/nginx/o/2021/05/12/13776949t1hf564.jpg)
/nginx/o/2024/04/05/15984719t1h18db.jpg)
Märtsi algul sõitsin koos järjekordse abikonvoiga külla Ukraina sõduritele, kes võitlevad oma maa eest Doni steppides. Seekordne sõit läks rindele väga lähedale, sest Tartu mees Jaanus Piller, kes selle sõidu organiseeris, viibki abi käest kätte. Peale Jaanuse ja minu on konvois veel Ronaldo, Vello ja Jovzi.
Hommikul sõidame Tartu lähedalt välja ja õhtuks oleme Poola-Ukraina piiril. Meie autod on kaitsevärvi, Eesti ja Ukraina lippudega ning UDMi kleebistega. UDM, United Delivery Mission, on üks paljudest Eesti mittetulundusühingutest, kes Ukrainat abistavad, ja Jaanus teeb just selle organisatsiooniga koostööd.
Öisel ajal sõidame kollaste vilkuritega. Piiripunkti blokeerivad Poola põllumehed, aga kleepsud ja vilkurid mõjuvad. Meie pääseme otse piiripunkti. Piiri ületamine võtab aega. Abisaadetisi kontrollivad hoolikalt nii poolakad kui ka ukrainlased. Liikuma saame hommikul. Esimene peatus on tanklas, kust hangime Ukraina telefonikaardid. Siis jäävad meie teele Lutsk, Rivne, Kiiev ja Dnipro.
/nginx/o/2024/04/05/15984717t1h3de9.jpg)
Dnipro. Purukspommitatud kortermaja
Dnipros kohtume sealsete vabatahtlike Olesja ja Tanjaga. Ning hakkame abi üle andma. Vabatahtlikud saavad meilt Respo Haagiste haagise, meditsiinivarustust, ratastoole, desovahendeid… Kõik jõuab haiglasse või rindele.
Olesja ja Tanja pakivad mu väikesesse ja vanasse punasesse autosse ning näitavad mulle Dniprot. Õigemini seda, mida venelaste raketirünnakud selles linnas on teinud.
/nginx/o/2024/04/05/15984720t1ha6b8.jpg)
Suur elumaja, mille venelaste raketilöök eelmise aasta jaanuaris purustas, on ikka veel varemetes. Dnipros undavad peaaegu pidevalt õhuhäire sireenid. Inimesed on sellega harjunud. Traagilised rünnakud püsivad aga meeles. Olesja ja Tanja aitasid tolle purukspommitatud maja juures kannatanuid neli päeva.
"See oli hirmus pilt. Kõige raskem oli näha inimesi, kes ei kaotanud lootust leida ellu jäänud omakseid. Aga see lootus vähenes iga päevaga. Esimesel päeval saadi rusude alt veel kätte elusaid inimesi, aga teisel, kolmandal ja neljandal päeval leiti vaid hukkunuid. Kõige kurvem oli see, et rusude alt kaevati välja hukkunud lapsi," meenutas vabatahtlik Olesja Kuzmenko.
Kõige raskem oli näha inimesi, kes ei kaotanud lootust leida ellu jäänud omakseid. Aga see lootus vähenes iga päevaga. Esimesel päeval saadi rusude alt veel kätte elusaid inimesi, aga teisel, kolmandal ja neljandal päeval leiti vaid hukkunuid. Kõige kurvem oli see, et rusude alt kaevati välja hukkunud lapsi.
Olesja Kuzmenko
Bussipeatusse purustatud kortermaja vastas tuuakse mänguasju. Venelaste tapetud laste mälestuseks. Suure kortermaja varemed on tunnistus venelaste sõjakuriteost. Ühest nendest sadadest, mis nad sõja-aastate jooksul Ukrainas on toime pannud.
"Aasta on möödas, aga mälestus kellegi katkenud elust on siin ikka veel alles. Seal elasid inimesed, lapsed. Palju neist sai surma, paljud kaotasid peavarju," rääkis vabatahtlik Tanja Žukovitska.
Eestis on palju neid, kes ei taha mõelda sellest, mis meist poolteiseööpäevase autosõidu kaugusel toimub. Tallinnas välja pandud näitus sellest, millised näeksid välja Lasnamäe majad, kui neid tabaksid raketid, tekitas ägeda protesti. Kui Narva muuseum julges võrrelda Narva hävitamist 1944. aastal Mariupoli hävitamisega, hakkasid muuseumi nõukogu kaks venekeelset liiget, Vadim Orlov ja Aleksei Mägi, nõudma, et muuseumi direktor paluks narvalaste käest vabandust, kuna linna elanike tundeid on riivatud. Justkui muudaks silmade ja kõrvade sulgemine sõjakuriteod olematuks.
Haavatud sõdurid
Paljud haavatud, ka raskelt viga saanud inimesed tulevad rindele tagasi. Sõdur, kelle kutsung on Podvohh, näitab videot oma haavast. Pilt on jahmatav. Tundub, nagu oleks mees poolest kopsust ilma jäänud. "Ei, kopsud on terved, aga pool soolestikku läks, maks, roided, neer, vahelihas said kannatada. Kolm kuud kulus, kuni jalule sain," rääkis mees. "Mitte ainult jalule, vaid sõdib edasi. Ta on Inimene suure algustähega," lisas sõdur Slava.
Vova on ravil ühes Ukraina haiglas. Enne suurt sõda töötas ta Eestis ja õppis hoolega eesti keelt. Ka meiega rääkis ta suuremalt jaolt eesti keeles, kuigi tunnistas, et saab aru vaid aeglasest kõnest.
Kuna me jõudsime tema juurde just sünnipäeval, anti meile kaasa ka tema sünnipäevakink ning haigla hoovis kõlas sünnipäevalaul. Haavata sai ta siis, kui läks ära tooma üht haavatud võitluskaaslast. Venelased ründasid neid drooniga.
Ukrainas algas üheteistkümnes sõjakevad
- 27. veebruaril 2014 vallutasid Vene väed Krimmi. Sellele järgnes Luhanski oblasti täielik ja Donetski oblasti osaline okupeerimine ning niinimetatud rahvavabariikide väljakuulutamine.
- 23. veebruaril 2022 tunnustas Venemaa ametlikult Donetski ja Luhanski "rahvavabariike". Päev hiljem algas Venemaa täiemahuline sõjategevus Ukrainas.
- Eesti on toetanud Ukrainat sõja algusest saadik, aga väga aktiivselt alates üle-eelmise aasta veebruari lõpust.
Ühes Ukraina haiglas on ravil Bahmutis haavata saanud sõdurid. Petro läks rindele kohe, kui algas täiemahuline venelaste pealetung.
"Ukrainat tuleb kaitsta. See on ju meie kodu. Seda ei saa käest anda. Kui vaenlane tuleb, ei tohi teda oma koju lasta. Ta tuleb minema peksta," rääkis Petro.
Rindel olnud ja haavata saanud Ukraina sõdurist saab sõjaveteran. "Need inimesed, kes on olnud rindel, saavad veteranideks, kuna nad on kodumaad kaitstes haavata saanud. On ka sõjainvaliide, kes jätkavad sõdimist. Paljud lähevad rindele tagasi isegi siis, kui nad on jalgadest ilma jäänud," selgitas Rivne veteranide maja vabatahtlik Oleg.
Kaevikuteni jääb alla 20 kilomeetri
Dniprost sõidame sõdurite juurde. Sõidan koos Ukraina sõduri Slavaga. Abikonvoi on meie järel. Slava on üksuse tehnikaülem ja eestlaste abisaadetist oodatakse väga. On öö. Sõit purukspommitatud teel on… On nagu sõit purukspommitatud teel ikka. Küsin Slavalt, mis elu rindel elatakse. "Rinne ei ole selline, nagu kinos näidatakse. Rindel on surm. Tõeline surm. Kõikjal," sõnas Slava.
Tundub, et eespool sähvatas midagi ja oleks nagu mingit kõminat kuulda. Kas tõesti oleme rindele juba nii lähedal? Ma ei oska veel hirmu tunda, aga küsin Slavalt, kas tema tunneb hirmu.
"Kõigil on hirmus rindel olla, mitte ainult minul. Aga kindel on see, et enamasti hoiab hirm su elus. Inimene muutub korralikuks ja ettevaatlikuks. Kes ei karda, saab ruttu surma," rääkis Slava.
Kartmatuid on olnud liigagi palju. Selles rindelõigus on lahingud väga verised. Raadiojaam sõdurite majas töötab ja korraga kostub sealt sõnum: "Meil on üks kolmsada." Kolmsada tähendab raskelt haavatut. Kakssada tähendab hukkunut.
"Viimasel ajal saab igas lahingus keegi kas surma või haavata. Paraku on see nii," rääkis sõdur, kelle kutsung on Metal. Heavy Metal, lisas ta.
Metal on rindel juba ammu. Ta võitleb oma maa eest, aga tal on küsimusi. Miks ei ole laskemoona, miks ei jätku varustust? "Kui meie tulime sõtta, mõistsime, et midagi ei ole, aga tuleb tegutseda. Praegu küsivad paljud: miks on samasugune puudus ka kaks aastat pärast täiemahulise sõja algust? Ma ei saa valitsuse tegevusest aru. Kahe aasta jooksul pole suudetud rajada padrunitehast, ei toodeta mürske ega miine. Midagi pole," arutles ta.
Aga mida teha nendega, kes on välismaal, kuigi võiksid rindel oma maa eest võidelda? "Rindel võitlevad need, kes teavad, mille eest nad sõdivad. Kui inimene sõdida ei taha, ei ole võimalik teda selleks ka sundida," rääkis sõdur kutsungiga Mamai.
Metal on Mamaiga nõus, aga lisab, et need, kes rindele minna ei taha, peaksid omateenitud rahaga relvajõude toetama.
On juba hilja ja kobime magama. Õues on aeg-ajalt näha sähvatusi. Kahurimüra kostab ka tuppa. Mõnd eriti kõva kärgatust saadab kerge maavärin. Minu und see ei sega. Meie seekordne toetus on kohale jõudnud ja hommikul anname selle rindemeestele üle. Kolm autot anname üle sümboolses paigas, Velõka Novosilka küla keskväljakul. Selles rindelõigus peatati venelaste pealetung just nimelt selles külas.
Aga suur osa külast on puruks pommitatud. Keskväljak on täis raketi- ja mürsukilde. Vene maailm, russki mir, mida siia tuua taheti, näeb välja rõve ning see küla on üks neist paigust Ukrainas, kus saab eriti selgeks, et venelaste eesmärk on Ukraina maa pealt pühkimine.
"Скiлкi нi стрiляi на наш краi…" "Ükskõik, kui palju meie maa pihta ka ei tulistataks ja meie põlde ei põletataks, me jääme oma maale ja kaitseme seda." See Ukraina muusikute Škofka ja Kaluši lugu näitab selle rahva hinge. Kui autod on üle antud ja kogu seltskond saateautosse kolinud, kuulatakse seda lugu väga tihti, aga see sobib niivõrd hästi Ukraina meeleoluga, et ei tüüta ära.
Droonid
Tänapäeva sõjas on olulised tegijad droonid. Ukrainale võib sõja võitmiseks vaja minna miljoneid droone, ütles üks vabatahtlikest, kes Ukrainas droone kokku paneb. Mul õnnestus käia ka kohas, kus sõdurid droonipilti jälgivad ja droonidega vaenlasi hävitavad. "Need on striimid, mida me jälgime. Me saame valida vajaliku pildi, erineva vaatenurga, erineva positsiooni. Mõni otsib vaenlase tehnikat, mõni jälgib lahinguvälja, et piidrid jalgsi peale ei tungiks. Meil on palju linde, kõik korraga ei tööta. Nad on omavahel ühendatud. Me vahetame infot ja anname neile, kel seda vaja on, et olukorda kontrollida," selgitas üks droonioperaator.
Paar päeva hiljem sõidan koos Ukraina sõduriga, kelle kutsung on Grek ehk siis Kreeklane, mööda purukspommitatud Kurahhovot. Üsna lähedal on Donetsk, Volnovahha, Marjinka. Paigad, kus käivad väga ägedad lahingud. Praegu juhib Grek üht drooniüksust, aga tema põhitegevus on demineerimine.
"Kuna suurtükituld ei jätku ja inimesi on vähe, kaitseme end FPV-droonidega. Sellest on palju abi. Muidugi kulub droone palju, aga see-eest täidame oma ülesande ja peame vastu. Nad päästavad inimeste elu," selgitas ta.
See, et venelastel pole droone, on vale.
"Neil on droone rohkem, aga meie võtame asja loominguliselt, otsime uusi lahendusi. Me oleme ettevõtlikud. Nemad on rumalad, ei oska kõiki võimalusi kasutada, aga muidugi on erandeid. Droone on neil rohkem ja seda oli juba Dnepri vasakkalda lahingute juures näha. Hersonis oli ühe meie drooni vastas kümme nende oma. Nad on tugevasti arenenud ja päris lollideks neid pidada ei tohi," rääkis ta.
Ukrainlased soovivad, et neile saadetaks droone, aga nad ei istu ka ise niisama. Ühes Lääne-Ukraina linnas panevad nad ise droone kokku.
"Igal droonil on oma ülesanne. See on kamikadze. Sellega rünnatakse vastast. Mavicud on luuredroonid," rääkis vabatahtlik Vika Šõnkorenko.
Ka Vika ütles, et Vene sõjaväelasi ei maksa alahinnata. "Venelastel on droonid. Neil on neid rohkem kui meil. Vastast ei tohi alahinnata. Neil on Mavicud, oma tapjadroonid, FPVd. Nad on ülekaalus. Ei ole mõtet rääkida, et Vene pool on ainult viletsa varustusega kutsealused. See on vale," selgitas ta.
Droone kulub Ukraina armeele palju. Vika arvas, et miljoneid.
Purukspommitatud Donbass
Venelased on Donbassi puruks pommitanud. Mõni küla on täiesti maatasa tehtud, linnad on pideva suurtükitule või raketirünnakute all. Üks meie sihtkohtadest on Greki üksuse baas ja enne selle üksuse juurde jõudmist sõidame ringi Donbassis. Kuidagi tuttav on see, mis autoaknast paistab. Aherainemäed, kaevuriasulad ning üks vaade autoaknast on peaaegu samasugune nagu Jaama tänav Jõhvis. Isegi majade värv on sama. Korraks kujutlen, milline näeks välja Ida-Virumaa, kui sinna poolesaja kilomeetri kauguselt raketid lendama hakkaksid.
Keegi ei ole nõus sellega, et piir tõmmatakse mööda praegust rindejoont. Isegi need, kes väga tahavad rahu, ei ole sellega nõus. Milleks me siis sõdisime? Miks on nii palju inimesi surma saanud? Me pole ju kuhugi jõudnud, ainult Kiievi ja riigi keskosa suutsime vabastada. Me peame ka Ida-Ukraina vabastama. See on meie maa.
GREK
Ukrainas on soe kevadpäev, aga reporteril tõmbab seest õõnsaks. Kurahhovo ja Marjinka vahel on kõik külad puruks pommitatud, räägib Grek.
"Venelaste suurtükituli on väga äge. Nad tulistavad iga päev ja on kõik hävitanud. Ühtki elumaja pole seal enam alles," kirjeldas ta rindel toimuvat.
Grek ütles, et rindejooneni on Kurahhovost kümme kilomeetrit. Kurahhovo on rindelinn. "Suurtükitulega on seda linna võimalik tabada. Hiljuti tulistati haiglat ja kesklinn sai ka kannatada. Ja venelaste droonid lendavad siia," rääkis ta.
/nginx/o/2024/04/05/15984740t1hf3cb.jpg)
Inimesed on sõjast tüdinud ja tahavad rahu. Grek lisas, et väsinud on ka vabatahtlikud, aga väga palju püsib just nimelt vabatahtlike õlul. Sõda lõpeb tõenäoliselt läbirääkimistega, aga Venemaa peab kaotust tunnistama. Kuidas selleni jõuda, Grek ei tea, aga ühes on ta kindel.
"Keegi ei ole nõus sellega, et piir tõmmatakse mööda praegust rindejoont. Isegi need, kes väga tahavad rahu, ei ole sellega nõus. Milleks me siis sõdisime? Miks on nii palju inimesi surma saanud? Me pole ju kuhugi jõudnud, ainult Kiievi ja riigi keskosa suutsime vabastada. Me peame ka Ida-Ukraina vabastama. See on meie maa," kinnitas Grek.
Kui abikonvoi üksuse baasi jõuab, anname üle selle osa saadetisest, mis nendele meestele on mõeldud. Grek näitab meile kahjutuks tehtud miine ning räägib, et miinikesta sisse saab ehitada ruuteri või kella. Ukrainlased on ratsionaalne rahvas. Kui sõdurid ei jõua põlde miinidest puhastada, võtavad selle töö ette põllumehed ise ja nii, et armeel on põhjust nende käest õppida. Ainult et lääne abi peaks kohale jõudma lubatud hulgal ja kiiresti.
Herson, tagasivõidetud linn
Ukraina linn Herson oli venelaste poolt okupeeritud üle 9 kuu − 2022. aasta 24. veebruarist kuni sama aasta 11. novembrini. Kohtusin Hersoni elanikega, kes kogu okupatsiooniaja linnas elasid.
Linn on tegelikult suletud, elanikke evakueeritakse, kuid humanitaarabiga vabatahtlikud saavad kontrollpostides kaasa sõdurite sooja naeratuse.
Autos on peale lasteriiete ja meditsiinitarvikute ka kaevikuküünlad, mis on mõeldud sõduritele, kes hoiavad rinnet Dnepri vasakkaldal.
Abisaadetise võtavad vastu vabatahtlikud ema ja tütar Krasjukid. Mõlema eesnimi on Anna. Tütre võtsid okupandid kinni, kahtlustatuna Ukraina sõdurite abistamises, ja hoidsid teda mitu päeva vangis. Ülestunnistuse saamiseks kasutati ka jõhkrat psühholoogilist mõjutamist. "Ülekuulamise ajal toodi ruumi mees, keda hakati peksma kõikvõimalike asjadega, kasutati ka taserit ja lõpuks raiuti mehel maha neli sõrme," meenutas Anna.
Anna lasti siiski vabaks, aga vangistus mõjus talle nii, et ta ei julgenud kodunt enne välja minna, kui oli täiesti veendunud, et venelased on läinud. Tema ema on arst, kes töötas Hersoni haiglas ka okupatsiooni ajal.
"Ma töötan haiglas, me aitasime Ukraina sõdureid, ravisime neid ja varjasime ning viisime neid linnast ära. Samal ajal olid meie haiglas ka Vene okupandid. Kui venelased viisid oma haiglas olevatele ülemustele süüa, soovisid sa neile küll kõike head, aga hakkasid nende selja taga laulma niidul punetavast lodjapuust ("Ой, у лузi − червона калина"), see mõjus neile nagu piitsahoop ning sa võisid olla kindel, et nad pole siin kauaks. Peaasi, et neil päevalilleseemned taskus oleksid, et põllud sööti ei jääks," rääkis Anna Krasjuk.
Venelased on teisel pool Dneprit. Me saame korraks heita pilgu jõele, mis peidetud tankitõkete taha.
Kaotused
Ukraina ei avalda oma kaotusi. Sinikollased ja punamustad lipud kalmistutel näitavad, et need pole väikesed. Haavata saanud sõduritest lähevad paljud rindele tagasi.
Venemaa on Ukrainas kaotanud umbes 450 000 sõdurit nii hukkunute kui ka haavatutena. Okupantide sääreluud, vaagnaluud ja kolbad valendavad rindejoonel hävitatud soomustehnika kõrval. Tärkavaid päevalilli polnud märtsikuus veel märgata.
Ukraina kaotused on palju väiksemad, aga ka nemad pole surematud. Rivne oblast on üks väiksemaid Ukrainas. Oblastileht Rivne Vetširne avaldab iga nädal oblasti elanike nimekirja, kes on rindel hukkunud. See võtab enda alla kaks veergu.
"Seda külge on väga raske teha. See on rubriik "Nad hukkusid kaitstes Ukrainat". Siin on inimeste nimed, nende sünnikoht ja koht, kus nad hukkusid. See on hukkunute nimekiri. Neid on väga palju," rääkis Rivne Vetširne peatoimetaja Valentina Šahh.
Ühes vabatahtlike baasis näitab sõber mulle kahte ilusat valget punase ristiga autot ja lisab, et pärast iga väljasõitu tuleb neid autosid hoolikalt pesta ja desinfitseerida. Nendega tuuakse rindelt hukkunuid. Või seda, mis nendest järele on jäänud.