:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/26/16799764t1h2568.jpg)
Üks lõppeva nädala suuremaid Ida-Virumaad puudutavaid uudiseid oli kaitseväe otsus rajada Narva linna oma baas, kus hakkaks paiknema üle 200 sõduri nii Eesti kaitseväest kui liitlasvägedest.
Kui mujal Eestis võeti see uudis vastu imestusega, et kas tõesti kaitseväel seni polegi kaitseliidu kõrval olnud ühtegi üksust Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas, mis asub piiri ääres, kus kohe teisel pool jõge on ohtlik ja kuri naaber, siis Narva elanikelt hakkasid tulema sõnumid, et seda küll neile vaja pole. Et vormis mehed ja naised tekitavad pingeid ja et nad võivad olla ohtlikud.
Osa leiab ka seda, et kaitseväe baasi kohalolek võib muuta Narva linna Venemaa rakettide sihtmärgiks. Sellest, et Jõhvi, Tapa või Võru, kus paiknevad suuremad kaitseväe üksused, samas olukorras on, ei lähe üldse korda. Pealegi kui verejanuline ja agressiivne Venemaa peaks ründama, siis jääks Narva nii või naa ette. Kaitseväelased koos tehnikaga koonduksid sellise stsenaariumi rakendumise puhul nagunii piiri lähedale ja elanikud evakueeritaks. Oma kodumaa kaitsmine on iseenesestmõistetav ja ei ole muud valikut kui selleks valmistuda, et seeläbi sõda ära hoida.
Kaitseväe baasi loomine oleks aga üks nähtavaid ja olulisi samme selle nimel, millest poliitikud on aastakümneid rääkinud, kasutades väljendit "riigi kohaloleku suurendamine". Kui sisekaitseakadeemia ületoomisega, mis oleks teeninud sama eesmärki, läks lõpuks nii, et Narva jõudsid vaid ühiselamutoad, mõned õppeklassid ja ujula, siis kaitsevägi teeb loodetavasti oma plaani täies mahus teoks.
Kiiresti väheneva elanike arvuga Narva elule ja ka tarbimisele peaks kaitseväe baasi rajamine mõjuma ainult soodsalt, sest sellega kaasnevad uued teenimisvõimalused ja töökohad.