TOILA VALLA NOORED GERTEN PILV JA GREGOR MÄNNI ⟩ Kuhu me tagasi tuleme?

Toila noortevolikogu juhatuse liikmed Gerten Pilv ja Gregor Männi. Foto: Erakogu

Oleme Toila valla noored, kes juba täna osalevad aktiivselt ühiskondlikus elus, õpivad, töötavad ja hoolivad oma kodukoha käekäigust. Me kaalume pärast õpinguid kodukohta naasmist, et luua siin oma elu, pere ja tulevik ning aidata kaasa piirkonna arengule. Meie soov ei ole lihtsalt tagasi tulla, vaid tagasi tulla kohta, mille üle tunneme uhkust.

Jaanuaris viis üks TÜ Viljandi kultuuriakadeemia magistrant Ida-Virumaa noorte seas läbi küsitluse, mille tulemustest selgus, et vaid 66 noort 250st näevad oma tulevikku selles piirkonnas. See näitab, et noored ei tunne kindlust ega seotust oma kodukoha või üldse Ida-Virumaaga. Statistikaameti andmetel on Ida-Virumaa elanikkond viimase kümne aasta jooksul vähenenud rohkem kui 12 000 inimese võrra. See langus näitab selgelt, et piirkond ei paku piisavalt häid põhjusi, et inimesed siia jääksid või tagasi tahaksid tulla. Iga noor, kes lahkub, viib endaga kaasa potentsiaali − mitte ainult tööjõu näol, vaid ka värsked ideed, ettevõtlikkuse ja elujõu, mida vajab oma arenguks iga kogukond. See on probleem, mida tuleb lahendada. Kui me tahame, et noored jääksid siia või vähemalt kaaluksid tagasi tulekut, siis tuleb luua elukeskkond, mis oleks noorte väärtustega kooskõlas ja pakuks võimalusi, mis kõnetavad meid juba täna, mitte ainult tulevikus.

Noored ei tule tagasi kohta, kus elu on seisma jäänud ja vastu vaatab nõukogude hõng.

Viimasel ajal on palju räägitud uue kogukonnamaja rajamisest Vokka. Arvamusi on erinevaid, aga üks asi peaks olema selge: see ei ole meie silmis lihtsalt taristuprojekt, vaid võimalus suunata pilk tulevikku − ja mitte ainult täiskasvanute, vaid ka meie, noorte tulevikku.

Oleme tutvunud nii olemasoleva hoone lammutusprojektiga kui ka tulevase kogukonnakeskuse arhitektuuriprojektiga − mõlemad on avalikkusele kättesaadavad. Me ei vaja järjekordset lagunevat nõukogudeaegset hoonet, mis vajab pidevat remonti või − nagu selgub lammutusprojektis kirjeldatud paikvaatluse tulemusest − tuvastatud deformatsioonid võivad hoone püsivust ja stabiilsust ohtlikult mõjutada. Me vajame kohta, kus me end päriselt hästi tunneme ning tahame koos käia, õppida ja enda mälestusi luua. Kohta, mis toetaks koos tegutsemist, haridust, kultuuri ja vaimset tervist. Sellist tänapäevast ruumilahendust vajab aga mitte ainult Voka, vaid ka Kohtla-Nõmme.

Mõistame, et turvalisuse tagamine on tänapäeva maailmas oluline ja keerulistes välispoliitilistes oludes ei saa varjumispaikade vajadusi eirata. Kui olemasolev kelder vastab varjumispaikade nõuetele, siis ka meie silmis tasub kindlasti kaaluda selle säilitamist uue hoone osana. Me ei ole vastu turvalisuse tagamisele, aga meie seisukoht on, et see ei tohi muutuda põhjuseks, et nüüdisaegne kogukonnahoone jääb rajamata.

Praegu tundub, et kogu arutelu keerleb küsimuse ümber, mida me ei taha kaotada − kas see on vana kelder, mis täidab varjumispaiga rolli? Me ei tohi keskenduda ainult sellele, mida me kaotame, ja loobuda arengust, kui meil on võimalus luua midagi, mis muudab elukeskkonna noortele kui tulevastele maksumaksjatele atraktiivseks. See mõte kehtib igasuguse avaliku ruumi nüüdisajastamise puhul. Kui me soovime, et meie piirkond oleks atraktiivne ja elujõuline ka 10 või 30 aasta pärast, tuleb teha otsuseid, mis vaatavad tulevikku.

See, et noored ei näe oma tulevikku Ida-Virumaal, on probleem, mis puudutab kogu Ida-Virumaa elanikkonda. Kui täna tehtavad otsused ei suuda noori siin hoida või siia tagasi tuua, siis ei ole meil tulevikus elujõulisi kogukondi ja võib-olla üldse kohta, kuhu pärast õpinguid tagasi pöörduda. Me ei räägi siin ainult hoonetest, vaid sellest, kas meile suudetakse pakkuda terviklikku elukeskkonda, kuhu me tahame oma täiskasvanuelu rajada. Noored ei tule tagasi kohta, kus elu on seisma jäänud ja vastu vaatab nõukogude hõng.

Sügisel toimuvad kohalike omavalitsuste valimised ning seetõttu pöördume kõigi valimisliitude ja erakondade poole: millised on teie lahendused, et noored näeksid siin oma tulevikku? Mis on see põhjus, miks me peaksime olema valmis pärast õpinguid siia tagasi tulema? Mitte kohustusest, vaid sellepärast, et me päriselt tahame?

Me ei otsi põhjusi lahkumiseks, vaid ootame põhjusi siia jäämiseks.

(Loe ka 17. aprilli Põhjaranniku uudist "Volikogu liikmed tahavad nurjata Voka uue kogukonnahoone ehitust")