"Viimasel korrusel" löövad naabrite vahel kired lõkkele

Peaosades on Elina Purde ja Aleksandr Ivaškevitš. Foto: Jelena Vilt

28. veebruaril kell 18 saab Jõhvi kontserdimajas vaadata vene teatri populaarset lavastust "Viimane korrus". Etendus on vene keeles eestikeelse sünkroontõlkega. Loo autor ja lavastaja on tuntud vene stsenarist Vladimir Zaykin, peaosas vene teatri tuntumaid näitlejaid Aleksandr Ivaškevitš, kellele see tükk loodud saigi. 

Vladimir Zaykin on Moskva tuntud lavastaja ja stsenarist. Kus te tutvusite?

Teenisime koos Liepajas mereväes, nii et tunneme üksteist juba üle 30 aasta, kuid suhteid uuendasime ligi kümme aastat tagasi. Ta on teatrinäitleja, lõpetanud ülevenemaalise riikliku kinematograafia ülikooli lavastaja ja stsenaristina, kuid polnud seni ise midagi kirjutanud. Vestlesime temaga palju, rääkisin talle meie teatrist ning ükskord sündis idee luua midagi ühistööna. "Viimane korrus" on tema esimene lavatükk, mille ta sisuliselt minule kirjutaski. See esietendus 2016. aastal Tallinnas.

Kas esietendus oli edukas? 

Mitte ainult esietendus: kaks aastat olid peaaegu kõik etendused välja müüdud. Siis aga tuli paus, kuna minu partner, populaarne Eesti teatrinäitleja Elina Purde läks lapsehoolduspuhkusele. Uut näitlejat me tema asemele võtta ei tahtnud, sest siis tulnuks kogu kontseptsioon ümber teha. Otsisime Elinat pikka aega ja leidsimegi: pikka kasvu, ilus ja andekas. Hea huumorimeelega, töökas ja vastutustundlik. Muide, ta mängis Stanislav Govoruhhini filmis "Imelise ajastu lõpp". Osates vene keelt kõnekeele tasemel, õppis ta kangelaslikult selgeks tohutul hulgal teksti. Proovide käigus sai stsenaariumi tema järgi kohandatud.

Autorit innustas saavutatud edu niivõrd, et pärast seda sündis veel vähemalt poolsada stsenaariumi. Tema loomingut armastavad eriti filminäitlejad: Zaykini lavastusi iseloomustavad ilmekad dialoogid, alati huvitav süžeeliin, dünaamilisus, nutikus ja lõbusus. Sündmuste areng neis on alati ettearvamatu ning põnevad keerdkäigud hoiavad vaatajat pidevas pinges.

Kas samasugused epiteedid sobivad iseloomustama ka "Viimast korrust"?

Kahtlemata. Meil on siiralt hea meel, et see lavastus on taas käesoleva hooaja proovikavas. See tuli väga õigel ajal: pandeemia on meie hingedele tohutut moraalset kahju põhjustanud ning depressioonis inimene haigestub kergemini. Seetõttu on just selline etendus − kerge, toonust tõstev ja meeliülendav − eriti oluline ning tähtis. See meeldib meile, nii näitlejatele kui ka vaatajatele, kuna kajastab mehe ja naise vahelisi lihtsaid ning inimlikke suhteid.

Aleksandr Ivaškevitš: "Mängime seda tükki alati rõõmuga." Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

"Viimane korrus" räägib armastusest, suhetest ja sellest, kuidas üks inimene päästab teise tema enese käest, elamise hirmu käest, paanikast ja raskest kriisist ning üksindusest. Tegevus käib suurlinna pilvelõhkujas. Enne kui peategelane, kuulus advokaat Roman oma äsja ostetud korterisse sisse kolib, alustab ta seal kapitaalremonti, mis ärritab kohutavalt tema naabrit, noort algajat näitlejannat Viktoriat. Ühel hetkel ei kannata tütarlaps enam seda lõputut ehituslärmi välja, koputab mehe uksele ja korraldab talle tõelise skandaali. Pärast seda arenevad sündmused juba ettearvamatult. Igal kohtumisel esineb Viktoria Romani ees täiesti uues, eelmisega vastuolus olevas rollis, nii et mees ei jõua õieti ümbergi häälestuda...

Rõõmu teeb, et seda lavastust vaatab suure heameelega nii vene- kui ka eestikeelne publik. Vaatajad ütlevad, et lahkuvad saalist hea tuju ja sooviga, et pidu jätkuks. Minu meelest just see kõrgeim hinnang ongi.

Kas "Viimast korrust" on juba ka Venemaal lavastatud?

Tean, et Moskvas ja Peterburis on tehtud nn antrepriise. Ma ei taha kiidelda, kuid lavastaja ise ütles, et meil õnnestus palju dünaamilisemalt ja huvitavamalt kui Vene staaridel, kuna me mõtlesime lõppvariandi üle arutledes välja tegelased, keda näidendis ette polnud nähtudki. Ehitusbrigaadi mängisid Aleksandr Žilenko, Dmitri ja Jekaterina Kordas ning Alexandr Domowoy. Paljudes lavastustes peaosades olevad näitlejad olid nõus osalema, ehkki neil pole siin isegi mitte teksti − nad lihtsalt tantsivad ja tõstavad mööblit ümber. Kuid nad teevad seda meisterlikult ning laval olemist nautides. Midagi säärast pole mitte kellelgi teisel, seepärast pole meie lavastus mitte ainult esimene, vaid on ka ainulaadne. Me kõik oleme selle tükiga rahul ning mängime seda alati rõõmuga.

Olete Ida-Virumaal ja muu hulgas Jõhvis sage külaline. Mida ootate uuelt kohtumiselt?

Nagu ikka: positiivseid emotsioone. Olen siin kontsertide, etenduste ja näitustega korduvalt käinud ning armastan teie kanti väga. Ootan uut kohtumist Ida-Viru vaatajatega kannatamatult. Mulle tundub, et siinsed inimesed erinevad pealinna omadest: on avatumad ja reageerivad laval toimuvale elavalt. Peale selle saame teie juures käies topeltnaudingu: mitte ainult kontserdipaigast, vaid ka Kuremäe kloostrit külastades − käime seal, nagu öeldakse, hinge puhastamas.