Ema ja tütart ühendab suur kirg toidu vastu

Veera ja Olga Putan võtavad ahjust imeliselt lõhnavad kitsepiimasaiad, mis lähevad müüki Konju mõisa talupoodi Tallinnas. Foto: Matti Kämärä

Kui Veera Putanil tuli mõne aasta eest mõte avada Narva-Jõesuus oma pagarikoda, tõmbas ta ettevõtmisesse kaasa ka tütre Olga, diplomeeritud elektriinseneri. Ema ja tütre tandem on osutunud väga edukaks.

Kui MTÜ Kohalik Toit pärjas eelmisel reedel toidukonkursi parimaid, kandideerisid Veera ja Olga kõigis kolmes kategoorias ning panid tasku parima toidutootja tiitli.

"Me tõesti teeme palju tööd," otsib Veera tunnustusele seletust. "Peale leiva, saia ja kringlite küpsetamise pakume catering'i teenuseid. Kohvipausi- ja peolaudu tellitakse meilt Narvast Jõhvini."

Peolaua tegemisele läheneb Veera nagu kunstnik, kes sai käe valgeks Narva-Jõesuu sanatooriumis.

"Töötasin seal 21 aastat, alguses administraatori ja majaperenaisena "Pentagonis" [sanatooriumi korpus, mida kasutasid kõrged riigitegelased − toim.], kus võõrustasime nii Lennart Merd, Mart Laari kui teisi tipp-poliitikuid. Viimased aastad töötasin peamajas toitlustusjuhina."

Ühel hetkel otsustas Veera nullist alustada.

"Töötasin palju, aga ei teeninud suurt midagi. Tundsin, et pean vahetama tööd, ja sain ajutiselt teenistust rahvaloendajana. Seejärel võtsin end töötukassas arvele ja juurdlesin, millega võiksin tegelema hakata. Märkasin, et meil ei pakuta häid küpsetisi, mis oleksid tervislikud, näiteks juuretise baasil küpsetatud leiba. Tallinnas oli selliseid väikesi pagariärisid palju, aga meil oli sel hetkel tühjus. Nägin selles oma võimalust."

Kuurortlinna esimene

Veera tutvus Eesti pagarite seltsi kaudu teiste sama ala tegijatega ja sai julgust proovida. "Läksin töötukassas ettevõtluskursusele, kirjutasin pagaritöökoja äriplaani. Utsitasin ka tütart end töötukassas arvele võtma, et koos ettevõte rajada."

Olga, kes oli omandanud elektriinsenerina magistrikraadi ja avastanud praktikal, et eriala, mida oli küll huvitav õppida, ei paku tööpostil pinget, lõi emaga pikemalt mõtlemata kampa.

Nii sündisid ülemöödunud aastal OÜ Leiva Kodu ja MTÜ Meie Pagar. Hakkajad naised tegid kahe töötukassast saadud starditoetusega remondi ja sisustasid pagaritöökoja − kuurortlinna esimese ja seni ainsa. Leaderi toetuse abil soetati hiljem seadmeid juurde ja loodi võimalused ka catering'i pakkumiseks.

Just peolaudade katmine on tegevus, mida Veera iseäranis jumaldab. "See on ilus töö, võimalus toitu kaunilt serveerida. Mul on väga mahukas portfoolio, sest alati jäädvustan tehtu." Tellija soovil valmistab ta ka kõige lihtsamaid peolaudu, kust ei puudu singirullid, täidetud munad ja krabisalat, ent need on vormistatud talle ainuomase käekirjaga.

Oma pagaritoodetega sillutati tee klientide südamesse naturaalse ja kvaliteetse tooraine kasutamisega. Ausast kaubast hoolimata polnud müügikanalite leidmine algajatel ettevõtjatel sugugi lihtne. "Olime ise hästi aktiivsed ja käisime kõikvõimalikel laatadel ning üritustel, et olla pidevalt pildil," meenutavad nad algusaegu.

Talupoes ja piimaautos

Praegu on kõige suuremaks partneriks äsja riigikokku valitud Konju kitsetalu peremees Martin Repinski. Tema Tallinnas avatud Konju mõisa talupoodi läheb suurem osa Veera-Olga küpsetatud leivast ja saiast. "Samuti müüakse meie tooteid Konju mõisa talu piimaautos, mis sõidab Ida-Virumaal Kiviõlist Narvani," räägib Veera.

Tarbijate eelistused piirkonniti erinevad. Näiteks Tallinnas läheb väga hästi kanepiseemnetega leib, aga ka küüslaugu-, sibula- ja ürdileib. Narvas jälle on menukad puuviljaleivad, kanepiseemnetega ei lähe seevastu üldse mitte.

Paralleelselt oma ettevõtte ülesehitamisega on löödud kaasa mitmes kodanikuühiskonna sihtkapitali toetusega sotsiaalprojektis. Kuidas äri ja sotsiaaltöö kokku sobivad? "Väga hästi sobivad," kinnitab Veera. "Me võime õpetada inimestele midagi praktilist. Tegime koostööd Sillamäe noorte vanemate kooliga, õpetasime probleemsetele noortele eluks vajalikke töid ning aitasime neil omandada tööharjumust."

Uued kogemused

Jaanuarist korraldavad Veera ja Olga toitlustust vastvalminud Sinimäe koolimajas. "Tahame saada koolisöökla kogemust. Kasutame kohalikku toorainet ja kuigi viinereid me ei paku, süüakse taldrikud tühjaks: läheb nii liha, kala kui kana," rõõmustab Veera.

Küsimuse peale, milleks kogu aeg tegevust laiendada, kui tööd on niigi rohkem, kui jõuab ära teha, jääb Veera mõttesse. "Tööd on tõepoolest väga palju ja milleks seda on juurde vaja, ei tea. Mul on vaja kõike ja palju," naerab ta. "Aga mulle ausalt öelda meeldib see, mida ma teen."

Olga lisab, et iseenda peremees on olla keerulisem kui palgatööline, aga tema vastutust ei pelga.

Ema-tütre tööjaotus on lihtne: Veera kokkab ja Olga nimetab end teenindavaks personaliks ning tegeleb raamatupidamisega.  Turundust ja projekte teevad naised koos. "Kui emal tuleb mingi idee, siis ta tahaks selle kohe teoks teha, aga mina kaalun, kas see on realistlik. Oleme väga erinevad. Tema ütleb, et kõik on lihtne, mina jälle, et kõik on keeruline. Tema on optimist, mina kahe jalaga maa peal," räägib Olga.

Veera kiidab, et tütar on särav suhtleja ja talle meeldib töö klientidega. "Kui töötasin sanatooriumis, käis ta juba koolitüdrukuna ettekandjana abis. Kliendid olid temast alati vaimustuses!"

Mõistab poolelt sõnalt

Veera kinnitusel ta ilma tütreta nii palju ette ei võtaks. "Olen proovinud võõraid välja õpetada, aga see on tulutu töö. Paljude praktikantide hulgas on olnud 1-2 inimest, kes saavad aru, mida ma tahan, ja soovivad ka ise tööd teha. Olga mõistab mind poolelt sõnalt."

Olgagi on kindel, et edu ettevõtjana on võimalik ainult koos emaga. "Veera võtab väga kiiresti otsuseid vastu ega karda riskida, erinevalt minust. Teiseks − noorel inimesel, kellel pole kogemusi, kes ei tunne turgu ega klientide soove, on oma äri palju raskem alustada. Veeral oli see kogemus olemas. Tal oli palju püsikliente, kes tellivad temalt juba sanatooriumi aegadest."

Nii ema kui tütar peavad oluliseks, et areng ei jääks seisma. Selleks ollakse valmis end pidevalt täiendama.

"Kui töötasin veel "Pentagonis", tahtsin seal toitlustust arendada ning läksin õppima Narva kutseõppekeskusesse. Tollal juhtis seda Ago Silde, kes oli ise suur toiduteema fänn, ja meid käisid õpetamas maailmatasemega kokad. Teenindusõpetaja oli Reelika Eerik, kes on praegu kelnerite ja ettekandjate liidu juhatuse liige," kiidab Veera Narvast saadud väljaõpet.

Olga õpib kokakunsti emalt, samuti Eesti kelnerite ja ettekandjate liidu seminaridelt. "Igal aastal käime toidumessil, sealt saab palju huvitavaid mõtteid."

Kõige huvitavamatele ideedele satub Veera aga saunas. "Lavalkäimise vahepeal lehitsen kokaraamatuid ja -ajakirju − mul on kodus miljoneid retsepte. Lehitsen, vaatan, oi, kuidas ma selle olen unustanud − panen kõrvale. Lähen jälle lavale, tulen tagasi, lehitsen veel: oo, seda ideed peaks suvel kasutama. Tahan teha pidevalt midagi uut ja sellist, mis poleks nagu teistel. Ja kui keegi mõne meie idee üle võtab, siis ma pikalt ei pahanda − mõtlen välja uue."

Veera ja Olga löövad aktiivselt kaasa ka Virumaal sündinud algatuses MTÜ Kohalik Toit, sest mõlemad on suured kohapeal kasvatatud ja toodetud toidu fännid. "Juba ammu imestasin, miks ei paku meie söögikohad midagi kohalikku. Milleks teha spagette, kui võime valmistada räimekotletti?" arutleb Veera ja rõõmustab, et praegu osatakse kohalikku toitu rohkem väärtustada.

Kohalikku Toitu koondunud mõttekaaslastega on käidud toitlustamas laulupeolisi ja energiajooksul osalejaid. "Üksi seda ei tee," tähtsustavad naised ühistegevusi.

Kas Veeral, kes toidukujundusele kõvasti rõhku paneb, on ka kodune toit nagu piduroog?

"Kodus me käime ainult magamas," rehmab ta käega. "Ja vahel ei saa isegi magada. Juhtub, et helistatakse hilisõhtul Tallinnast ja olen hommikul kella neljani küpsetanud. Aga kui mul oli veel aega kodus süüa teha, oli see ikka mitmekäiguline."

Lihavõttepühade ajal Narva-Jõesuu pagaritöökoda spetsiaalseid küpsetisi ei tee ega müü. "Ma ei pea õigeks usupühadega äri teha," põhjendab Veera.