ALUTAGUSE MALEVLANE ⟩ Debatt: kuidas rääkida noortele sõjast?

"Kasvades Eesti haridussüsteemis, mis õpetab ajalugu kõigile ühtemoodi, mitte erinevate allikate ja õppekavade järgi, on õpilased väga eestimeelsed," ütles Jõhvi gümnaasiumi ajalooõpetaja Kalle Pärt. Arutelupaneelis osalesid veel (vasakult) Lüganuse kooli direktor Vallo Reimaa, Narva eesti riigigümnaasiumi ajalooõpetaja Vahur Kurvits ja erukindralmajor, riigikogu liige Meelis Kiili. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Traditsiooniks saanud kindral Aleksander Tõnissoni mälestuskonverents on suunatud noortele − korraldajad kutsuvad kooliõpilasi nii ettekandeid tegema kui ka kuulama. Ka seekordse arutelu teema oli seotud järelkasvuga: kuidas rääkida 2. maailmasõjast Ida-Virumaa noortele?

Arutelupaneelis osalesid Narva eesti riigigümnaasiumi ajalooõpetaja Vahur Kurvits, Jõhvi gümnaasiumi ajalooõpetaja Kalle Pärt, erukindralmajor, riigikogu liige Meelis Kiili ja Lüganuse kooli direktor Vallo Reimaa. Debatti modereeris Jõhvi põhikooli arendusjuht ja Kaitseliidu Alutaguse maleva pealiku abi Jaak Saar.

Meie noored on väga erinevast kultuuri- ja perekeskkonnast ning inforuumist. Teame, et meie "heal" naabril on suurepärane demagoogiline oskus kirjutada ümber ajalugu täpselt nii, nagu see riik ise tahab. Kes kujundab meie noorte mõttemalli ja kuidas nemad saavad aru 2. maailmasõja ajast, mida Venemaa oma mängufilmides heroiseerib? Ehk siis kuidas me saame täna kindlad olla, et räägime lastele õiget asja ja lapsed meist õigesti aru saavad?

Vahur Kurvits: Õpilastel ei ole häda midagi, nad tulevad tundi ja otsivad minu käest toetust, sest nemad saavad asjadest väga õigesti aru ja nimetavad asju õigete nimedega. Nad ütlevad 2. maailmasõda, mitte Suur Isamaasõda. Probleem tekib pigem nende vanematega, sellega, mis kodust tuleb, sest elutoa kapp on täis nõukogudeaegseid ajalooõpikuid, kust otsitakse vastuseid.

Koolis saame asjadest ühtemoodi aru ja ma tekitan neile teatavat turvalist keskkonda, et nad ei ole sellega üksi. Mõni noor mees on olnud ka dilemma ees, kas minna kaitseteenistusse, kui vanemad ütlevad, et siis sa ei ole meie poeg. Mina ütlen, et sul on endal pea, millega mõelda.

Narvas on 2. maailmasõja õpetamine väga traagiline. Kui ma näitan, milline nägi Narva välja enne ja pärast sõda, siis terve klass on depressioonis. Sellepärast tuleb just keskenduda ka varasematele sündmustele ja selle all ma ei pea silmas 1872. aasta Kreenholmi streiki või 1918. aasta Eesti Töörahva Kommuuni, vaid näiteks Utria dessanti 1919. aastal, mis viis Vabadussõjas Narva vabastamiseni.

Seitsmes kindral Tõnissonile pühendatud ajalookonverents

Jõhvi muuseumi selts korraldas koostöös Kaitseliidu Alutaguse malevaga 18. aprillil Jõhvi kontserdimajas VII kindral Aleksander Tõnissoni mälestuskonverentsi, mis käsitles 2. maailmasõja sündmusi Jõhvis ja Ida-Virumaal.

Ettekannetega astusid üles ajaloolane Vallo Reimaa ja Vaivara Sinimägede muuseumi direktor Ivika Maidre, Soome-Eesti turismiedendaja ja ajaloo-uurija Pekka Linnainen, Alutaguse maleva juhatuse liige Kalev Naur, Toila valla hariduse ja kultuuri seltsi esimees Bruno Uustal, Jõhvi gümnaasiumi ja Tartu Treffneri gümnaasiumi õpilased.

Konverents tõstis muu hulgas esile Jõhvi linna kui Sinimägedes aset leidnud lahingute tagalat ning logistikakeskust, samuti 2. maailmasõjaga kaasnenud purustusi Jõhvis ja selle lähipiirkonnas. Konverentsil avati ka Jõhvi muuseumi seltsi fotonäitus sõjapurustustest Jõhvi linnas 2. maailmasõjas ning nende kajastustest ajakirjanduses.

Kalle Pärt: 2. maailmasõda on kaudselt põhjus, miks minust kaksteist aastat tagasi ajalooõpetaja sai. Pronksiöö sündmused panid mind endalt küsima, mida mina saan teha Eesti riigi heaks, et sellised asjad enam ei korduks.

Nende kaheteist aasta jooksul on enamik mu õpilasi olnud pärit muukeelsetest peredest. Kui ma esimest korda jõudsin ajalooprogrammi läbides 2. maailmasõjani, siis ma muidugi pelgasin. Mõtlesin, kuidas ma peaksin väljenduma, et kohe esimeses tunnis ei tekiks räiget konflikti minu ja õpilaste teadmiste vahel. Aga seda konflikti ei tulnud.

Tänapäeva noored mõtlevad oma peaga. Nad küll kuulavad ema ja isa, vanaema ja vanaisa, aga minu hinnangul nad suudavad Eesti Vabariigis elades filtreerida endale välja nii tõe kui selle, mida tahetakse tõeks pidada. Minu kartus sattuda arusaamade konflikti oli liigne. Kasvades Eesti Vabariigis ning Eesti haridussüsteemis, mis õpetab ajalugu kõigile ühtemoodi, mitte erinevate allikate ja õppekavade järgi, on õpilased väga eestimeelsed.

Ma üldistan, aga miks ma julgen seda väita? Just nimelt muukeelsetest peredest pärit õpilastele tunde andes kasutan palju võimalust näidata neile Eesti mängufilme. Enamasti olen näidanud kahte filmi, üks neist on "1944" ja teine "Elavad pildid". Kummagi puhul ma ei anna eelnevalt hinnanguid, mida nad nägema hakkavad. Küll tahan ma pärast nende käest teada saada, milliseid mõtteid, tundeid ja emotsioone filmi vaatamine tekitas.

Kui kaksteist aastat tagasi ütlesid mõned õpilased, et venelasi näidatakse halvas valguses, siis 2024. aastal selliseid kommentaare enam ei tule. Väljendades oma emotsioone, ütlevad nad, et neil on väga kahju ja piinlik, et venelased eestlastega niimoodi käitusid.

Minu hinnangul peaks Ida-Virumaal ajalugu õpetama niimoodi, et me ei pea tegema vahet, mis rahvusest ja millise kodukeelega on meie õpilased. Ida-Virumaa õpilastele, ükskõik, kas nad on eestlased, venelased või ukrainlased, õpetatakse ju matemaatikat samamoodi nagu Võrus, Tallinnas või Tartus. Minu hinnangul tuleks ajalugu siin õpetada täpselt samamoodi.

Meelis Kiili: Kuigi ma ei ole õpetaja, leian samuti, et me peame õpetama ajalugu täpselt nii, nagu õpetame matemaatikat − kõikidele ühtemoodi.

Läheme ajas natuke tagasi ja mõtleme, mida meile koolis õpetati. Kuulasid, läksid koju ja olid hoopis teises keskkonnas, kus oli hoopis teine lektüür. Istusid pliidi ees vanaisaga, kes korraga avanes ja rääkis oma Sinimägede kogemusest. Ja tõenäoliselt toimub vene noortega praegu sama asi.

Aga teisest küljest peame aru saama, et nad on mõtlevad inimesed. Peame tegema ümbritseva keskkonna selliseks, et see annab neile perspektiivi siin elada ja meid mõista.

Toon veel ühe isikliku kogemuse. Pärast tankisaagat Narvas oli diskussioon, kus üks 20. aastates noor inimene hüppas mulle peale: "Miks te meie tanki ära viisite?" Ütlesin, et see ei olnud ju teie tank, see oli meie tank ka. Ainuke vahe on selles, et kui teie näete seda tanki sümbolina oma narratiivist, siis meile sümboliseerib see hoopis midagi muud.

See on meie ühine tank, viime ta muuseumisse, teie käite seal ja mõtlete oma lähedaste kogemustele ning meie mõtleme oma lähedaste kogemustele. Peame oma isiklikud emotsioonid noorteni viima.

Vallo Reimaa: Mulle tundub, et humanitaaria on oluliselt keerulisem kui matemaatika. Matemaatikas on tõepoolest nii, et kui anda kõigile ühtemoodi faktid ja alusteadmine on olemas, siis tulemus on ühesugune. Humanitaarias paraku sõltub kõik kontekstist. Ja kui on kümme täiesti erineva kultuuritaustaga inimest, kellele ühtemoodi ajalugu rääkida, siis tuleb kümme erinevat arusaamist.

Kui tahad saada kümme ühesugust arusaamist, siis tuleb igaühele seletus anda nende konteksti põhiselt. Sa pead teadma, kas sinu vastas on ukrainlane või somaallane, sa suhtestud tema kultuuriga, et tulemus oleks ühesugune. See tähendab, et sul on kümme erinevat seletust, et kõigil oleks üks tulemus.

Õpetamisel peab mõistma nii Eesti, Vene, Ukraina kui ükskõik millise muu riigi ajalugu. Peab ka mõistma, mis paneb Punaarmeed ja Venemaad ründama teisi riike ning miks teised riigid ei arva, et nende vallutamine on nende vabastamine. Minu isa läks vabatahtlikuna Punaarmee vastu võitlema just hävituspataljonide hävitustöö pärast.

Kui teises kultuuris on inimesi kasvatatud teadmisega, et teised rahvad ootavad, et neid vallutatakse, siis see ongi kultuuris sees. Puškinit tuleb ikka lugeda, kuigi ta on räige Ukraina vastane, nagu ka Dostojevskit, aga lugemisel tuleb mõista, millest tulenevad nende hoiakud.

Meelis Kiili: Tõepoolest, kultuurikontekst on väga tähtis, aga me peame sellele lähenema mitte niimoodi nagu idanaaber, kus väikerahvad häbenevad olla väikerahvad.

Meie ei saa oma ajalootões ja tõekspidamistes mitte üks gramm järele anda. See on meie põhiseaduse ja väärtustega kooskõlas olev interpretatsioon ajaloost. Ja see tuleb viia ka noorteni, aga me peame arvestama, et loomulikult on ka teisi jõude. Me lihtsalt peame olema paremad.

Kas idanaabri narratiiv segab ajalooõpetajaid, jõudmaks oma õpilastega tõeni?

Kalle Pärt: Mina ju ei tea, milliseid kanaleid õpilased päriselt jälgivad ja kuivõrd idanaabri propaganda nende silmi-kõrvu jõuab. Aga mina usun oma õpilastesse ning tunnetan, et nemad tahavad olla Eestis ja Eestit hoida. Aastal 2024 on ikkagi koolides see ajalookäsitlus, mis on meil heaks kiidetud. Need õpilased on olnud selle sees kogu oma elu ja see on neile hästi mõjunud.

Vahur Kurvits: Ajalooõpetaja peamine ülesanne on minu arvates just allikakriitilise mõtlemise arendamine, üldse kriitilise mõtlemise arendamine, millest on hiljem elus väga palju kasu igas valdkonnas.