Lapsena Siberisse küüditatud ja sealt abielunaisena naasnud Helve Luus: minevikku muuta ei saa ja kas tahakski?

Copy
Helve tunnistab, et vanade piltide vaatamine teeb härdaks. Näiteks ühel fotol, mis pärineb arvatavasti 1939. aasta suvest, on ta õe, ema ja emaemaga Toila surnuaial, jalgrattad kõrval. "Oleme Valastest jalgratastega surnuaiapühale tulnud, mina isa ja õde ema ratta peal, aga vanaema tuli jalgsi, pastlad jalas, ütles, et tema selle saatana sigitise selga ei istu. Mul on see päev nii selgelt meeles, sest surnuaial müüdi jäätist. Kaherattalise käru peal oli kaks tünni, ühes valge, teises kreemjäätis. Surnuaed oli peale linna ainuke koht, kus lapsed jäätist said. Valaste poest sai aga osta lahtiseid klaaskomme, milleks isa palgapäeval ikka raha andis," läheb Helve mälestustes tagasi lapsepõlve. Ta ei mäleta, et kodus oleks puudust olnud. Isa oli kaevur ja ema tegi talutöid. Pere elas vanaema talus. "Arvan, et ema oli ihaldatud pruut, sest talle läks talu kaasa. Ja ema oli noorest peast väga kena."
Helve tunnistab, et vanade piltide vaatamine teeb härdaks. Näiteks ühel fotol, mis pärineb arvatavasti 1939. aasta suvest, on ta õe, ema ja emaemaga Toila surnuaial, jalgrattad kõrval. "Oleme Valastest jalgratastega surnuaiapühale tulnud, mina isa ja õde ema ratta peal, aga vanaema tuli jalgsi, pastlad jalas, ütles, et tema selle saatana sigitise selga ei istu. Mul on see päev nii selgelt meeles, sest surnuaial müüdi jäätist. Kaherattalise käru peal oli kaks tünni, ühes valge, teises kreemjäätis. Surnuaed oli peale linna ainuke koht, kus lapsed jäätist said. Valaste poest sai aga osta lahtiseid klaaskomme, milleks isa palgapäeval ikka raha andis," läheb Helve mälestustes tagasi lapsepõlve. Ta ei mäleta, et kodus oleks puudust olnud. Isa oli kaevur ja ema tegi talutöid. Pere elas vanaema talus. "Arvan, et ema oli ihaldatud pruut, sest talle läks talu kaasa. Ja ema oli noorest peast väga kena." Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

89aastane Helve Luus kirjutab ja jutustab hea meelega möödunud aegadest, nii Siberi elust kui ka sellest, kuidas tema ja ta eakaaslased Toilas kalakombinaadi üles ehitasid. Aga ta ei tee seda mitte sellepärast, et oleks eilsesse päeva kinni jäänud. Ta teeb seda austusest oma esivanemate ja eakaaslaste elutöö vastu.

"Minevik on seljataga, seda muuta pole kellegi võimuses ja kas tahakski. Tuleviku üle ette kurta pole mõtet, sest keegi ei tea, mida ta meile toob, ja kas tahakski nii väga teada," tõdeb Helve ja tsiteerib Artur Alliksaare luuletust "Aeg": "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu."

Tööd rabada on Helve saanud igal ajal, nii lapsena kui ka väljateenitud pensionile jäädes. Staaž hakkas jooksma päevast, mil ta 13aastase tüdrukuna asumisel lambakasvatussovhoosis tööle asus. Siberist naastes sai tema esimeseks töökohaks Toila kalakombinaat ja esimeseks ametiks kalakastide valmistaja. Kalakombinaati jäi Helve 32 aastaks − sama kaua on ta nüüdseks pensionil olnud.

Tagasi üles