JUHTKIRI ⟩ Rohkem mõistmist ja kaastunnet sõjapõgenike suhtes

Ukrainast Poolasse saabunud sõjapõgenikud paigutati esialgu suurde spordisaali. Foto: Villu Roosvald

Inimesed, kes on põgenenud Ukrainast Putini armee pommirahe eest Eestisse, vajavad mõistmist, kaastunnet ja abi.

Nad pole oma kodusid üleöö maha jätnud selle pärast, et neil tekkis äkki tuhin tormata teistesse Euroopa riikidesse paremat elu otsima. Paljudel neist polegi enam kodu. Selle on valimatult sodiks tulistanud nende maale tunginud vallutaja kahurid, raketid ja lennukid. Osal on sõjakeerises hukkunud ka lähedased. Olemata ise mitte milleski süüdi, on nad pidanud väga palju üle elama. Selliste inimeste abistamine on inimlik.

Seda enam on arusaamatu osa Eestis elavate inimeste halvustav suhtumine sõjapõgenikesse. Valdavalt väljendub see küll sotsiaalmeedias, kuid nagu tõdeb tänases Põhjarannikus Narva linnapea Katri Raik, on ta kogenud pahatahtlikku suhtumist põgenikesse ka mõnede narvalastega suheldes.

Suure hulga abivajajate toetamine nõuab paratamatult meilt kõigilt valmisolekukut oma heaolust natuke loovutada. Aga see on kübe võrreldes sellega, milliseid kannatusi ja kaotusi on pidanud taluma põgenikud. Kunagi ei või teada, millal me ise võime abi vajada.

Põgenike vastuvõtmine ja neile inimlike tingimustega ajutise kodu loomine ning ravivõimaluste ja muude elementaarsete teenuste võimaldamine on tegelikult vähim, mida me saame siin teha suure kurjusega võitleva Ukraina rahva heaks.