Üheteistkümnes sõjakevad Ukrainas: oma kodu ei saa käest anda

Eestist kohaletoodud autod on rindejoone lähedal otse Ukraina kaitseväelastele üle antud. Foto: Ago Gaškov

Märtsi algul sõitsin koos järjekordse abikonvoiga külla Ukraina sõduritele, kes võitlevad oma maa eest Doni steppides. Seekordne sõit läks rindele väga lähedale, sest Tartu mees Jaanus Piller, kes selle sõidu organiseeris, viibki abi käest kätte. Peale Jaanuse ja minu on konvois veel Ronaldo, Vello ja Jovzi.

Hommikul sõidame Tartu lähedalt välja ja õhtuks oleme Poola-Ukraina piiril. Meie autod on kaitsevärvi, Eesti ja Ukraina lippudega ning UDMi kleebistega. UDM, United Delivery Mission, on üks paljudest Eesti mittetulundusühingutest, kes Ukrainat abistavad, ja Jaanus teeb just selle organisatsiooniga koostööd.

Öisel ajal sõidame kollaste vilkuritega. Piiripunkti blokeerivad Poola põllumehed, aga kleepsud ja vilkurid mõjuvad. Meie pääseme otse piiripunkti. Piiri ületamine võtab aega. Abisaadetisi kontrollivad hoolikalt nii poolakad kui ka ukrainlased. Liikuma saame hommikul. Esimene peatus on tanklas, kust hangime Ukraina telefonikaardid. Siis jäävad meie teele Lutsk, Rivne, Kiiev ja Dnipro.