Anke Oks maalib varvastantsu võlu ja valu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas varvastantsu võlu ja valu on võimalik lõuendile kanda nii, et tulemus kõnetaks nii paleti- kui balletikunsti asjatundjaid? Et maaligurmaanid oleksid söönud ja baleriinid terved? Anke Oks usub, et on.
Teist endast oleks võinud saada baleriin, kuid saatus tahtis teisiti.
Jah, ma sain balletikooli sisse ning see oli tol ajal suur asi, sest konkurss oli meeletu. Kahjuks juhtus minuga juba esimese aasta kevadsemestril õnnetus - kõõlus läks pooleks - ning ma olin pikka aega liikumisvõimetu. Mulle anti võimalus eksam augustis järele teha, kuid ma ei olnud füüsiliselt selleks päris valmis. Ema ütles, et ma pean ise otsustama, mis must saab - tahan ma sinna minna või ei taha. Ütlesin, et ei taha, ja ei läinudki. Elada 9aastasena Tallinnas internaadis, kodust 200 kilomeetrit eemal - see ei olnud väga lõbus. See oli väga raske ka mu emale, kes mind Tallinna bussi peale pannes alati nuttis. Mu õde oli ees sama rada käinud.
Kas teie õde tantsis sel ajal juba Inglismaal?
Jah. Meie vanusevahe on 13 aastat. Tema oli siis juba staar.
Teie näituse avamisel Jõhvis tutvustati teid kui Age Oksa õde Anket. Ma usun, et see on igal pool nii ja et... teil on sellest kõrini.
On, kohutavalt! Ma väga loodan, et seda edaspidi enam ei mainita. Need asjad ei ole omavahel seotud. See, et ma balletti armastan - see on minu asi. See, et mu õde on baleriin - see on fantastiline, aga minu poolt ei ole siin mingit väljaelamata soovi. Ma tahaks neid asju lahus hoida, kuid mul ei õnnestu see.
Kuidas teid, nääpsukest, küll omal ajal Tartu kõrgemasse kunstikooli skulptoriks õppima võeti? Et keegi ka ei öelnud teile, et skulptori töö - see pole naljategu. Et mine söö putru ja kasva veel.
Ei öelnud. Aga jah, ei saa kurta - ma olin päris hea kiviraiuja. Nüüd olen küll rooste läinud, sest mul ei ole oma stuudiot, kus seda väga lärmakat ja tolmust kunsti harrastada. Aga kui natuke meelde tuletaks, siis ma oleks jälle päris hea... hauakivide raiuja või midagi sellist. (Naerab.)
Teie balletiteemalised maaliseeriad saavad alguse fotosessioonist, mis on ka arusaadav: ükski baleriin pole ka kõige parema tahtmise juures võimeline seisma nii kaua ühe jala peal, kui kunstnikul seda vaja oleks.
Osa töid võiks siiski vabalt teha ka modelli pealt, kuid ma saan maalida vaid pärast oma põhitööd ning see pole eriti reaalne, et keegi nõustuks mulle öösel poseerima.
Teie päevane töö on arvutigraafiku töö.
Jah, ma olen kujundaja ning istun kaheksa tundi ilusasti nagu illikuku monitori taga, tehes päeval seda, mida teised tahavad, et ma teeksin. Öösel teen seda, mida mina tahan, nii et maalimine - see on minu öine hobi.
See tahtmine peab ikka maru suur olema.
Mul sõbrad juba pahandasid, et nad ei näe mind enam üldse. Et muud nad ei kuulegi kui "ei-ei - ma ei saa tulla, mul tuleb näitus".
Kontserdimaja kaks korrust on praegu Eesti maalikunstnike liidu poolt paksult abstraktsionismi täis. Mis teid realismi juures hoiab?
Mulle lihtsalt meeldib realistlik stiil. Ma olen teinud ka abstraktseid maale ning üks mu sõber küsib mu käest pidevalt, millal ma neid jälle tegema hakkan. Ma ei tea, võib-olla hakkan, võib-olla mitte. Mul on tunne, et realistlikku stiili tänapäeval natukene kardetakse, et oh my god! - kõik saavad niimoodi aru, mida ma kujutan, ja mul ei õnnestugi oma teose kõrvale panna ketiga raamatut, mis tutvustaks näituse kontseptsiooni. See on praegu väga populaarne, olles just kui sügavamõttelisuse mõõde. See kõik on väga tore, kuid see ei ole minu stiil. Mina üritan seda sügavust saavutada hoopis inimese näoilmes ning ma tahaks minna veelgi realistlikumaks.
Maalida balletti nii, et kujutatu oleks baleriinile detailideni tõene, kaotamata samas seda emotsionaalsust, mis näitusekülastajat kõnetaks... On see üldse võimalik?
Ma arvan, et mul see natuke õnnestub. Ma ei taha balletiteemal teha laialivalguvaid asju, mida professionaalne tantsija vaataks õudusega. Need inimesed on treeninud lapsest saadik, terve oma elu, et saavutada täiuslikkus, et olla laval graatsiline ja ilus. Ma tahan, et nad oleksid täiuslikud ka mu maalidel ning et nad võiksid need tööd südamerahuga ka oma kodus seinale panna.