N, 1.12.2022

Irina Baleva-Stüf saab vahamaalide loomisel inspiratsiooni mereõhust

Irina Kiviselg
, ajakirjanik
Irina Baleva-Stüf saab vahamaalide loomisel inspiratsiooni mereõhust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Irina Baleva-Stüfiga on alati kaasas tema lemmik, väike Brabandi grifoon, kes ilutseb ka tema piltidel.
Irina Baleva-Stüfiga on alati kaasas tema lemmik, väike Brabandi grifoon, kes ilutseb ka tema piltidel. Foto: Irina Kivimäe

Jõhvi linnagaleriis avatud näitusel "Hinga sisse ja välja" tutvustab kunstnik Irina Baleva-Stüf batika- ja enkaustikatehnikas valminud töid. Ekspositsioonis on üle kahekümne vahamaali.

Galerist Inna Kivimäe sõnul pole neil nii rahvarohket näituseavamist enam ammu olnud: külalised võtsid lausa järjekorda, et üht või teist kunstiteost lähemalt uurida.

"Sellist sündmust ei saa vahele jätta," kinnitab kunstnik Svetlana Petrova, kelle sõnul jääb Irina Baleva-Stüfi maale kirjeldades epiteetidest puudugi. "Kuid õnn nähtust ja kogetust jääb. Ja imeline on see, et kogu seda ilu saab oma käega katsuda."

Kuidas teile selline kleit meeldib?
Kuidas teile selline kleit meeldib? Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Tõepoolest, selle näituse eksponaate võib ka katsuda − seda lubatakse näitustel harva.

Batika on Indoneesiast pärinev riidemaalimis- ja -värvimistehnika, mille puhul kaetakse osa kangast mustri kujundamiseks enne värvimist vahaga. Kuuldes sõna "batika", kerkivad enamikul inimestest silme ette ilmselt siidist sallid ja rätid. Käesolev, rohkem kui kahekümnest maalist koosnev ekspositsioon kinnitab aga, et see on siiski midagi palju enamat.

Enkaustika on Vana-Egiptusest pärit iidne maalitehnika, mille puhul on alusele kantavad värvid segatud kuuma vahaga. Värvide sideaineks on looduslik mesilasvaha ja dammaravaik. Kuumade värvidega maalimine on keerukas protsess, mille käigus luuakse üha uusi ja uusi üksteisest läbi kumavaid kihte ning tänu sellele saab faktuuri lõputult parandada. Irina Baleva-Stüf avastas selle tehnika võrdlemisi hiljuti ning õppis seda iseseisvalt tundma. Ta kinnitab, et talle meeldib vahaga töötada, kasutades seejuures erisuguseid faktuure ja tekstuure.

Merest inspireeritud meeleolud.
Merest inspireeritud meeleolud. Foto: Peeter Lilleväli / Põhjarannik

Sukeldunud batika ja enkaustika salapärasesse maailma, ei suuda ta enam peatuda − peaaegu kõik käesoleval näitusel väljas olevad tööd on valminud sel aastal. Tema pildid on sümboolsed ning kajastavad elus kogetut, emotsioone. Tema piltidel sulanduvad fantaasiad ja reaalsus ühte, ent sellest hoolimata tunneb vaataja nendel olevates kujudes ära nii autori enda kui ka tema lähedased. Ning kogeb kõiki neidsamu tundeid, mida autorgi, kes suudab oma emotsioone suurepäraselt ka teistele edasi anda, peamiselt looduse kujundide kaudu.

"Hea on jalutada mööda mereranda, kaasas märkmik ja pliiatsid. Vaadata, hingata sisse soolast mereõhku ja mõelda. Mõelda sellest, mis on minu kõrval," räägib kunstnik. "Minu ümber ei ole midagi püsivat, sest kõik siin on pidevas muutumises. Mererand on nagu tohutu energiaallikas, mis täidab mind jõu ja loomeenergiaga. Ma olen ühel ajal üllatunud ja rõõmus, hingan sisse rändrahnude, mere ja kaldapuude vapustavat lõhna ning pilt, mis minus tekib, on nagu isikliku emotsiooni väljahingamine…"

Nagu näituse nimigi ütleb, hoiab vaataja tema maale silmitsedes tahtmatult hinge kinni, välja hingates aga mõtleb vaimustunult: kuidas on võimalik midagi säärast üldse luua?!

Märksõnad
Tagasi üles