Alutaguse vaimujuttude tuur: hirm kurja silma ees sunnib siiani kiidusõnadega koonerdama?
11. veebruar 2023, 00:00
Kui on huvi kuulda, mida Alutaguse vanarahvas uskus, tuleb minna muuseumisse pimedas. "Iga teema rääkimiseks on oma aeg ja vaimudest rääkimiseks on sobiv see aeg, mil päike on juba looja läinud," selgitab Iisaku muuseumi töötaja Merike Vaarmets, viies laternaga teed näidates poolteiseks tunniks hoopis teise maailma.
Peipsi öösöömingu ajaks välja kuulutatud vaimujuttude tuur algab kell üheksa õhtul muuseumi uues majas, kus saab end kõigepealt kosutada südant turgutavate tilkadega. "Keegi ei ehmata teid nagu õuduste toas, aga kuna räägitakse vaimulugusid ja vanas muuseumimajas toimuvad aeg-ajalt müstilised sündmused, võiks end natukene ette valmistada," pakub muuseumi juht Mari Oolberg.
Ta laseb ringi käia ka punasel lõngakeral, et igaüks saaks testida, kas kaitsemaagia toimib või mitte. "Punane lõng on maagiline, millega vanasti isegi raviti. Kui käsi või jalg valutas, seoti punane lõng ümber ja see aitas, vähemalt nii arvati. Teie valida on, kas tahate endale ühekordset kaitset või panete kolm tiiru ümber käe."
Kui muuseumitöötaja Merike Vaarmets grupi üle võtab, valgustab ta laternaga poluvernikute riideid, juhtides tähelepanu punastele mustritele kaela ja käte ümber ning seeliku allosas. "Need on kohad, kust kuri vaim ja haigused saavad sisse minna. Punane värv kaitseb selle eest."
Samamoodi kardeti kurja silma. "Näiteks ei lastud võõrast inimest lauta oma loomi vaatama, sest ta võis need ära kaetada. Kui keegi kiitis, kui ilusad punapõsksed lapsed või kui ilus kari sul on, siis usuti, et see võib olla nõid, kes neab need ära. Võib-olla sealt on jäänud meie kultuuri komme, et kiitmist või hästi ütlemist väga ei ole."
Merike Vaarmets viib toast tuppa liikudes tagasi sellisesse aega, kus sõnal oli veel vägi ja inimesed arvasid, et kogu loodus on hingestatud.
"Inimesed rääkisid vähem ja mõtlesid, mida nad ütlesid. Sest kui sõnal on vägi, siis sellel on ka oma oht, et sa lased selle sõna lendu nagu linnu ega püüa teda enam kinni. Sellepärast tulebki mõelda, mida me ütleme ja kas seda on vaja öelda."
Krati valmistamise õpetus: sellaroog kuusest, pia kasetohust ja suoled hernevartest
Iisaku muuseumis on tallel mälestus Tudulinna tüdrukust nimega Niki Mari, kes oli kibe käsi krati tegemises, ja üksikasjalik kirjeldus, millest ta seda valmistas:
"Tondil õli kuusest sellaroog ja kadakast õlivad ribikondid; pia õli kasetohust, piaajud õlid kaks kartulid, silmad sinised ja maarjajääst õlid silmavalged; silmanahk oli rakunahast; kõrvad õlid lambakoivast; suoled õlid ernevarred; miesterahva riistad tegi täma oina kotikust ja siledad kivid pani sisse ja vikatiluisu pani riistast ja kaks kasekeppi õli pannud reitest; vaagna lohud õlid persekannikad, juuksed õlid liimitud pähä. Siis õli jäsõrmest tämäle verd mokkade vahele pandud; jumalaarmuleib õli suus."
Kratt pidi hakkama kaks nädalat pärast valmimist oma perenaisele kraami kokku kandma, aga enne seda saadi ta kätte. Tüdrukule määrati mõisas karistuseks kolmkümmend vitsahoopi ja kratt põletati ära. Lugu on kirja pandud 1926. aastal ja juhtus umbes kuuskümmend aastat varem.
"Kui inimene krati valmis tegi, oli kõige olulisem teadmine, kuidas ta ellu äratada. Selleks oli tähtis täiskuu ja neljapäevane päev, mis on nõidumiseks kõige parem. Neljapäeva öösel tuli minna oma kratiga ristteele ja anda oma sõrmest kolm tilka verd kuradile. Siis ärkas kratt ellu," jutustab Merike Vaarmets.
Kratt ei olnud ohuks ainult neile, kelle juures ta krattimas käis, vaid ka omanikule endale.
"Kratti ei tohtinud jätta ilma tööta, siis ta võis oma peremehe majapidamise maha põletada. Nii et kui inimene kratti enam ei vajanud, tuli talle anda selline töö, mida ta ei saanud ära teha, näiteks tuult väljal püüda."
Ahnusega ei tasu metsa minna
Olenditest, kellesse inimesed vanasti uskusid ja keda nad kartsid, on tema sõnul parem rääkida pimedas. "Siis ei jää inimene kinni sellesse, mida ta näeb, ja teised meeled hakkavad paremini tööle."
Näiteks saame ringkäigu ajal teada, et metsahaldjad ei olnud halvad ega head.
"Tavaliselt nad peegeldasid seda, milliste mõtetega inimene metsa läks. Öeldakse: nagu sina metsale, nii mets sinule. Kui inimene läks ahnusega metsa, siis metsavana võis ta ära eksitada. Selleks olid oma nipid, kuidas siis metsast välja pääseda. Näiteks kui riided tagurpidi selga panna, oli lootus leida õige tee," pajatab Merike Vaarmets.
Magamistoas kuuleme luupainajast, kes tuleb inimeste omavahelistest keerulistest suhetest. Luupainajast saab lahti, kui oma vasaku jala suurt varvast liigutada või meieisapalvet lugeda. Kui ei aita, võib proovida tagurpidi lugeda.
Hunditopise juures võtame pikemalt istet, sest see on parim koht hundilugude pajatamiseks.
"Hunti kardeti ja austati. Ta oli kõige kardetum loom, sest murdis karja ja inimene võis jääda ilma oma elatusallikast. Hundi nime suhu võtta ei tohtinud, sest sõnal oli vägi. Seetõttu on tal loomadest kõige rohkem peitenimesid: hallivatimees, pajuvasikas, metsatöll jt. Oli ütlus, et mis hundi käes, see hundi oma," räägib Merike Vaarmets.
See ütlus oli arvatavasti põhjus, miks vanarahvas nägi liikumas inimesi hundinahas.
"Kui oli nälg, siis varastamine oli sobimatu tegevus, aga kui sa panid endale hundinaha selga ja varastasid võõrast karjast lamba, siis sa ei olnud enam inimene, vaid hunt ning allusid hundiseadustele. Suurtel näljahädadel inimesed kasutasid seda ära ja käisid sellise katte all karjavargil."
Selleks, et end libahundiks muuta, oli vaja hundinahka ja suurt kivi. Paned hundinaha endale peale, käid kolm korda neljakäpukil ümber kivi ja ütled loitsu: niuh-näuh nina ette, kiuh-käuh karvad selga, siuh-säuh saba taha. Kui tahad hundist jälle inimeseks saada, siis teed kõik tagurpidi.
"Räägiti ka sellest, et nõid võis inimese muuta libahundiks − sel juhul oli inimene hundi kehas vangis. Neid sai aidata noa otsas leiba ulatades. Kui ta võttis selle vastu ja ära sõi, sai ta muutuda tagasi inimeseks. Meie oleme oma hundi puhul proovinud, ei juhtu midagi. Meil on siiski päris hunt," ütleb Merike Vaarmets.
Paljud uskumused on matuserituaalides säilinud
Peale libahuntide olid muiste liikvel veel toonehundid, kelle ülesanne oli kinni püüda kodukäijate vaime ning viia neid teispoolsusse, kuhu nad kuulusid.
"Kodukäijaid ei tohi segamini ajada esivanemate hingedega. Esivanemate hinged olid alati toeks ja abiks, neile pandi toitu, neid austati, neid ei kardetud. Kodukäijad olid rahutud hinged ja tavaliselt oli selleks ka mingi põhjus, näiteks mõni mure hingel, mis ei lasknud tal ära minna. Sellega, et inimesest ei saaks pärast surma kodukäija, on seotud peaaegu kõik matuserituaalid," tõdeb Merike Vaarmets.
Väga palju traditsioone on seotud kuusega. "Vanemal ajal arvati, et kui inimene siitilmast lahkub, võib tema hing minna mööda puud üles ülailma. Seepärast murti puul, tavaliselt väikesel kuusepuul, latv, et inimese hing ei saaks tagasi tulla."
Kuuseokste laotamine surnuaeda peaks samamoodi toimima. "Vanasti oli uskumus, et kui kadunuke hauast tõuseb ja tahab koju tulla, siis ta peab kõik okkad üle lugema. Aga enne jõuab kukk hommikul kireda, kui ta on seda teha jõudnud, ning ta peab pöörduma hauda tagasi."
Kui oli hirm, et inimene võib hakata kodukäijaks, võis abi olla sellestki, kui lahkunul punase lõngaga jalad kinni siduda. Nii jõuab Merike Vaarmets jutuga tagasi punase värvi maagia juurde, millest ringkäik alguse sai. Päris lõpetuseks tuletab ta aga meelde kuldsed sõnad: karta tuleb elavaid, mitte surnuid.