:format(webp)/nginx/o/2021/05/28/13809957t1h945f.jpg)
Narva keskaegse apteegi pidaja, õpetaja, ajakirjanik ning üks tuntumaid kohaliku elu edendajaid Tanel Mazur lahkus meie seast neljapäeval pärast rasket haigust 49aastasena.
See oli üks Narva umbne keldriõllekas, kus koos Tanel Mazuriga 2007. aasta veebruaris istusime. Intervjueerisin Tanelit, kes toona töötas ajalooõpetajana Narva eesti gümnaasiumis, ja tema kolleegi Rita Saburovat. Eesti ühiskondlik õhustik oli siis niisama lämmatav kui see täissuitsetatud kõrts, kus tavatses käia piirilinna boheemlaskond. Rääkisime Taneli ja Ritaga muidugi pronkssõdurist, kes siis veel Tõnismäel seisis, ning ma tahtsin teada, mille poolest erineb ajaloo õpetamine eesti ja vene koolis.
Intervjuu ilmus vabariigi aastapäeva eel ning toona ei osanud veel keegi aimata, missugused sündmused vallanduvad Tallinnas ja Ida-Virumaal kõigest paar kuud hiljem.
Kui minevikust saab ajalugu
Õpetajad, õpilastest rääkimata, ajavad sageli segamini mineviku ja ajaloo, ütles Tanel toona. "Minevik on toimunud fakt, kuid kuna keegi ei tea, kuidas see fakt täpselt aset leidis, siis saabki sellest ajalugu."
Kas meie kohtumised ja telefonivestlused on nüüd minevik või ajalugu, küsin endalt neid ridu kirjutades, kui Taneli lahkumise jahmatavast uudisest on möödas kõigest mõni tund.
Kui ta askeldas Narva linnuses keskaegseks apteegiks kujundatud kambrikeses, mis täis kummalisi potsikuid ja taimevihtu, mõtlesin ikka, kas selles toakeses on rohkem ajaloolist tuletust või fakte. Aga kui Tanel ulatas sulle savitopsi omatehtud märjukesega, kõneles ta pilk vaid üht: et ta usub kõige selle ehedusse.
Muidugi oli kõik päris, ka vardas küpsetatud piimapõrsas või hiiglaslikus pajas podisev tumm, mida Tanel, nahkpõll ees, ikka linnuseõuel vaaritas.
Tanel oleks küllap hakkama saanud ka kõige pimedamal keskajal: ta oli korraga nii õpetaja, kokk, apteeker, teejuht kui ka jutuvestja. Kõik iidsetest aegadest tarvilikud ametid.
Aasta oli 2001, kui Narva praegune linnapea Katri Raik, toona Narva kolledži direktor, kutsus sõber Mazuri Tallinnast appi üles panema AHHAA keskuse näitust Egiptuse ajaloost. "Tanel tuli, ja enam ta ära ei läinud," meenutab Raik.
Taneli elurõõm ja -jaatus kostis sõpradeni ka siis, kui tal endal oli juba väga raske. "Iga haiglas lesiva patsiendi, pioneerilaagrisse küüditatud lapse, kaitseväes teeniva noormehe või ebaõiglaselt ja alusetult kinnimajas hoitava isiku õnnetund! Saabus hoolikalt valitud esemetest kindlakäeliselt kokku seatud PAKK!" raporteeris Tanel jaanuaris sotsiaalmeedias.
Vahukooretort haiglaõdedele
Kui Katri Raik teda viimast korda haiglas vaatamas käis, oli Tanel justkui saatuse tahtel palatis, kus kunagi tegutses apteek. Tanel palus viia haiglaõdedele suure vahukooretordi ning siis tordi pildi ka talle saata. Oli suur tegemine, et sellist torti leida, ütleb Raik. Kuid selle reede hommikul said haiglaõed Narva tudengi Oksana tehtud tordi koos Taneli tänusõnadega kätte.
"Ainult et pilti pole enam kellelegi saata," sõnab Raik.
Telefon oli Tanelile ka haiglavoodis tähtis maailmaga suhtlemise vahend. Aina kirjutas talvel sotsiaalmeedias, kuidas ta uue aparaadi saamise nimel telefonifirmaga maid jagas. "Mis seal tõde salata: täna keskpäeval ulatati mulle telefon. Täpselt see, mis oli pikalt oodatud. Nüüd on õhtu läbi huvitav!"
Ma ei kustuta veel oma telefonist tema numbrit. Igaks juhuks.
Tanel Mazuri ärasaatmine toimub 4. juunil kell 15 Narva linnuseõuel.