INTERVJUU ⟩ Kohtla-Järve abilinnapea kultuuri alal tunnistab, et Eesti kultuur on tema jaoks tume maa

Deniss Šalkauskasest sai mullu novembri lõpus suure üllatusena Kohtla-Järve abilinnapea kultuuri ja hariduse alal. Tema ametnikukarjääri pikkuseks jääb vähem kui pool aastat, sest ta ei osanud arvata, et seda ei saa tippspordiga ühitada. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

• Abilinnapea kultuuri alal ei tea, kes on Ernesaks, Pärt või Nüganen.
• Šalkauskas oli üllatunud, et abilinnapea tööpäeva ei lõpe kell viis õhtul.
• Lahkub ametist, et saaks rohkem treenida ja parandada oma jooksurekordeid.

Ligemale viis kuud Kohtla-Järve abilinnapea kultuuri ja hariduse vallas olnud Eesti üks paremaid keskmaajooksjaid Deniss Šalkauskas tunnistab ausalt, et ei tea Eesti kultuurist suurt midagi, kuid leiab siiski, et selles ametis oldud aega ei ole tal põhjust kahetseda, sest sai väärt kogemuse, millest on edasises elus kasu. Lähiaastatel tahab ta aga pühenduda jooksjana tippu jõudmisele, sest tippsportlasele on antud selleks lühike aeg.

Kuidas muutus teie elukorraldus, kui ühel hetkel eelmise aasta novembri lõpus polnud te enam kehalise kasvatuse õpetaja ja treener, vaid võtsite koha sisse Kohtla-Järve abilinnapea kabinetis?

Ausalt, ma ei oodanud, et abilinnapeal on selline koormus ja tuleb elustiili muuta. Sain ka koolis töötades aru, et õpetaja ei ole sa ainult koolis, vaid igal pool, kus liigud. Abilinnapeana tuleb sellega aga veelgi rohkem arvestada. Pean käituma vastavalt sellele ametikohale.

Mida on tulnud teistmoodi teha?

Pean käituma ametlikumalt. Kuna ma olen noor inimene, siis tahaks vabamalt käituda.

Näiteks dressides ei sobi enam poodi minna?

Muidugi. Ma lugesin ühest linnavalitsuse määrusest, et riietus peab olema ametlik.

Lips ees?

Lips jah.

Meeldib teile lipsu ja ülikonnaga käia?

Varem ma ei olnud sellega harjunud, aga nüüd võtan seda väga rahulikult.

Kuidas olete harjunud sellega, et abilinnapeal tuleb väga palju dokumentidega töötada?

Alguses oli vaja tohutult dokumente vaadata ja uurida. Mind aitasid paljud inimesed nii linnavalitsusest kui ka volikogu fraktsioonist. Tuleb vaadata dokumente, mis tulevad süsteemis üles, vastata kirjadele.

Tulevad ka inimesed, koolide ja lasteaedade ning teiste asutuste direktorid, treenerid ja õpetajad ning kõik küsivad või ootavad abi.

Ma ei osanud arvata, et Kohtla-Järvel on nii palju spordiklubisid, koole ja lasteaedu. Paljud, kes tulevad abi küsima, ei tea üldse, kuidas toetamise süsteem välja näeb. Mõned tulevad, tahavad korraldada mõnd üritust, võistlust või näitust ja küsivad raha ning arvavad, et meil tuleb see lihtsalt kusagilt välja võtta. Üks mees ütles mulle, et mis see 2000 eurot ära ei ole, arvates, et meil on see raha siin põrandal.

Aga see töö meeldib mulle.

Ometigi otsustasite ise aprilli lõpust ära minna.

See töö ei lähe kokku minu sportlike eesmärkidega. Ei ole nii, et kui oled kella viieks hommikul selleks päevaks seatud ülesanded täitnud, saad ära minna. Võib tulla veel ootamatuid kohtumisi.

Kui tulen hommikul tööle, siis ma ei tea, mis kell lõpetan, kas kell viis või kell üheksa. Samamoodi tuleb ka peaaegu igal laupäeval ja pühapäeval üritustel käia. Arvad, et see kestab tund või kaks, aga inimesed tulevad rääkima ning lõpuks on neli tundi läinud. Samas saan aru, et inimesed tahavad linnavalitsuse esindajatega suhelda.

Kui opositsiooni saadikud süüdistavad abilinnapead hariduse, kultuuri ja spordi valdkonnas Deniss Šalkauskast ebapädevuses, siis linnapea Henri Kaselo kaitses aasta alguses  teda ja pidas õigeks anda aega enesetõestmiseks, olgugi et ta tunnistab isegi, et on pidanud ära tegema ka abilinnapea töid. Foto: Erik Gamzejev / Põhjarannik

Šalakauskase kinnitasid Kohtla-Järve abilinnapeaks sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased

* Deniss Šalkauskas sai Kohtla-Järve abilinnapeaks mullu 28. novembril pärast võimupööret, mil võimult tagandati Virve Linderi linnavalitsus ja võimule tuli sotsiaaldemokraatide ja keskerakondlaste koalitsioon, millega ühinesid ka kommunaalärimehe Nikolai Ossipenko eestvedamisel moodustatud valimisliidu Progress mõned saadikud. 

* Šalkauskase kinnitamist abilinnapeaks kultuuri ja hariduse valdkonna on teravalt kritiseerinud opositsioonisaadikud. Talle on heidetud ette töölt puudumist treeningute ja võistluste pärast, aga ka seda, et haridusteemalistel nõupidamistel on ta põhiliselt vaikinud. Samuti on nad leidnud, et Šalkauskase eesti keele oskus ei ole nii hea, nagu hariduse ja kultuuri valdkonna abilinnapealt tuleb eeldada. Sotsiaaldemokraadist volikogu esimees Eduard Odinets on nimetanud Šalkauskase süüdistamist solvamiseks. 

* Enne abilinnapeaks saamist töötas Šalkauskas kehalise kasvatuse õpetaja Jõhvi vene põhikoolis ja oli Jõhvi spordikoolis kergejõustikutreener. 

* Deniss Šalkauskas on lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuri erialal.

Kuidas te abilinnapea ametisse sattusite? Kes teid kutsus?

Üks minu tuttav, kes teab veel üht tuttava tuttavat, kutsus.

Kes see oli, kes ütles, et meil on sind vaja?

Ma ei taha öelda konkreetset nime, äkki tulevikus tekivad tal sellepärast probleemid. Aga see tuttav ütles, kui mul on soovi, siis võin proovida. Ma ei teinud kiiret otsust. Rääkisin oma abikaasa ja emaga. Ema, ma arvan, on esimene inimene, kellega peab sellest rääkima. Kõik ütlesid ühtemoodi, et proovi, sest millal veel selline võimalus tuleb...

Ma olen väga tänulik selle üle. Olen saanud nii palju kogemusi. Näiteks Valeri Korb on mulle oma kogemusi edasi andnud. Viimasel ajal on meil sageli käinud siin välisriikide saadikuid, suhtleme nendega, vahetame telefoninumbreid.

Kes kohalikest poliitikutest teid abilinnapeana välja pakkus?

Mind kutsus Maria Merkulova.

Ossipenko valimisliidust Progress?

Seda ma ei tea, kellega nad töötavad.

Te kandideerisite ju ise ka Ossipenko Jõhvi valimisliidus 2021. aastal. Teid on ikka kohalik poliitika huvitanud?

Seal ma lihtsalt läksin koos kooli direktoriga [Jõhvi vene põhikooli direktor Irina Šulgina] kandideerima.

Aga Kohtla-Järvel tuli initsiatiiv abilinnapeaks kandideerida siis Maria Merkulovalt?

Jajaa. Tema oli juba selline lõplik inimene, kellega vestlesin.

Kuidas valmistusite ajal, mis jäi nõusoleku andmise ja ametisse asumise vahele, abilinnapea ametiks, milleks teil mingisugust kogemust polnud?

Seda aega oli vaid üks või kaks nädalat. [Kohtla-Järve endine abilinnapea] Kristiine Agu, kes töötas meie koolis, andis mõned dokumendid ja eelnõud, mida oleks hea teada.

Kuidas te ise tundsite, kas teil oli selleks tööks piisav ettevalmistus? Saite aru, et see amet ei ole õppimise ja eksperimenteerimise koht, vaid tuleb kohe täiega tööga pihta hakata?

See oli võib-olla ka eksperimenteerimise koht. Ma leian, et ei ole võimalik kõike teada.

Kõike kindlasti mitte, aga elementaarseid asju kultuurist ja haridusest, kuna see on nende valdkondade abilinnapea koht, te ikka teadsite? Kontrollküsimus sellises ametis olevale inimesele on: kas te Eesti laulu- ja tantsupidudel olete kunagi käinud?

Veel ei ole.

Ma ei mõtle, et laulmas või tantsimas, aga vähemalt publiku seas kuulamas ja vaatamas.

Ei-ei. Pole veel jõudnud.

Kes on Eesti tuntumad heliloojad ja lemmikud?

Oi, konkreetselt Eestist mul ei ole. Ma olen muidu küll melomaan. Mulle meeldivad kõik muusikastiilid, ka ooper. Minu lemmikooperilaulja on Luciano Pavarotti.

Aga mõnd Eesti heliloojat oskate nimetada?

Ausalt ei oska.

Eesti ühe suurema linna abilinnapea kultuuri alal ei tea, kes on Gustav Ernesaks, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür?

Ma ei ole nii sügavalt seda uurinud.

See on koolitase või sportlaste keeles kõige madalam kvalifikatsiooninorm ses ametis. Ehk teate siis Eesti tuntud teatriinimesi? Olete kuulnud näiteks sellist nime nagu Elmo Nüganen?

Ei ole.

Aga Guido Kangur?

Ka ei ole.

Nad mõlemad on Ida-Virumaalt pärit Eesti tänase teatri suurkujud. Guido Kangur korraldab juba 15 aastat Ida-Virumaal Rannapungerjal menukat Tuletorni kontserti...

Ma ütlen nii, et kui ma õppisin koolis ja gümnaasiumis, siis me kuidagi nii ei õppinud ega uurinud Eesti tuntud lauljaid ja dirigente.

Ma võin samamoodi öelda, et kõik inimesed ei tea meie tuntumaid sportlasi.

Kõik inimesed ei peagi teadma, aga abilinnapea kultuuri alal peab kindlasti.

Nõus.

Kui te teadsite, et olete sellisesse ametisse asumas, siis te ei lugenud läbi isegi Eesti kultuuriloo lühikokkuvõtet?

Sügavalt ei ole lugenud. Esimese asjana uurisin, mitu kooli, lasteaeda, kultuurikeskust ja muud asutust Kohtla-Järvel on. Ma olin šokis, kui sain teada, kui palju üritusi aasta jooksul meie linnas toimub.

Üritusi toimub arvuliselt palju. Aga küllap olete ise ka kogenud, et kui toimub Ahtme rahvajooks või siin Järve linnaosas mõni rahvaspordiüritus, siis osalejaid on enamasti alla saja. Ja see on suuremas osas üks ja sama seltskond inimesi: Deniss Šalkauskas ja veel mõned tõsisemad treenijad, mõnikümmend harrastajat ja umbes sama palju lapsi. Miks sellises suures linnas, kus elab üle 30 000 inimese, inimesed osalema ei tule?

Ma arvan, et osa inimesi kardab võistlema tulla. Mul on ka tuttavaid, kes jooksmisega tegelevad, aga ei taha kohalikel võistlustel osaleda. Mitte sellepärast, et korraldus oleks halb, aga kardavad, et keegi näeb neid, ja nad häbenevad seda.

Mida on ses häbeneda, kui inimesed on aktiivsed, liiguvad ja hoolivad oma tervisest? Kuidas sellist suhtumist muuta?

Ma loodan, et nüüd, kui Kohtla-Järvel tuleb maikuus Ida-Virumaa jooksusarja etapp ja ka Eastmani heategevusjooks, tuleb osalejaid rohkem.

Peaksime püüdma veenda, et need paljud spordiklubid, mis meil linnas olemas on, tuleksid sellistele ülelinnalistele üritustele oma õpilaste ja nende vanematega osalema. Eks me oleme klubide juhtidega sellest ka varem rääkinud. Nad ütlevad, et jaa-jaa, aga väga vähesed on tegelikult tulnud.

Te asusite ametisse vähem kui viis kuud tagasi, aga juba tuleb aeg sellele perioodile joon alla tõmmata. Mida jõudsite selle ajaga ära teha?

Sain väga palju kogemusi. Nüüd tean, kuidas see süsteem välja näeb, mida teeb linnavalitsus, mida teeb volikogu, kes millise valdkonna eest vastutab.

See on olnud teile endale koolitus. Aga kui tänaval mõni Kohtla-Järve inimene küsib, et Deniss, te olite viis kuud abilinnapea, mida te selle aja jooksul linna jaoks ära tegite, siis mida ütlete?

See on hea küsimus. Kõige suurem probleem on üleminek eestikeelsele õppele. On olnud väga palju koostööd ja kohtumisi meie koolidirektoritega, kellega on see teema kogu aeg päevakorras olnud. Ma küsin, kuidas direktoritel läheb, kas nad otsivad uusi õpetajaid. [Haridusminister] Kristina Kallas oli meil käies väga rahul, kuidas meil selle üleminekuga läheb.

Deniss Šalkauskas võitmas tänavustel Eesti sisemeistrivõistlustel 3000 meetri jooksu. Foto: Marko Mumm / EKJL

Ühel alal on Šalkauskasest kiiremad Eestis olnud vaid kaks meest

• 1500 meetri distantsil jooksis Deniss Šalkauskas 2022. aasta jaanuaris aja 3.48,28. Sisehallis 200 m pikkusel ringil on see edetabelis Eestis läbi aegade kolmas tulemus. Temast kiiremad on olnud vaid Andi Noot ja Tiidrek Nurme.
• Õues on tema isiklik rekord mullu maikuus joostud 3.48,08, mis oli eelmise hooaja edetabelis teine tulemus. Läbi aegade edetabelis annab tal aga veel kõvasti edasi rühkida, sest sellest on paremad olnud 47 meesjooksjat. Eesti rekord on ligemale kümme sekundit parem − 3.38,59 − ja joostud Tiidrek Nurme poolt Pekingi olümpial, kus ta ületas Ida-Virumaa kuulsa jooksumehe Märt Vildi ammuse, 1966. aastal püstitatud Eesti rekordi.
• Deniss Šalkauskas on esindanud Eestit nii võistkondlikel Euroopa meistrivõistlustel kui ka murdmaajooksu maailmameistrivõistlustel, kus ta sai sel kevadel 10 km jooksus 107 osaleja seas 91. koha. Tänavu talvel tuli ta Eesti meistriks ja karikavõitjaks 3000 meetri jooksus.

Mida te maikuust alates tegema hakkate?

Septembris lähen jälle kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Olen vaadanud, et kehalise kasvatuse õpetajaid otsivad paljud koolid Ida-Virumaal. Kodunt Jõhvis ei tahaks kaugel tööl käia. Sõidu peale kuluks liiga palju aega, mida saaks oma trenni jaoks kasutada.

Kui kaugele loodate jooksmises veel jõuda?

Tahan parandada oma tulemusi kõikidel põhilistel distantsidel, 1500 ja 5000 meetri jooksus, sügisel ka pikematel distantsidel.

Otsuse abilinnapea kohalt lahkuda tegin ka mõeldes sellele, et elu on pikk, aga professionaalse sportlasena on mul jäänud võib-olla viis aastat või natuke rohkem. On üksikuid näiteid, kes jooksevad häid aegu ka 35- või isegi 40aastasena. Aga 1500 meetri jooksus on enamik teinud oma parimad jooksud alla 30aastasena.

1500 meetri jooksus on teil küll Eesti mõistes tugev isiklik rekord 3.48, aga selleks, et pääseda rahvusvahelistele tiitlivõistlustele, tuleks sellest kiirem olla veel vähemalt kümme sekundit. Näete te, kuidas olla kümme sekundit kiirem?

Ma arvan, et see on reaalne, aga selleks tuleb täielikult pühenduda ja sport peabki olema põhitöö. Et sul on lisaks treenerile ka füsioterapeudid ja arstid ning võib-olla ka psühholoog. Ma arvan, et kui jooks saab mu tööks, siis aja 3.35 saavutamine oleks reaalne.

See on Euroopa tipu lähedale ulatuv tase?

Jah, aga olümpianormid on viimastel aastatel tõstetud väga kõrgele ja osalejate arvu on ka vähendatud.

Pikamaajooks on ränk ala, mis nõuab suurt treeningmahtu ja kõva kannatamist ning võitlust valu ja iseendaga. Miks see teile meeldib?

Ma tegelesin üle kuue aasta ujumisega, kuna ema soovitas, sest ujumine aitab head kehahoiakut kujundada. Aga mul ei läinud ujumises eriti hästi, olin viimaste hulgas, vaid rinnuliujumises olin kusagil keskel. Kuid suviti, kui basseinid olid veest tühjad, siis me jooksime palju ja jooksus olin üks paremaid. Ütlesin emale, et tahan proovida kergejõustikku. Kõige rohkem on mul looduse poolt antud eeldusi keskmaajooksu jaoks. Ma sain varakult oma vanuseklassis Eestis päris häid kohti.

Mis ses spordialas, kus jalalihased on pidevalt piimhapet täis ja kopsud tahavad hapnikupuuduse tõttu lõhkeda, mõnusat on?

Kannatada on siis hea, kui sul on eesmärk ja sa tahad seda saavutada ning tunned, et trennides tehtu viibki eesmärgile lähemale. Mõne raske trenni alguses võib küll läbi käia mõte, et kas mul on seda vaja, aga kui see saab tehtud, siis naudid seda.

Aga mis mõtted tulevad siis pähe, kui oled pikka aga kõvasti pingutanud ja teinud justkui kõik õigesti, aga mingitel põhjustel tuleb tulemustes hoopis tagasiminek?

Jah, see on psühholoogiliselt raske. Seetõttu olen vahetanud ka treenereid. Olen tänulik, et Viktor Predbannikov minuga aastaid tegeles. Ta andis mulle baasi, mis arendas mind kuni juunioriklassi lõpuni.

Harry Lembergiga ei õnnestunud kõik nii, nagu lootsin. Vahel lihtsalt mõne treeneri metoodika ühtedele sportlastele sobib, aga teistele mitte. Krossijooksus saavutasin päris häid aegu, aga staadionidel põhidistantsidel ei tulnud arengut.

Siis sain tuttavaks praeguse treeneri Roman Kohtoviga ja meil hakkasid asjad väga kiiresti paremaks minema.

Hoiame siis pöialt, et teie unistused spordis täituksid.

Jah, aga ma ei kahetse sugugi ka seda aega, mil sain olla Kohtla-Järve abilinnapea. Nüüd ma tunnen ka spordisüsteemi paremini, muu hulgas seda, kuidas toetuste süsteem toimib.

See oli hea õppimise aeg. Aga kuidas te talusite seda kriitikat, mida volikogu opositsiooni poolt teie suhtes pidevat tuli ja mille mõte oli, et Šalkauskas ei sobi sellesse ametisse?

Ma ei oodanud, et haritud inimesed hakkavad mind nii ründama.

Saite te aru, et abilinnapea suhtes on tugevad ootused ja kui ta neile ei vasta, siis teda rünnataksegi? Kui Inglise jalgpalliliiga meeskonnas tuleb platsile mängija, kes on võib-olla väga hea viiuldaja, aga jalgpallurina vähe treenitud, siis vilistavadki pealtvaatajad ta kohe välja.

Kõige prioriteetsem valdkond oli mulle haridus ning kuna ma ise töötasin koolis ja kogu mu pere − ema, tädi, abikaasa ja ämm − töötab samuti koolis, siis tunnen seda süsteemi väga hästi.

Tunnete, et teete praegu abilinnapeaametist lahkudes ja rohkem spordile pühendudes enda jaoks õige otsuse?

Jah. Aga ma olen õnnelik, et proovisin.