/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
/nginx/o/2024/03/27/15969671t1hd55e.jpg)
Kodutalu köögis marjaveinidega katsetamisest kasvas välja Ida-Virumaa esimene veinitalu ning eelmise aasta juulist tohib OÜ RaJuVe oma tooteid ka müüa.
Alutagusel Sälliku külas asuv Kõrtsi talu sai nime kunagi ammu lähikonnas tegutsenud kõrtsi järgi. Kus see täpsemalt asus, ei tea keegi, sest säilinud pole ei pildimaterjali ega vundamendijäänuseid.
Nüüd sobib see nimi venitootmisega tegelema hakanud talule väga hästi. Veel paremini sobib siis, kui sajandivahetusel tee ääres tegutsenud Sälliku baari hoone oma poeks ehitatakse ja seal ka kohaliku veini mekkimise võimalus tekib.
/nginx/o/2024/03/27/15969672t1h64e5.jpg)
Alguses oli moos
"Kogu aeg sai moose tehtud, aga ühel hetkel hakkas meil mõlemal mõte jooksma, et prooviks hoopis marjaveine teha," räägib perenaine Katrin Juuse, kes andunud korilasena marju metsa maha jätta ei raatsi.
Tasapisi hakati kodus veinidega katsetama. Prooviti igasuguseid variante, isegi võililleveini.
"Terve köök oli pisemat sorti mulksuvaid anumaid täis," naerab Margus Rajas, et sellest tekkis nii vajadus kui huvi veinitegu eraldi pinnale kolida ja suuremalt ette võtta. Soetati esimene, 300-liitrine kääritustünn, järgnesid juba suuremad, 600-liitrised.
Moosijutu jätkuks räägib peremees loo, kuidas Katrini sõbranna ükskord keldrit tühjendas ja oma vanad moosid neile tõi.
"Mõtlesime, et mis nendega muud teha kui veiniks, kallasime kõik kokku ja panime käima. Käis mõnda aega, vaatasin, et vist on liiga palju suhkrut ja sureb ära, panin vett juurde − jälle sama jama. Käivitasin teda päris mitu korda. Seisis mul toas vist pool aastat või rohkem, siis tõstsin keldrisse. Läks paar aastat mööda, võtsin sealt prooviks: nii selge, nii ilus − aga häääästi magus," naerab ta, et nii tuligi portvein välja. Järele teha pole seda võimalik, sest koostisosi ju ei tea.
Väikeste kogustega võib igasuguseid variante proovida, aga enne kui suur tünn käima panna, peab ikka väga läbi mõtlema, kui palju sinna midagi panna tuleb, ütleb Katrin Juuse.
Kindel on see, et marjad peavad tulema ümbruskonna metsadest ja oma aiast või tunnustatud marjakasvatajatelt.
/nginx/o/2024/03/27/15969676t1h33e0.jpg)
Marjad on A ja O
Metsamarjad korjab perenaine tänini ise. Kindlasti Eestis üsna haruldaseks muutunud sinikat, mida Alutaguse rabad veel õnneks pakuvad ja mis Kõrtsi talu veinid eriliseks teeb. Jõhvikaid ja pohli korjab ka, aga nendest pole veel veini tehtud (plaanis on).
Arooniat saab ise korjata ümbruskonna istandustest. Musta sõstart käib sõstrakasvatajate juures ise korjamas, vahel ka ostab neilt. Oma põõsad jäid vanaks ega kandnud enam, uutelt põõsastelt tuleb saaki veel oodata.
Eelmisel aastal õnnestus pererahval nelisada kilo valgeid sõstraid saada, sõideti neile Setomaa marjatalusse järele.
Seda marja enam eriti ei kasvatata, selles marjatalus on alles noor istandus, oligi neil esimene saak. Heade partneritena anti sealt Kõrtsi talu pererahvale võimalusest teada ja nood ei hakanud pikalt mõtlema.
"Suuremad marjakasvatajad Eestis on kõik meie partnerid," ütleb Katrin Juuse. "Kui ikka tünn vabaneb ja meil on mõte, mida järgmisena teha tahame, siis otsime selliseid marju, et see soov täituks."
Rabarberiveini tahaks teha, proovitud juba on, ilus roosa tuli. Karusmarjavein võiks ka olla.
Karu käis kolm korda järjest ühe ja sama mesitaru kallal
Kui veinitootmine on Kõrtsi talus alles üsna uus asi, siis mesindusega tegeleb Margus Rajas juba aastaid.
Esimese mesitaru sai kingituseks, sealtmaalt oli oma tarbeks ikka üks või kaks taru.
"Vahepeal läksid välja, siis tõin jälle uued, üks pere tuli ise tarusse," räägib ta, et viimastel aastatel on asja natuke tõsisemalt ette võtnud ja tahab praeguselt kuuelt elujõus tarult 15 taruni välja minna.
Metsaservas elades tuleb muidugi ka metsas elajatega arvestada.
"Eelmisel kevadel läksin õue, vaatasin, et üks taru on ära kadunud. Läksin lähemale uurima: taru oli laiali löödud, korralik hunnik ka veel kõrvale lastud, raamid metsa poole laiali visatud. Panin taru kokku tagasi, lootes, et ema jäi alles. Läks paar päeva mööda ja karu tuli uuesti, täpselt sama taru kallale. Siis käis veel kolmandat korda ka, ikka sama taru. Sain aru, et ega ta jäta, otsisin kähku elektrikarjuse ja tõmbasin ümber, siis jäi pidama," räägib Rajas.
Sel talvel on pahandust teinud teinegi metsaelanik, näitab ta tühja taru, mille tagaseina on korralik auk sisse näritud. "Nirk või nugis," pakub peremees, kes looma ennast näinud ei ole. Tarus on too aga ilmselt juba pikemat aega elanud, sest kui selle kaas üles tõsta, paljastub korralik käimla ehk lademes eri aegadel jäetud väljaheiteid, viimased alles päris värsked.
Mesilastega tasub tegelda, sest mett ostetakse hästi, kinnitab Margus Rajas. Eelmisel suvel talu teeotsa paigaldatud meekioskit kasutati üllatavalt palju ja inimesed, kes sealt meepurgi võtsid, panid ausalt raha asemele. Nüüd ootab meekiosk taas ostjaid.
Iga veinipartii käib laborist läbi
Kõrtsi talu elumaja ehitas praeguse peremehe Margus Rajase vanaisa. Tol ajal peeti talus põldu ja loomi, vahepeal olid koguni kaks lehma, sead, lambad ja kanad.
Pikka kõrvalhoonesse mahtusid ära laut ja saun, kaks aita ja heinaküün.
"Kui meil veinimõte tuli ja hakkasime aktsiisiladu planeerima, tahtsingi selle alguses sinna kõrvalhoonesse teha," räägib Rajas, et takistuseks sai hooneesine madal ja vesine maa, mis eeldanuks suuremaid mullatöid.
Lihtsam oli aktsiisilaoks tee äärde uus maja ehitada.
"Aktsiisilao loa saamine ei olnud väga keeruline," ütleb Margus Rajas, et isegi äriplaani nõue, mis alguses ära ehmatas, osutus väga lihtsalt tehtavaks. "Eks see dokumentide kokkupanek ja vastuste ootamine võttis muidugi oma aja. Aprillis hakkasin suhtlema ja juuni lõpus sain loa kätte. Enne käidi kohapeal muidugi kontrollimas ka."
Kontroll on päris range: iga uus veinipartii tuleb (koos uue sildiga) laborisse saata, seal tehakse analüüsid ja kui kõik on korras, võib selle alkoholiregistrisse esitada. Alles sealt saadud kinnituse järel võib toote müüki panna.
/nginx/o/2024/03/27/15969677t1hfbe9.jpg)
Veinitegu on täppisteadus
Veiniteo eeldus on head marjad, mis tuleb mahlaks teha. Selle jaoks on vesipress, mis veesurvega mahla välja pressib.
Mahl pannakse tünni ja mõõdetakse selle suhkrusisaldust.
"Olenevalt sellest, kui palju ma veini tahan − meie eesmärk on, et marjasust peab hästi tunda olema −, tuleb happesus suhkru ja veega maha võtta ja siis veel suhkrut lisada. Kui happesus ja magusus on paigas, läheb pärm sisse ja tünnile kaas peale ja siis ootad," kirjeldab Margus Rajas veiniteo käiku.
Kui kaua oodata tuleb?
Juuli lõpus käima pandud valgesõstravein on nüüd valmis ja läheb toodanguks: kõigepealt filtreerida, siis pudelisse, silt ja kork peale. Õnneks läheb vein seistes aina paremaks, seega pole vaja kiirustada.
Kui veinis kasutada mitme marja segu, kääritatakse neid selles talus koos. Mõnes teises veinitalus kääritatakse eraldi, vastavalt marjade valmimisele, ja hiljem segatakse kokku.
Rajas ütleb, et päris tuksi pole tal ükski vein läinud, punased on küll natuke liiga kanged, aga seda ei saa ebaõnnestumiseks lugeda.
Kui kange vein on liiga kange?
"Meil on üks 16,5%. Kanguse mõõtmiseks meil head riistapuud pole, kui ise mekkida, siis ütleksin, et punane vein on meil 13-14% ja valge 11-12%."
/nginx/o/2024/03/27/15969680t1h1dbb.jpg)
Tulekul on uusi veine ja ka siider
Katrin Juuse rõhutab, et kindlasti ei propageeri nad alkoholi, vaid tahavad pigem veinikultuuri edendada.
"Marjaveinide hind on piisavalt kõrge, neid ei osteta purju joomiseks, vaid veini nautimiseks," lisab Margus Rajas.
Juba peetakse plaani hakata ka mahlu pudelisse panema ja õunasiidrit tootma. Esimene siider on tegelikult juba pudelis, aga registris veel mitte, nii et müügini läheb natuke aega.
Veinidest tuleb juurde valgeid, vähema promilliga veine: valge sõstar, rabarber, õun. Viimasele tahetakse lisada mingi väike nüanss, mis selle just nende talule eriomaseks muudaks.
Kääritustünne on praegu viis: neli 600-liitrist, üks 300-liitrine. Kui palju võiks neid olla kolme aasta pärast?
"Suuri me praegu rohkem ei osta, aga kindlasti tahaks mõned 200-300-liitrised juurde saada. Kui mitu? No sinna ikka mahub veel, see on ju lai ruum," naerab Margus Rajas.
/nginx/o/2024/03/27/15969681t1h7abe.jpg)
Veinitee jõudis Ida-Virumaale
Jaanuari lõpus võttis Eesti veinimaju ühendav Eesti Veinitee Kõrtsi talus veine tootva OÜ RaJuVe oma liikmeks. (RaJuVe on lühend pererahva perekonnanimedest Rajas ja Juuse ning Ve viitab veinidele.)
"Üks täpike sai kaardile juurde," tunneb Katrin Juuse heameelt, et ka Ida-Virumaa nüüd selles osaline on.
Liikmeks olemisest näeb ta mitmeti kasu: rohkem võimalusi end kohaliku veinimaailmaga kursis hoida, rohkem võimalusi müüa oma toodangut koos teiste väiketootjatega suurematel messidel.
Praegu käiakse müümas peamiselt oma maakonna laatadel ja mõnel suuremal üritusel, RaJuVe veine saab osta ka mõnest turismiga tegelevast ettevõttest. Väga värske e-pood on neil ka, seal on esialgu saadaval neli veini.
1. mail avab Eesti Veinitee tänavuse hooaja, külalisi ootab sel päeval ka RaJuVe pere.