Kui tahad saada kümme ühesugust arusaamist, siis tuleb igaühele seletus anda nende konteksti põhiselt. Sa pead teadma, kas sinu vastas on ukrainlane või somaallane, sa suhtestud tema kultuuriga, et tulemus oleks ühesugune. See tähendab, et sul on kümme erinevat seletust, et kõigil oleks üks tulemus.
Õpetamisel peab mõistma nii Eesti, Vene, Ukraina kui ükskõik millise muu riigi ajalugu. Peab ka mõistma, mis paneb Punaarmeed ja Venemaad ründama teisi riike ning miks teised riigid ei arva, et nende vallutamine on nende vabastamine. Minu isa läks vabatahtlikuna Punaarmee vastu võitlema just hävituspataljonide hävitustöö pärast.
Kui teises kultuuris on inimesi kasvatatud teadmisega, et teised rahvad ootavad, et neid vallutatakse, siis see ongi kultuuris sees. Puškinit tuleb ikka lugeda, kuigi ta on räige Ukraina vastane, nagu ka Dostojevskit, aga lugemisel tuleb mõista, millest tulenevad nende hoiakud.
Meelis Kiili: Tõepoolest, kultuurikontekst on väga tähtis, aga me peame sellele lähenema mitte niimoodi nagu idanaaber, kus väikerahvad häbenevad olla väikerahvad.
Meie ei saa oma ajalootões ja tõekspidamistes mitte üks gramm järele anda. See on meie põhiseaduse ja väärtustega kooskõlas olev interpretatsioon ajaloost. Ja see tuleb viia ka noorteni, aga me peame arvestama, et loomulikult on ka teisi jõude. Me lihtsalt peame olema paremad.
Kas idanaabri narratiiv segab ajalooõpetajaid, jõudmaks oma õpilastega tõeni?
Kalle Pärt: Mina ju ei tea, milliseid kanaleid õpilased päriselt jälgivad ja kuivõrd idanaabri propaganda nende silmi-kõrvu jõuab. Aga mina usun oma õpilastesse ning tunnetan, et nemad tahavad olla Eestis ja Eestit hoida. Aastal 2024 on ikkagi koolides see ajalookäsitlus, mis on meil heaks kiidetud. Need õpilased on olnud selle sees kogu oma elu ja see on neile hästi mõjunud.
Vahur Kurvits: Ajalooõpetaja peamine ülesanne on minu arvates just allikakriitilise mõtlemise arendamine, üldse kriitilise mõtlemise arendamine, millest on hiljem elus väga palju kasu igas valdkonnas.