/nginx/o/2024/03/22/15960627t1h06d2.jpg)
Et hirmutada rahvast ja kiirendada kolhooside loomist, viis Nõukogude võim 25. märtsil Eestis läbi suurküüditamise. Valaste külast saadeti Siberisse viis perekonda, teiste seas Hilda Albi tütarde Helve, Viivi ja Silviga. Helve Luus jagas oma mälestusi Eesti kirjandusmuuseumiga.
Kirjutis valiti kümne parema hulka ja avaldati kogumikus "Siberilood" 1997. aastal:
"1949. aasta 25. märtsist on palju kirjutatud, kuid igasse peresse tuli ta omamoodi. Isa magas, sest tuli öisest vahetusest kaevandusest. Sõitsime emaga Kohtla-Järvele ära viima viljakoormat, kuna oli veel viimane talitee. Juba teel oli teada, mis toimus. Jäimegi emaga linna, sest isa oli saanud põgenema. Varjasime endid päeva ja öö. Mina tädi naabrite pool, ema kusagil metsas, poolel teel koju. Vanaema ja õed olid kodus sõdurite valve all.
26. märtsi hommikul jäin mina vahele, mind arreteeriti ning viidi sõdurite valve all nende staapi, kus pinniti kuni õhtuni. "Kus on isa, kus on ema?" Siis pandi õhtu eel autosse ja sõidutati kodukülla. Teel kontrolliti kõiki liiklejaid, kuni jõudsime emani. Küsimusele "Ema, miks sa lähed?" vastas ta, et tema koht on laste juures."
* * *
Helve sattus oma ema ja õdedega lambakasvatussovhoosi. Pere uueks koduks sai huutor kahe maja ja kahe suure laudaga, kus neid võttis vastu poiste kamp, karjudes: "Fašistid!" Ühes korteris oli neli perekonda − 14 inimest. Korter koosnes suurest vene ahjuga köögist ja toast. Helve ja tema ema tööks sai 800pealise lambakarja valvamine.
"Kõigepealt külastas meid komandant, ta oli meie otsene ülemus ja kaitsja. Ta tegi meile esimesel korral kohe selgeks: "Te olete kui puud, mis on ümber istutatud uude mulda. Mida kiiremini te juurdute ja uue eluoluga harjute, seda kergem saab teil olema, sest siin te nüüd olete, siia te jääte ja surete." Alles hiljem taipasime, et selle juurdumisega ta soovis meile ainult head."
* * *
"Kevadel, kui venelannad lõikasid lambalaudast sõnnikut nagu turbatükke ja vedasid seda härjapaariga mäenõlvale kuivama, siis eestlannad naersid ja ootasid valget laeva, mis nad enne talve tulekut pidi kindlasti koju tagasi viima. Saabus talv, esimene ja kõige hirmsam, ja polnud millegagi kütta, sest stepis metsa ei kasvanud. Kütsime suurt vene ahju õlgede ja risuga, mis jäi järele lammaste toidust. Öösel magades läksid juuksed härma ja külmusid, nagu külmus ka vesi pangedes. Aknaklaaside peal oli raamidepaksune jää, mis vaevalt läbi kumas, sest õues oli 40-50 külmakraadi."
* * *
"Lambakari on väljas ka 40kraadise pakasega. Lumekiht on õhuke, loomad kraabivad sõrgadega lume alt vana eelmise aasta kulu ja söövad, mina pean juures seisma ja valvama. Ma vaarun kogu päeva karja juures. Maha istuda ei tohi, jääd magama ning enam ei tõuse. See on brigadiri kõva käsk ja see saab meile kõigile õige pea selgeks. Mul on seljas oma pesu, siis kampsun, vatikuub ja -püksid, peal veel kandadeni presentmantel, jalas vildid, otsa ees rätik üle mütsi, sall suu ees. Hingeõhk ajab selle pilu härma, näen nagu läbi udu."
* * *
"Suvel tuli stepis läbi ajada ilma ühegi puu või põõsa varjuta. Kui oli liiga palav, tuli brigadir karja juurde, ajas loomad koju jooma, aga karjase kohta ei küsinud keegi, kas ta on söönud või joonud. Ja mida oligi meil süüa. Kodunt kaasa toodu oli läbi või läbi saamas. Saime küll rahas palka, aga see oli nii napp, et sellega ei osanud keegi ära elada. Naised müütasid kodust kaasa toodud laud- ja voodilinu, toidunõusid ja isegi seljariideid. Ka vanaema aitas meid kodunt mõne paki ja rahakaardiga, aga ikka tihedamini pressis peale näljatunne.
Lavatsinaaber avastas lammaste jahukasti, mida brigadir lukus hoidis. Sinna me ligi ei pääsenud, aga lammastele antakse õhtuti kaerajahu. Korjame seda jahu künadest ja paneme hapnema, saame kaerakile või -kiisli, on küll mõru, sest hulgas on koirohi, mida kasvab siin ohtralt. Nii kaua, kui on lammastel kaerajahu, on meil kiislit. Suurt nälga ta ei kustuta, aga näljas lausa pole."
* * *
"Meil tuleb võidelda oma olemasolu eest. Ma tuigun õhtul nagu ka teised minuvanused oma lambakarja kannul stepist koju. Ei nälg ega janu piina mind nii kui uni, ma vajun lavatsile ja sinna jään. Ma näen igal ööl ühte ja sedasama und, ma olen nõgeste põõsas. Kõik minus sügeleb ja kipitab. Need ei ole nõgesed, vaid lutikad. Neid on siin krohvipragude vahel vist miljoneid. Nad langevad meile laest kaela ja ronivad välja põranda alt. Meie ei oska nendega võidelda. Me kolime magama õue, kuid seal on omad hädad. Ühel ööl ärkame üles kohutava kisa peale, ühe proua põue on sooja otsides pugenud brigadiri põrsas."
* * *
"Järgmisel kevadel lõikame koos venelannadega kišjakki. Suure hoole ja usinusega, sest Trumani poolt pole ikka veel oodatavat pääsemist saabunud. Nagu igal pool, on ka siin oma eliidikiht ja alamrahvas. Brigadiri madam annab igal pool tooni, ka sõnniku lõikamise juures. Selle töö juures ta kiitleb, et on lehma, seapõrsa, kanade ja hanede omanik, aga mis teil ka on või oli. Kui siis suure talu perenaine teeb talle oma viletsas vene keeles selgeks, et ta talus oli 20 lüpsilehma, hobused, täkud, sead ja kuldid, arvab madam, et see ei ole talu, see on juba kolhoos."
Need on vaid mõned väljavõtted Helve detailirohketest mälestustest. Tagantjärele ütleb ta, et ega Siberiski elu elamata jäänud. "Ema müüs ära pea kõik oma asjad, mis ta oli kodust kaasa võtnud, nii lauanõud kui seljariided. Ta oli taluinimene ja esimeste hulgas, kes ostis kolhoosist kanad. Siis ta tõi põrsa, seejärel lehma ja niimoodi me elasime. Nii elasid kõik naised, kel vähegi oli hakkamist."