RETROINTERVJUU ⟩ Leo Komarov - jääl vastik elajas, tavaelus naljahammas

2010. aasta aprillis tegi Leo Komarov Tallinnas kaasa Soome ja Eesti sõpruskohtumises. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Olümpiamängude jäähokiturniiri finaalis 2:1 Venemaa alistanud Soome koondise ridades tuli olümpiavõitjaks ka Narvast pärit Leo Komarov. Põhjarannik taasavaldab 2010. aasta kevadel Aleksei Fjodorovi poolt Komaroviga tehtud intervjuu. Aasta hiljem tuli ta Soome koondisega maailmameistriks, olümpiavõiduni jäi siis 12 aastat.

Eestis kuuldi Leo Komarovist esimest korda neli aastat tagasi, kui mees valiti maailma tugevaima hokiliiga NHL drafti. Narva Kreenholmi ridades mänginud Aleksandr Komarovi poeg kolis koos vanematega 5aastaselt Soome. Vaatamata sellele, et hinges tunneb ta end pigem soomlasena, on tal kodumaad raske unustada.

Soome jäähokikoondise mängija Leo Komarovi kohta infot otsides leidsin talle kolleegide poolt pandud hellitusnime - punahabemega kukupai. Paar tundi enne Soome ja Eesti koondise sõpruskohtumist eelmisel kolmapäeval Tallinnas toimunud isikliku kohtumise käigus pidin veenduma, et Eesti juurtega hokimängijale sobib see iseloomustus nagu valatud.

Kas teie jaoks on tegemist esimese Eesti pinnal toimuva kohtumisega?

Jah, see on minu esimene ametlik võistlus Eestis, üleüldse lähen esimest korda Eesti jääle. Mis tunded mind valdavad? Ei oskagi öelda. Olen küll siin sündinud, kuid ei tea kohalikust jäähokist mitte midagi.

Kui tihti on teil üldse õnnestunud pärast ärakolimist Eestit väisata?

Väiksena käisin siin tihti. Eelmisel suvel puhkasin Tallinnas, sõitsin kõik sugulased läbi. Mul ei õnnestu siin kuigi sageli käia, veedan palju rohkem aega Soomes. Eestil on siiski minu elus väga oluline koht. Olen siin sündinud ja mõned aastad elanud, minu vanaema elab siiamaani Narvas. Kodumaa on kodumaa, midagi pole parata.

Millised on teie lapsepõlvemälestused Narvast?

Viimati käisin seal 7-8aastaselt: mäletan McDonald´sit - see jättis kõige sügavama mulje. Majad ja teed... Mäletan maja, kus vanaema elab. Ilmselt tuleks mulle palju asju meelde, kui läheksin sinna uuesti.

Kas mäletate ka oma jäähokinoorust?

Hakkasin uisutama kohe pärast ärakolimist. Hiljem läksime elama maale, kus olid sportimiseks suurepärased tingimused: seal valati spetsiaalselt minu jaoks jääd. Pärast mängisin eri meeskondades, nende hulgas ka Vaasan Sport - minu isa esimene Soome meeskond. Hiljem tulid Ässät, kust pääsesin Soome noortekoondisesse. Viimane Soome klubi oli Pelicans.

Narva veteranide sõnul meenutab teie mängustiil mõneti teie isa oma. Kas see vastab tõele?

See on minu stiil, olen selle ise välja mõelnud. Muidugi aitas isa mind väga palju, kui olin noorem. Varem treenis ta mind palju - sain alatasa vihaseks, kuna ta karjus mu peale tihti, tahtsin isegi hokiga hüvasti jätta. Praegu pole ta mind enam vist neli aastat õpetanud.

Kas mängite isaga veel koos?

Seda tuleb ette, mängime reedeti või laupäeviti, kui mul on vaba aega. Mängime niisama oma lõbuks. Ta annab mulle meelega sööte, et lööksin rohkem väravaid. See on tema viis minu treenimiseks, valmistun sedasi koondisemängudeks. Põhimõtteliselt oleks tal mulle veel nii mõndagi õpetada.

Aleksandr ŠLJAPNIKOV, Narva hokitreener, Komarovide perekonnatuttav:

Kui ta oli alles väike, nägin teda üsna tihti. Hiljem juba harvem - siis, kui ta käis Narvas või kui mina sõitsin neile külla. Ta on oma isa moodi, ja mitte ainult mängustiililt, vaid ka iseloomult: ei püsi paigal, ei suuda kaua rahulikult olla. Talle meeldib kalal käia. Kui ta oli 6-7aastane, kinkisin talle landi. Hiljem käisin neil külas ja ta näitas mulle suurt haugi, mille ta oli landiga püüdnud. Üleüldse on ta väga lihtne ja lõbus poiss.

Üks teie elu tähtsamatest sündmustest oli NHLi draft (mängijaõiguste kinnitamine - A. F.). Kuidas end siis tundsite?

See oli tõeline ohhoo-elamus. Esimene mõte oli, et nüüd võin saada NHLi. Kaks aastat hiljem sain Toronto Maple Leafsilt väikese summaga lepingu. Ma ei hakanud seda allkirjastama, nüüd aga kahetsen, et sain drafti, kuna ei saa minna ühtegi teise klubisse. Õnneks saab drafti kehtivusaeg juunis otsa ning mul tekib võimalus teise klubiga leping sõlmida.

Kas tahaksite endiselt NHLis mängida?

Huvi on, kuid kõik sõltub sellest, kuidas hakkab Venemaal minema.

Selle hooaja veetsite KHLis, Moskva Dünamo klubi koosseisus. Kuidas mõjus teile kolimine Venemaale?

Tahtsin juba ammu Venemaale minna, et sealne mängutase järele proovida, ja jäin oma otsusega väga rahule. Mängijad on palju tehnilisemad, kiirused suuremad, üksteist nügitakse vähem, hoki on põnevam. Võib-olla see pole päris minu stiil, kuid mulle meeldis. KHLis mängimine annab väga palju juurde. Suurte meistrite kõrval pole lihtsalt võimalik arengus seisma jääda.

Kuidas Moskva tundus?

Super, mulle meeldis väga. Ainult ummikutega on pahasti. Elasin eraldi majas koos rootslaste Linus Omarki ja Johan Harjuga - nad läksid nüüd NHLi. Nendega oli väga tore olla, mängisime piljardit. Õppisin vene piljardi ära.

Vaatamata säravale koosseisule, lõppes tänavune hooaeg Dünamole väga kiiresti. Miks see nii läks?

Mis sinna parata? Venemaal oli olümpial ka särav koosseis - no ja mis siis? Kui palju nad Kanadale kaotasid? Play-off'is jäime Spartakile alla, kuid minu meelest oli neil ka väga vahva meeskond, kes mängis hästi. Kõik ootasid meie võitu, aga läks teisiti. Selline see hoki juba kord on. Salt Lake City olümpial võitsid näiteks valgevenelased ka rootslasi, kuigi kojusõidupiletid olid juba ära tellitud.

Dünamo treener, tuntud hokimängija Andrei Homutov ütles: "Ma ei usu, et Leo provotseerib kedagi meelega. Ta mängib karmilt, aga mitte jõhkralt. Kui vastane ei suuda end vaos hoida, siis on see vastase enda süü. Arvan, et meeskonnal on sellist mängijat tarvis, ta ajab mängu käima." Kust on tulnud selline mängustiil?

Noh, eks ma üritan... Kui mängisin juunioride klassis, siis oli mul üsna raske ja treener käskis mul rohkem teisi nügida. Hakkasin võitlema ning pääsesin kohe esimesse meeskonda. Sellest läkski kõik lahti. Üldse on mind kolm aastat Soome liigas kutsutud kõige räpasemaks mängijaks. Minule teeb see ainult head, kui ajalehed minust kirjutavad. Aga... Ma võin jääl olla vastik, kuid päriselus olen ma täitsa normaalne poiss. Mulle meeldivad kõik inimesed. Kui mängin koondises, siis on seal kõik mu sõbrad. Kui aga mängin nende vastu, siis ollakse minu peale kurjad.

Kas KHL on muutnud hokimängijat Leo Komarovi?

Arvan, et olen nüüd parem mängija. Karjala karikaturniiri koondises mängisin juba palju kindlamalt. Hakkasin oma mängu tunnetama, litrit paremini valdama. Klubikaaslased, nende seas ka legendaarne Jiri Hudler, kellega ma pole kunagi mänginud, on mind viimasel ajal samuti kiitnud. Muidugi saan eksimuse korral vastu päid ja jalgu.

Kuhu olete enda hinnangul 23aastaselt välja jõudnud?

Pean ennast juba kogenud mängijaks - litreid enam ei kogu. Üldiselt olen tagasihoidlik poiss, kuid tulen kõigile abivajajaile appi. Aitan ka noori, näiteks Aleksei Žitnikut (1992. aasta olümpiavõitja, NHLi regulaarkohtumiste osavõturekordi omanik Vene kaitsjate seas - A. F.). Olen üldse lõbus poiss. Oleme meeskonnaga igasuguseid trikke teinud, näiteks uisupaelu lühemaks lõiganud. Kõik naljad on meil muidugi heatahtlikud.

Paljudele hokimängijatele meeldib kalal käia. Kuidas teil sellega on?

Meeldib väga. Üks mu tuttav ostis jõe äärde suvila, käime nüüd seal kalal. Istume õhtuti, lobiseme ja puhkame. Istud paati, sõidad kaldast kaugemale, lülitad telefoni välja - täielik rahu. Põnevaks läheb asi siis, kui mõni kala konksu otsa satub. Kõige rohkem püüame ahvenaid.

Millega võiks põhjendada jäähoki menu Soomes?

Ei tea. Tegelikult ei maksta seal väga palju. Olümpiamängudel oleme põhimõtteliselt alati 3.-4. koha saanud, kuigi võit tuleb raskelt: meil on väike riik. Arvan, et asi on selles, et meil pole "staare" ning kõik pingutavad üheskoos meeskonna edu nimel. Selline omalaadne meeskonnavaim.

Laste jäähokil läheb ka hästi...

Meil on head treenerid ja süsteemid, kuid juunioridel läheb aina kehvemalt. Miks? Talved on kesised, jääd pole. Kui me olime pisikesed, käisime alati õues uisutamas, praegu aga on suurlinnades jää ainult jäähallides, õues pole midagi. Minu meelest on see halb. Muidugi toetab riik meid väga korralikult. Alaliit ja mitmed asutused maksavad kõik kinni.

Kui teil oleks võimalus Eesti koondise ridades mängida, kas võtaksite selle ettepaneku vastu?

Raske öelda. Olen juba mänginud kahtedel noorte maailmameistrivõistlusel, olin seal kapten. Täiskasvanute arvestuses? Arvan, et olen juba hingelt Soome koondises. Kui olin noorem, siis hoidsin alati venelastele pöialt. Soomlaste fänniks hakkasin alles siis, kui mängisin ise juunioride ridades. Kui keegi oleks mulle pakkunud näiteks viis aastat tagasi võimalust Eesti eest mängida, siis oleksin ma seda võib-olla kaalunud. Sõpruskohtumised? Palun väga. Miks ka mitte.

Kas teis on alles ka osake Narvast?

Olen alati tahtnud kodulinna sõita, aga aega on nii väge. Kui praegu sõidan maailmameistrivõistlustele, siis saan puhata alles juunis, juulis aga tuleb Moskvasse tagasi minna. Vahepeal pean jõudma ka Soome, et natuke puhata. Tahaks suhelda sõpradega, mul on neid ju nii palju.