Ei ole väga kadestamisväärne amet

Kiviõli linnapea valimistel võidupärja kaela saanud Nikolai Vojekin ei ole siiamaani silma paistnud just eriti silmatorkava karismaga poliitikuna, ent kahtlust pole selles, et ta teab, kuidas omavalitsussüsteem toimib, millistele nuppudele vajutada ja kellega mida millal rääkida, et soovitud tulemust saada.

Ka tema kirju parteiline karjäär räägib selget keelt pragmaatika ülekaalust aadete üle.  Ta on olnud Reformierakonnas, kuulunud vasakparteisse, kandideerinud riigikogusse Rahvaliidu (ehk praeguse EKRE eelkäija) nimekirjas ja kui vaja, astub nüüd kõhklusteta Keskerakonda.

Kiviõli volikogu esimehe Eldur Lainjärve soositud Vojeikini põhilised oponendid volikogus pelgavad kõige rohkem seda, et tegu on nii-öelda mugavuskandidaadiga, kelle kaudu on Lainjärvel hea kontrollida linnas toimuvat ja kes ise värskeid tuuli kaasa ei too.  Neid oleks aga Kiviõli jaoks hädasti vaja, et pidurdada linna hääbumist.

Samas tuleb silmas pidada, et ega neid inimesi, kes nii väga Kiviõli linnapea tooli ihkaksid ja selles rollis toime tuleksid, ülearu palju just pole. Kui oleks tulnud välja silmanähtavalt tugevamaid kandidaate, poleks Vojeikinil ju võimalust tekkinud.

Linnapea palganumber  pole just selline, mis paneks tõsiseid tegijaid end olemasolevast ametist lahti võtma, et tulla kõhna eelarvega linna maadlema lõputuna näivate elamu- ja soojamajanduse ja paljude muude probleemidega. Seejuures tuleb valmis olla, et iga kell võib volikogust saada hundipassi.