Poetess usub pirukate ühendavasse jõusse

Kristiina Ehin: "Köögis veedeti nii palju aega ning kui mõelda, et mõni laulik teadis kümneid tuhandeid värsse peast ja oskas sinna midagi lisada − köögis kindlasti arutleti ja mõeldi selle üle, mida laupäeval pulmas laulda." Foto: Matti Kämärä

Kuidas oleks veel lihtsam avastada köögipoeesiat, kui pöörduda Eesti särava poetessi Kristiina Ehina poole, kel pealegi ilmus äsja koos kolme pärimusmuusikust daamiga album "Naised köögis".

Äsja ilmus meie toiduleheküljele sobiva nimega CD "Naised köögis", kus kõlab 14 rahvalikku laulu sinu, Katrin Laidre, Kairi Leivo ja Sofia Joonsi esituses. Kuidas sa ise seda albumit iseloomustad?

Kohtusime Viljandi aguliköökides ajal, mil meil kõigil olid väikesed lapsed, ja tundus palju toredam kokku saada, selmet igaüks oleks oma köögis süüa vaaritanud. Saime ühel hetkel aru, et meil on suur ühine armastus rahavalaulude ja -muusika vastu. Äkki hakkasid sündima laulud: igal õhtul kas tegime eelmise õhtu laulu edasi või võtsime uue teema. Sa ei saa lihtsalt laulu teha, vaid pead kõigepealt jõudma ühisele arvamusele: selleks oli vaja tükk aega maailma asju paika panna, pidada vestlusi, mida nimetasime köögiseminarideks.

Arutlesime maailma, luule olukorra ja sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel. Nii need laulud sündisid. Ühed sõnad on Jesseninist ja vene luulest inspireeritud. Me teeme ümber, teeme uuesti, teeme kaveri − nagu "Truudusetu Julia" ja "Süüdimatu Julius", mis on kaks laulu, millest teises lastakse asjadel paista ka naise seisukohast. Sageli on rahvalaulude maailm ja suur luulemaailm hästi ühepoolselt meestekeskne. Oleme öelnud, et meie laulud on endast lugupidavale naisele ja suure südamega mehele.

Kuidas sinu luule ja muusika on seni suhestunud?

Olen siiani arvanud, et võin küll sõnu teha, aga ma ei julge neid kunagi laulda, sest Rapla kooli muusikaõpetus oli selline, et selle põhjal ei julgenud ennast kuidagi musikaalseks pidada. Aga ühises sünergias ja hingesugulaste seltskonnas julgedki äkki laulda ning saad aru, et oma hääles polegi midagi häbenemisväärset. Ja kõige tähtsam on see sõnum, mida tahad öelda − kõik muu antakse juurde.

Aga kui suurel laulupeol esitati "Puudutust" Tõnu Kõrvitsa viisistuses, oli see väga suurejooneline hetk minu elus − kuulda oma teksti 30 000 inimese esituses. Kahjuks ma ei saa ise selle viisiga hakkama. Plaadile "Naised köögis" tegimegi "Puudutuse" "köögiviisi" karmoškadele ja viiulile − et saaks laulda sõpradega koos ega peaks mõtlema, mis häälerühmad kõik olemas on või ei ole. Samuti Curly Stringsi lood minu sõnadele rõõmustavad südant.

Kuidas on kulgenud nii, et sinust on saanud laulik?

Eks ma olen ikka eelkõige kirjanik, aga lauluteema on minuga kaasas käinud magistritöö kirjutamisest ja rahvalaulude uurimisest alates. Mind huvitab väga, mis muudab ühe teksti või kellegi riimilise-rütmilise mõtteavalduse rahvalauluks; et mis see on, mis läbistab rahva hinge igikeltsa ja kooriku ning tungib sinna. Armastan ise väga rahvalaule ja puudutavat muusikat − kui mul õnnestub luua sõnad, mis sinna merre piisku lisavad, on mul väga hea meel.

Aga kui sa pead lauliku all silmas luuletajat − olen olnud 15 aastat vabakutseline kirjanik ning olen kirjutanud asju, mis jõuavad rohkem ja vähem kohale. On olnud rõõm nende üle, mis on jõudnud kohale, tähendanud, loonud ja aidanud kaasa identiteedi loomisele. Identiteeditunne Eestis on tihtipeale üsna habras. On kohti, kus on veel hapram kui habras. Näiteks Raplast kirjutatud romaan ("Paleontoloogi päevaraamat" pälvis mullu Virumaa kirjanduspreemia; Kristiina loodab, et see tõlgitakse ka vene keelde, inglise keelde on teos juba tõlgitud, aga see pole veel raamatuna ilmunud − T.K.) püüdis kaasa aidata sellele, et üht habrast identiteeti kandvamaks kirjutada − ka hapruses võib olla kandvust.

Jõuame nüüd asja tuumani. Milline on sinu ja köögi suhe?

Ma kardan teravaid nuge nagu tuld ja tuliseid pliidiraudu nagu teravaid nuge. Köögis tahaks ennast ikkagi turvaliselt tunda − laulude tegemine on oluliselt ohutum kui söögitegemine. Kui vähegi võimalik, lasen kellelgi teisel süüa teha, aga mul on ka väga inspireerivaid kokkamisi olnud. Näiteks eile tegin lihapirukat ning tundsin lausa, kuidas kogu pere ja terve suguvõsa said ühtseks, sest kui ma emale telefonitsi ütlesin, et küpsetan praegu lihapirukat, tundsin telefonis, kuidas ema nägu tõmbus laiale naerule. Siis läksime ämma ja äia juurde: pirukas polnud lõpuni küpsenud, võtsime pooltoore piruka kaasa ja panime äia juures ahju. See küpses ja küpses seal ning keegi ei tahtnud ära minna, sest pirukas polnud veel valmis. Mina usun pirukate ühendavasse väesse ja energeetiliselt puhastavasse jõusse.

Kuidas sa selle piruka tegid?

Mingil juhul ei tohi hakklihamassi muna lisada! Ikka ainult värskeid maitseid. Sibulat ja ühe tomati hakkisin ka sinna sisse. Hakkliha peab olema hästi pehme ja värske ning lisatakse veel soola ja pipart. Pirukas ise on pärmilehttainast. Praed võimalikult mahlaka hakkliha poolpehmeks, rullid taina aluspõhja, paned sinna hakklihasegu ja siis teise tainakihi sinna peale. Ääred vajutad kahvliga kenasti kokku, kahvliga teed mustrid peale ja pintseldad munaga pealt. Arvan, et see on üpris slaavipärane pirukas − ma isegi ei tea, kust seda õppinud olen. See on üks väega asi!

Veel meeldib mulle väga torti kaunistada ja mune värvida, aga kui ma midagi ette võtan, meeldib mulle selle eest tähelepanu ja tunnustust saada.

Kui sina oled nii harv ja haruldane tegelane köögis − nagu sa oma imeilusas luuletuses "Ümin Eestile" kõneled haruldastest, vabaduseliiki süvavee-elukatest −, kust siis pere süüa saab?

Sain aru, et võtan praegu veidi ka poosi − ega ma tegelikult peret nälga jäta. Tuleb ette ka väga argiseid ja kiirkorras söögitegemisi. Näiteks [abikaasa] Silver ütleb, et minu krevetisupid on väga head. Ma teen neid ülikiiresti ja täiesti lõdva randmega − need tulevad hõrgud ja restoranilikud. Kõige lihtsam viis teha perele väga maitsvat krevetisuppi on osta aasiapärane vokijuurviljade segu, kus sees on pakikene aasiapärast maitseainesegu, ning panna see keevasse vette. Umbes samal ajal võib lisada kooritud krevetid. See on viie minuti supp − väga huvitav ja hõrk! Sinna sobib keetmise ajal sidrunimahla lisada ja ka hakitud keedumuna.

Kas teised "Naised köögis" daamid kardavad tulist pliidirauda ja teravaid nuge vähem?

Kairi on meil lihtsalt suurepärane. Ma alati helistan [rahavamuusikule ja tõlkijale, August Pulsti õpistu juhatajale] Kairile, kui mul on vaja näiteks külalistele laud katta − temal on ikka alati häid mõtteid. Ta suudab vähese rahaga osta ülimalt peeneid ja huvitavaid asju ning teha neist kokku täiesti aadellik roog. Ja Sofia on meil suurepärane toidutegija. Tema paneb suurepäraselt kokku Eesti ja Rootsi köögi paremaid maiuspalasid.

Sind on ikka huvitanud soorollid. Sakslastel oli kuulus "kolmainsus" naistele: kinder, küche, kirche. Mida sa sellest arvad?

"Naised köögis" on ühest küljest siiras ja teisest küljest irooniline pealkiri. Tegu on suure arhetüübiga, mis mingis mõttes kõlab tänapäeva maailmas ka valusalt, aga ma arvan, et see kriipimine ongi hea, intrigeeriv ja huvi tekitav.

Mehed jälle suudavad köögis sageli kohustusevabamalt asjale läheneda, mis teebki asjast loomingu. Kusjuures kui meie laulu- ja toidutegemise kööki on sattunud mõni mees, on ta alati öelnud, et energiavibratsioon on äärmiselt kõrge ja hea, ning ei tahagi kohe lahkuda meie seltskonnast. See on see, kui naistel tekib tahtmine laule teha, nad saavad teha ja köök ei ole kohustusekoht.

Pärimuslikud köögid on olnud lauluga täidetud − laule lõõritavaid perenaisi on ikka olnud. Köök on pärimuskoht, kus on antud tütardele edasi oma laule ja improviseeritud. Köögis veedeti nii palju aega ning kui mõelda, et mõni laulik teadis kümneid tuhandeid värsse peast ja oskas sinna midagi lisada − köögis kindlasti arutleti ja mõeldi selle üle, mida laupäeval pulmas laulda.

2009. aastal kandsid sa Jõhvis vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul kleiti, kuhu olid kootud kõigi sinu teadaolevate esiemade nimed. Kas oled vahepeal nende kohta midagi uut teada saanud?

Üks asi, mis kohe praegu meenus, on see, et minu 150 aastat tagasi elanud esiemast Maretist on rahval, meie perekonnal, meeles ainult üks asi − kujutad ette, et inimene elas oma pika elu ja temast on meeles ainult üks asi! −, kuidas ta vanas eas isetehtud odrakaraskeid ahjust välja võttis. Need olid tehtud nõnda, et hästi külma hapupiima oli lisatud ainult odrajahu ja kui see hästi külm mass panna hästi kuuma ahju, tekib sinna iseenesest kergitav aine; pole vaja ei juuretist, ei pärmi. Tulemus on ülimaitsev. Temast ongi meeles vaid see, kuidas ta pimedas lõkendavast ahjust neid odrakaraskeid võttis ning oma lastele ja lastelastele andis: kuidas need maitsesid, kuidas need hamba all murdusid ning olid krõbedad ja võised. Lisaks see, et ta kasvatas lapsi üksi.

Stereotüübina levib ka arvamus, et filoloogineiud on köögis umbes nii osavad, et istuvad, pott süles, pliidile ja arvavad, et toit nõnda valmibki. Sinu isa Andres Ehin (1940−2011) oli boheemlasest loomeinimene ja Ly Seppel on samuti loomeinimene. Kuidas neil köögis oli?

Isa armastas aeg-ajalt süüa teha, aga nõusid pesta ta küll ei armastanud. Tal oli aadellik suhe köögiga. Isa tegi väga häid seeneroogasid − võib-olla see tulenes tema baltisaksa juurtest ja Venemaal elanud isast. Vene köögis osatakse hästi seeni teha − seenepirukad ja kapsapirukad on tulnud isapoolsest suguvõsast.

Kuidas teie plaati on vastu võetud?

See on tekitanud üllatavalt palju elevust. Selle üle on mul hästi hea meel. Ja mul on hea meel, et Eestis on kohta ka sellel muusikal. (Ning Kristiina soovitab kõigil kuulata Youtube´ist https://www.youtube.com/watch?v=IyghQ7WizE4albumi "Naised köögis" lugu "See pole ainult sääskede ja siilide öö" − T.K.)