Kuidas ma poolt miljardit otsima hakkasin

MARKO SANDRE, algaja poliitik (Eesti 200) Foto: Erakogu

Ida-Viru saab rahasüste poole miljardi ulatuses…. Selline arv on kuskil välja hõigatud. Ja samas on välja öeldud, et Ida-Virumaa elanikud ei oska raha küsida. See viimane torkas.

Muidugi ma tahaksin küsida! Pool miljardit eurot teeb iga idaviruka kohta üle 3500 euro. Suur summa. Ja seisab kuskil, sest me ei oska küsida! Algaja poliitikuna ei oskaks ma paremat poliitilist kapitali tahtagi kui poolt miljardit, mida siis inimestele jagada! Aga kus, pagan, see pool miljardit on? Ja kellele on see mõeldud?

Esimese asjana tundus see ülesanne nii võimatu, et lõin kohe käega. Ausalt. Sest olukord on paranoiline − sa saad vastused ainult küsimustele, mida sa ei oska küsida.

Algaja poliitikuna ei oskaks ma paremat poliitilist kapitali tahtagi kui poolt miljardit, mida siis inimestele jagada!

Toon näite isiklikust ajaloost. Kunagi ostsin jaanipäevaks laevapileti Helsingist Tallinna. Suur oli üllatus, kui tuli välja, et ma ei saa laevale, sest ühistransport ei sõida − jaanipäev on Soomes püha, kus ühistransport on väga piiratud. Aga mitte keegi ei öelnud mulle seda, sest ma ei küsinud. Ja ma poleks eladeski selle peale tulnud, et sellist asja küsida!

Tol jaanipäeval viibisime apokalüptilisel Elielinaukiol [väljak Helsinki kesklinnas pearaudteejaama juures] ainult mina, kaks kohkunud jaapanlast ja mõni lõdvestunud kajakas… On veel umbes pool miljardit küsimust, mida ma ei küsinud, sest ma ei taibanud neid küsida, minu õnneks ei olnud teisi ka vaja. Kas ühistransport sõidab jaanipäeval − ma eeldasin, et sõidab, aga mu eeldus oli vale. Keegi ei öelnud mulle, sest eeldati, et ma tean. Seegi eeldus oli vale.

Samasugune on situatsioon praegu Ida-Virumaale tuleva 500 miljoni euroga. See on kuskil välja öeldud summa, aga kuna seda ei halda otseselt täies mahus mitte ükski ametkond, on see summa tuletuskäik segane. Aga kuna see on õhku visatud, siis me eeldame, et kõik nii ongi.

Ja küsida õigeid küsimusi õigetelt inimestelt − et kust kohast see poolemiljardiline hunnik siis tuleb − otseselt nagu polegi võimalik. Keegi ei halda tervet summat.

Õiglase ülemineku fond haldab sellest summast 340 miljonit, millest ligi 20 miljonit läheb magnetitehasele. Mingi info järgi ei tule sellest 340 miljonist eurost mitte kõik Ida-Virusse, vaid osa läheb ka ümberkaudsetele jagamiseks, sest mingi valitsus olevat lubanud ja … 153 miljonit eurot rohepöörde toetuseks. Lisame selle õiglasele üleminekule ja saamegi ligi pool miljardit kokku, aga ei − rohepöörde toetuse 153 miljardit on vaid õiglase ülemineku fondi suurim meede. Ehk osa sellest.

Mis ülejäänud meetmed on, ma ei oska öelda. Ida-Virumaale lubati eriesindajat, kes tegeleb akuutsete probleemide lahendamisega ja aitab Ida-Virumaad kõikvõimalikul moel. Lisaks luuakse Ida-Virumaa investeerimisfond, mille suurus on veel lahtine. Nii et ka seal pole selgust veel loota, sest kõik on lahtine. Nii eriesindaja isik, lõplikud volitused, isegi ametinimetus, rahast rääkimata.

Võrdluseks. Eelarvemiinus, mille vähendamiseks (mitte katmiseks täies ulatuses!) tõstetakse makse, on 750 miljonit ehk kolmveerand miljardit. Seega jättes Ida-Virumaa toetamata poole miljardi ulatuses, võiks ju põhimõtteliselt jätta maksud tõstmata… Päris elus see nii lihtne muidugi pole, aga see annab kenasti aimu toetuse suurusest.

Seega minule on selge ainult see, et mitte midagi pole selge. Detektiivitöö ongi raske. Aga ma olen lugenud lugematul hulgal kriminulle. Ja need kõik on üles ehitatud sama moodi: terve romaani ajal tuleb erinevaid infokillukesi ja põnev on üritada saada lahendus enne, kui kirjanik selle kandikul ette toob.