, et sanktsioonide negatiivseid mõjusid leevendada.

Senisest harjumuspärasest heaolust tuleb osa ajutiselt loovutada, et sellest sootuks mitte ilma jääda?

Me oleme ju nõus kannatama mingi aja. Aga inimloomus on ikkagi selline, et ta tahab järjest paremini ja paremini elada.

Üks murekoht on ka Ukraina põgenike laste haridus: kas panna nad eesti- või venekeelsesse kooli, missuguse õppekava järgi neid õpetada jne. Kas see olukord paneb meid vastamisi ka näiteks kiirema üleminekuga ühtsele eestikeelsele koolisüsteemile?

Eks kõik kriisid mõjutavad ka meie õppekorraldust. Võtame kas või koroonakriisi, kus tulid teistsugused õppevormid ning osa neist tuli mitte ajutiselt, vaid selleks, et jääda.

Ka see kriis tekitab küsimuse, kuhu need noored õppima panna. Väikeste lastega on lihtne. Mul on endal välismaal elamisest kogemus, et väike laps omandab keele poole aastaga. Keerulisem on gümnaasiumiõpilastega: kust leida õpetajaid, õppematerjale jne. See töö on kõik ees. Sügiseks peaks aga plaan olema paigas. Ei saa välistada, et kui see olukord venib pikemaks, tuleb teha ukraina kool.

Ja võib-olla tõesti praegune olukord kiirendab hariduses protsesse, mis on meil seni vinduma jäänud.

Aga milline on meie sotsiaalsüsteemi võimekus? Juba tuleb teateid, et põgenikke pole meil varsti kuhugi panna.

Selge, et väikeriigina tuleb meil piir ette. Me ei ole Poola, kes teatas, et suudab vastu võtta miljon põgenikku. Üks asi ongi põgenike üldarv, teine asi see, kas me suudame kõigile tagada sotsiaalsed garantiid, kvaliteetse hariduse jne. Siit võivad tulla tagasilöögid. Kui me räägime, et meil on juba siin varasemaga kokku ligi 50 000 ukrainlast, siis tuleb arvestada, et nende pereliikmed võivad samuti siia tulla, nii et see arv tuleb korrutada kahe või kolmega. Siis on juba 150 000.

Aga selge, et enamik neist siia ei jää, inimene tahab ikka oma koju saada. Seepärast on vaja võimalikult ruttu see sõda ära lõpetada, et saaks hakata Ukrainat taastama. Ka mina olen selle ettepaneku välja käinud, et Euroopa Liit võiks hakata tegelema Ukraina vastuvõtmisega. Sest Ukrainat peame me pärast seda sõda hakkama koos üles ehitama nii või naa.

Ütlesite, et tuleb hakata kiiresti tegelema Ukraina vastuvõtmisega Euroopa Liitu. Siit kumab läbi veendumus, et Ukraina ei kaota seda sõda.

Ma arvan küll, et ei kaota. Ja ma arvan, et seda ei saagi lubada, vaatamata tagasilöökidele, mis on olnud seoses hävitajate andmisega Ukrainale või lennukeelutsooni kehtestamisega Ukraina kohal. Nagu ütles Ukraina president Zelenski, et kui täna seda lennukeelutsooni ei tee, siis ühel hetkel tuleb see ikkagi teha, aga selleks ajaks on surnud veel tuhanded inimesed.

Putini Venemaa hävitustöö tagajärg Tšernihivi linnas: selle elumaja pommitamisel hukkus üle 20 inimese. Foto: JAANUS PIIRSALU (Postimees)

Aga mida me oleme kogu sellest olukorrast õppinud?

Me ju tähistasime alles sel nädalal 78 aasta möödumist Tallinna pommitamisest, mis oli üsna samasugune asi. Toona pommitati ka Narvat ja Tartut. Võib-olla mõnele tundub 78 aastat väga pikk aeg, aga tegelikult oli see ju üsna hiljuti. Ja mida me õppinud oleme? Oleme samasuguse sõja ees samasuguste tagajärgedega, kus tsiviilelanikke pommitatakse ja tapetakse.

Seda oleme õppinud, et tänapäeval jookseb see joon demokraatliku ja autokraatliku maailmakäsitluse vahel. Eks see Putini sõda on ka vaba demokraatliku ühiskonna vastu. Ukraina on lihtsalt esimene etapp, nad on valinud demokraatliku tee ja sellest piisas, et sõda alustada.

Kuidas seda tulevikus ära hoida?

Kui ma vaid teaks. Paradoks on selles, et sellised autokraatlikud valitsejad tulevad enamasti võimule demokraatlike valimiste teel.

Kas üks oht on see, kui inimesed muutuvad poliitika suhtes ükskõikseks ja ütlevad, et neid see ei puuduta ega huvita?

Kindlasti. See läheb juba päevapoliitika kapsaaeda − see ei tohiks inimesi eemale peletada. Ma arvan, et mõnes mõttes on küll oht, kui inimesed ei taha enam oma riigi arengut mõjutada, sest paljuski on see võimalik ainult poliitika kaudu. Ja siis tulevadki võimule inimesed, kes kas ei oska poliitikat teha või on neil mingid teised plaanid. Päevapoliitika mõjutab seda, missugune on meie tulevik järgnevatel kümnenditel. Ja kui suur hulk inimesi ütleb, et neid see ei mõjuta, siis ühel hetkel võimegi olla sõjas ja siis on juba hilja hakata midagi mõjutama.

Alar Karis ja Volodõmõr Zelenski kohtusid Kiievis kaks päeva enne Venemaa kallaletungi algust. Foto: Presidendi kantselei

Zelenskõi ei uskunud viimase hetkeni sõda

Alar Karis oli üks viimaseid Euroopa riigijuhte, kes enne Venemaa tungimist Ukrainasse kohtus president Zelenskõiga.

"Ma kohtusin temaga pärast seda, kui Venemaa tunnustas kahte Ukraina regiooni iseseisvate riikidena, 22. veebruaril. Toona Zelenskõi uskus küll seda, et Venemaa väed tungivad Luhanski ja Donetski piirkonda, aga oli valmis piiblil vanduma, et Kiievi peale nad kindlasti ei tule. Kaks päeva hiljem oli hoopis teine olukord," sõnab Karis.

Eesti Vabariigi aastapäeval, mil Venemaa agressioon algas, rääkis Karis Zelenskõiga, enne kui esines oma aastapäevakõnega Eesti rahvale. "Zelenskõi vuristas mulle ette pika nimekirja, mida kõike neil vaja on, et sellele sõjale vastu minna. Minu meelest on ta olnud president suure algustähega ning loodame, et ta peab vastu ja toob Ukraina riigi sellest sõjast välja."

Mõned inimesed armastavad viimasel ajal öelda, et näed, kuidas saime koroonaepideemiast lahti − tuli Ukraina sõda ja viirusest enam eriti ei räägita.

Eks COVID on meil juba mitu aastat olnud ja väike lootus on, et ta võib-olla selle lainega taandubki ning muutub pandeemiast endeemiaks ja lihtsalt elamegi temaga. Ukraina teema kindlasti ei haju, kuid probleemid, mis päevakorral olid, tulevad kahtlemata tagasi ja nendega peab valitsus tegelema alates COVIDist kõrgete elektrihindadeni välja. See ei ole nii, et üks teema matab teise ära. Korraks küll, sest see sõda tundus olulisem olevat. Ja ta ongi oluline, sest võib ühel hetkel mõjuda nii, et COVID tundubki seitsmendajärguline teema, kui sul äkki tank läbi maja sõidab.

Ma olen ka mõnele poliitikule öelnud, et ärge jumala eest hakake selle Ukraina sõjaga seoses punkte koguma, kuna aasta pärast tulevad teil riigikogu valimised.

Kuidas teile praegu see pilt tundub, kas poliitikud lasevad selle teema peal liugu?

Väga hull ei ole. Aga kui siin hakkab jälle võidujooks selle ümber, kes esimesena jõuab Narva või Ida-Virumaale oma sõnumit tooma, siis see võib midagi käivitada. Siis võib tekkida ka riigis pinge, et näete, kogu tähelepanu on jälle Ida-Virumaal, aga tavalisest inimesest, kes elab Läänemaal, ei hooli mitte keegi.