/nginx/o/2013/07/04/1873666t1hba2c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/30/16878851t1h26ff.jpg)
434 punktist koosnevast ja kokku ligi 70 lehekülje pikkusest Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepingust on kõige lihtsam välja lugeda seda, et hea meelega püsiksid need kaks erakonda suuremaid muutusi tegemata võimul ja laseksid ametnikel valitseda ning edasilükkamatuid ebameeldivaid valikuid on kavas teha üksnes siis, kui kuidagi teisiti enam ei saa.
Eesti riik on pärast 30 aastat arengut suur ja paks. Koalitsioonilepingu tekst on selle tõestus. Sinna on kirja pandud enamik plaanitavatest ja juba käimasolevatest tegevustest.
Poliitilisi aktsente on üksikuid, nähtavaim neist äsja kehtima hakanud automaksu 100 euro ulatuses hüvitamine peredele iga lapse kohta. Olemuselt on see jutupunkt-päästerõngas kohalike valimiste eel toimuvateks debattideks, kohtumisteks ja kampaaniaüritusteks.
Oleme automaksu juures arvesse võtnud lastega perede muresid, saab Reformierakonna või Eesti 200 poliitik öelda, kui valija või ajakirjanik peaks küsima, kuidas autot hädasti vajavad inimesed üldises hinna- ja maksutõusude keskkonnas peavad uue maksuga hakkama saama. Kes vaatas kolmapäeval ETV "Esimest stuudiot", juba nägi, kuidas Reformierakonna esimees päästerõngast vilunult pruukis.
Käisin ise "Ringvaates" koalitsioonilepingust rääkimas ja saatejuht küsis, kas lepe sai rohkem Reformierakonna või Eesti 200 nägu. Jäin vastamisega hätta, sest tegelikult pole koalitsioonileping kummagi erakonna maailmavaatelist nägu, aga üleüldse on Reformierakonna, eriti aga Eesti 200 nägu praeguseks väga üldiste joontega.
Eesti riigi kasvanud kulude katmiseks oleks vaja reaalset majanduskasvu, aga on vaid inflatsioon.
On poliitikavaldkondi, kus Eestis valitseb lai üksmeel. Näiteks kaitsepoliitika on kindlasti selline. Aga ka kaitsepoliitika puhul torkab silma, et seda ei ole kujundanud erakonnad, vaid nad on selle saanud ametnike käest. Peaminister Michali algatus kaitsekulude järsuks tõstmiseks tuli üllatusena nii tema toonastele valitsusliidu partneritele kui enamikule riigikogu Reformierakonna fraktsioonist.
Kui minna vastuolulisemate poliitikate juurde, siis on valitsuserakondade (ma ei pea silmas ainult praegust valitsust) sõltuvus ministeeriumide ja ametite võimest neid välja töötada veelgi muljetavaldavam. Meenutame, kuidas aasta alguses rääkisid kolm valitsuserakonda, et meretuuleparkide miljarditesse plaanitud toetuse mõjuhinnang ja selle aluseks olevad arvutused on valmis või kohe valmis, aga tegelikult ei suutnudki kliimaministeeriumi bürokraadid neid valmis teha. Erakondadel endal sellist võimekust polnud ja nii lagunesidki nii toetusskeem kui eelmine valitsusliit.
Märkimisväärne on ka Reformierakonna täielik ja ühemõtteline loobumine nende jaoks aastakümneid üliolulistest madalate maksude ja tasakaalus riigieelarve põhimõtetest-loosungitest.
Eesti riigi kasvanud kulude katmiseks oleks vaja reaalset majanduskasvu, aga on vaid inflatsioon. Ametnikud saavad paraku pakkuda vaid lahendusi, mis on riskivabad või kooskõlas Euroopa Liidu üldiste narratiividega. Julgeid ideid, kui Sir Humphrey Applebyt tsiteerida, saavad kanda vaid poliitikud.
Omal ajal rahvusvahelise valuutafondi kuu peale saatmisega sündinud edukas rahareform, ühetaoline tulumaks, ettevõtete tulumaksu kaotamine ja isegi eesmärk jõuda 15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka on ilusad mälestused. Need ei saa korduda ametnike algatustena.
Asjad oleks ehk teisiti, kui 2009. aastal oleks õnnestunud Rain Rosimannuse plaan muuta erakondade rahastust ja luua erakondadele võimalus maailmavaateliste sihtasutuste kasutamiseks. Neist mõttekodadest võiksid tulla algatused, poliitikad ja ideed, mille erakonna läbirääkimisdelegatsioon koalitsioonikõnelusi alustades laua peale paneb. Aga sihtasutusi pole ja järgmisest kampaaniast kaugemale mõtlevaid maailmavaatelisi poliitikuid napib väga.
Mingil hetkel kümmekond aastat tagasi näis, et pikemalt võimul olnud erakonnad on ametnikest võimelised nii-öelda krati tegema, kes erinevatest ministeeriumidest ja Brüsselist poliitikad kokku kannavad. Viimane koalitsioonilepe tõestab, et kratt on tõesti olemas, aga ta on teinud edukalt leivast redeli, lasknud koalitsiooni liikmetel sinna oma allkirjad panna ja ootab nüüd malbe näoga nurgas, et meeleheitel peremees uuesti ja uuesti ideid paluma tuleks.