Arvestades, kui tugevalt on püütud riigijuhtidele selgeks teha seisukohta, et Ida-Viru põlevkiviettevõtete makstavatest keskkonnatasudest maakonda tagasi jõudev osa peab oluliselt kasvama, ning kuidas siin kandideerijaid on lubanud pööret teha, pidi riigikogu midagi ette võtma. Eriti olukorras, kus kliimaministeeriumi eestvedamisel on toimumas saastetasu määrade järsk tõus.
Ligikaudu 2,7 miljoni euroga kavandatav Ida-Virumaa keskkonnafond on samm edasi, kuid väga vale oleks poliitikutel teha nüüd oma lubaduste tabelis linnuke lahtrisse "tehtud". Niikaua kui selle fondi reeglid pole selged, on ka keeruline öelda, mille poolest see põhimõtteliselt erineb juba praegusest võimalusest taotleda riigilt keskkonnaprojektideks raha keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu.
2,7 miljonit ei ole tühine raha, kuid arvestades seda üldsummat, kui palju Ida-Virumaal tegutsevad ettevõtted keskkonnatasusid maksvad, on see ikkagi vaid üks lusikatäis suurest potist. Ja sellegi jaoks plaanitakse panna ettevõtete turjale esialgu plaanitust veelgi suurem maksukoormus, mis omakorda nõrgendab nende konkurentsivõimet ja ohustab ka osa töökohti. Teisiti ei saanud aga seetõttu, et varem maksutõusuga koguda plaanitav raha oli riigieelarve sahtlitesse juba ära paigutatud.
Kuid põhimõtteliselt on hea, et kas või selline "demofond" on siiski loomisel. Edasine sõltub ühelt poolt suuresti poliitilisest lobitööst, aga veelgi rohkem Ida-Virumaa linnadest ja valdadest. Sellest, kuivõrd heade plaanide elluviimiseks nad seda raha kasutavad, sõltub ka selle fondi tulevik. Kui see raha jääb kasutamata, on parlamendi liikmetel väga lihtne öelda, et mis suuremast rahast me räägime, kui ei suudeta seda vähestki mõistlikul moel ära kasutada.
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)